Virginia Woolfi tuba, Nancy Nakamura Ideeriiul

Reet Varblane

Kadi Estlandi projektiruumis räägitakse päriselust.

Nancy Nakamura Ideeriiul tegutseb Tallinnas Koplis juba mõnda aega. Esialgu seostasin Nancy Nakamura nime (ilmselt seetõttu, et selle taga on Kadi Estland), feministlike mõtlejate-loojatega nagu Valie Export või Elfriede Jelinek ning asetasin ta automaatselt Nancy Chodorowi kõrvale. Ajapikku hakkas mind vaevama, sest ei suutnud meenutada, mida Nakamura on täpsemalt käsitlenud. Guugeldades leidsin paarkümmend Nancy Nakamurat, enamik neist elab USA läänerannikul San Franciscost Santa Barbarani. Ükski ei tundunud olevat see õige, kui ehk vaid Orchard Valley kirikus tegutsevad  misjonärid Greg ja Nancy Nakamura. Kultuuriliselt mitmekesises piirkonnas, kus on 30% Aasia taustaga elanikke, on nende sõltumatu kirik üsna populaarne. Tänavu teise ja kolmanda advendi aegu peeti seal jutlus „Oodata midagi tõelist”.
Estlandi algatatud projektiruumil ei ole küll Orchard Valley kirikuga midagi pistmist, kui, siis missioonitunne ja siiras huvi tegelikkuse vastu. Just Kopli, aga ka teiste Tallinna äärealade inimeste tegelikkuse vastu. Kadi Estlandi kunsti ja tegevuse käsitlemisel tuleb vähemalt ühte asja meeles pidada: õõnsa positiivse paatosega pole midagi peale hakata.
Nancy Nakamura Ideeriiulit võib vaadata kunstnikuruumi (valge kuubi), aga ka kohtumispaiga, ideede sündimise ja arutamise platvormina. Praegune väljapanek „Ruumi ehitamine” on kümnest installatsioonist koosnev koha­spetsiifiline projekt. Installatsioonid on tehtud peamiselt taaskasutatud materjalist ja esemetest, kõigest sellest, millel on oma mälu ja sümboolne väärtus. Installatsioonid, ka ehituslikke oskusi nõudvad objektid on Kadi Estlandi enda tehtud või kui on vaja läinud, siis on ta kasutanud mõne teise naiskunstniku abi. Küsimus ei ole meeste põlgamises, vaid ehitaja kui pelgalt meheliku ameti müüdi kummutamises. „Ruumi ehitamine” on Kadi Estlandi projekt, kuid seda pole mõtet käsitleda klassikalise isikunäitusena, kus iga teos vajab isiklikku ruumi, seinte värv ja valgustus on täpselt paigas. Siin pole ruumi allutatud kuns­tile, vaid on leitud dialoog. Endise juuksurisalongi pealetükkivalt atraktiivne sätendav tapeet räägib ruumi eelmisest elust, endiste omanike ja nende klientide kultuurilisest kuuluvusest, maitse-eelistustest. See oli nende inimeste oma ruum. Nüüd on ruumist on saanud aktiiv­ne, avatud partner. Ega Estland seal ka üksinda toimeta, nimetada tuleb noort fotokunstnikku Liina Pääsukest jt.
Ideeriiul ei ole vaid ruum kunsti­teoste tarvis, kohtumispaigaks teevad selle vestlusringid. Esimene „Väljapoole vestlus seestpoolt” oli naispoliitikutega valimiste ajal oktoobris, teine 11. XII, küla­liseks võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper. Kuulajateks-küsijateks olid noored
kunsti-, aga ka ümbruskonna inimesed, viimane kord peamiselt naised.

Kadi Estland, mis on Nancy Nakamura Ideeriiul?
Nancy Nakamura Ideeriiul ei ole galerii. See on Nancy Nakamura Ideeriiul.
Ma ei tea, kas olen piisavalt hästi kursis Kopli ja ka üldisemalt Tallinna kunstnike ruumidega, aga tundub, et suurem osa kunstielu jääb kesklinna.

Sa nimetasid, et Koplist võiksite liikuda Mustamäele. Kas seal jätkate Nancy Nakamura Ideeriiuliga või on Mustamäel õigem mõnda teist nimetust kasutada?
Pigem andis põhjust nii-öelda üks vahendatud remark selle kohta, et Kopli pole piisavalt „vaene” koht, et vaesem kesklass elab Mustamäel. Kohe tulevad kõik Koplisse, hinnad lähevad üles ja järgmine hiphop-koht on Mustamäe. Aga nagu just lehest lugesin, ei maksa hirmu tunda. Kinnisvaratöötaja ütleb, et Kopli pole popp, eluheidikud tulevad tänaval vastu ja see korralikele korteriostjatele ei meeldi. Võib juhtuda, et siiski saab jääda mõneks ajaks Koplisse ja üür ei tõuse lakke. Williamsburgi või Kreutzbergi veel ei tule, Twitteri jäätist ei hakatagi müüma .. Kuus peatust Balti jaamast.
Nancy Nakamura Ideeriiuli nimekultust ei ole. Kui ideed otsa lõpevad, siis tuleb muidugi silt ära võtta ja kolida näiteks mõnda „Lollidemaa” tühjaksjäänud lossi. Tasuta ühistransport sinna ei ulatu.

Kas usud kunsti maailma parandavasse jõudu?
Vahel usun. Võib-olla on see ka eneseõigustus, sest suuremas plaanis ei käi maailmaparandamine kindlasti meie kaasaegse kunsti kaudu. Kui ma midagi nende paari kuu jooksul (oktoobrist peale – R. V. ) tundnud olen, mida Sirbi lugejatega jagada, siis seda, et kunstitegemine on privileeg nagu igasugune eneseväljendamine. Tunnen ennast väga sageli süüdi nagu Narvas, kus eestlasena tunned ennast okupandina. Muidugi ei ole Kopli mingisugune geto, aga kui sealt linna tulla, siis kunstigalerii vanalinnas on kuidagi õige turistipoe klots.
Meenub Ukrainas fancy Pinchuki kunstikeskus, kus hardcore sotsiaalse kunsti kõrval – fotod inimestest, kes paar kilomeetrit eemal turul kauplevad – võis nautida vasarelylikku peeglitega tualetti.

Kuidas on naabrid „Ruumi ehitamise” vastu võtnud? Milline su installatsioonidest on pälvinud vaataja suurima huvi?
Mitte ükski, ma pakun. Kopli inimesed, ka endised juuksurisalongi kliendid, on tulnud lihtsalt uudishimust, et mis toimub ja kaua see kestab. Üks naine ütles „Demokraatia valvurite” kohta, et kunstnik teeb meiega nalja. Eestlased naeravad „Töötukassa juuksepikenduste” üle, mis ongi naljakas ja traagiline töö. Ma ise ka naeran. Ja seda pankrotistunud juuksurisalongis, kus oli nii külm, et pea hakkas valutama pärast juuksepesu ja kõigil töötajatel oli põiepõletik.
„Ruumi ehitamise” projekt on ka mulle endale olnud suhteliselt avangardne projekt, teostusest ideeni välja. Ma pole enne intellektuaalset installatsiooni teinud. Kuigi inimesed üt­levad: „See on nii huvitav, mis te räägite, aga me ei saa kaasaegsest kunstist aru”, kas on ka võimalus, et need on lihtsalt halvad tööd? Olen nõus, et see võimalus on täiesti olemas. Mõtlen sellele. Aga on ka juhtumeid, kus tuleb sisse kolm karu ja nad seletavad pilte surnud kunstnikule.

Teil on olnud kaks vestlusringi: naispoliitikutega oktoobris ja detsembri algupoolel võrdõiguslikkuse voliniku Mari-Liis Sepperiga. Mis jäi seal kõlama?
Mõlemad kohtumised olid väga avatud ja loodan, et osalejad said teadmisi juurde ja oma küsimustele vastuse. Üks teema kasvas teisest välja. Valimiste eel poliitikud  tegelikult väga palju rõhku sootundlikkusele ei pannud ja mõned lausa eitasid seda maailmavaateliselt. Mari-Liis Sepper rääkis sellest, et naised ei vali naisi ja mida saab riigitasandil ära teha soodustamaks naiste tulemist avalikku ellu. Samuti andis ta vihjeid, mida rääkida töövestlusel ja mida mitte.

Mis on järgmine asi, mille Nancy Nakamura Ideeriiulis ette võtad?
Uuel aastal ehitame „uue ruumi”. Samuti planeerin vestlusringi raha teemal.
Nancy Nakamura Ideeriiul asub Tallinnas Kopli tänav 83. Näitust saab külas­tada neljapäevast pühapäevani kella 12–18. Pühade ajal ja ka enne seda, 21. ja 22. detsembril, on näitus suletud.