Vormuvad võnkelud

Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, nendel toimuv elementide võnkelu tähistab leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu.

JAN KAUS

Kaido Ole näitus „MDF, metall, kumm ja värv“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 12. III.

Marten Esko kirjutab Kaido Ole näituse „MDF, metall, kumm ja värv“ tutvustuses, et Ole uutel piltidel figureerivad elemendid, olgu need siis realistlikumad või sürreaalsemad, „on omavahel mingisuguses reivlevas suhtes ning see suhe on just see, mida võiks siinsete maalide puhul pidada nende abstraktsuseks“. See on tabavalt öeldud: Ole maalide abstraktsus ei väljendu mitte ainult kujutatud objektides või objektidel, vaid ka (või lausa ennekõike) objektidevahelistes suhetes. Enamgi. Ole kujutab objektidevahelisi suhteid kui pooleliolevaid. Ta kujutab suhteid kui aktiivseid, aktuaalseid, kujunemisjärgus protsesse, mis pole veel kaugeltki läbi. Kõik kujutatu on „tabatud“ suhete ja sedakaudu olukordade muunduvas kestmises. Seetõttu julgen nimetada Ole abstraktsionismilaadi „vormuvaks“. Vormuva abstraktsionismi eesmärk pole kujutada niivõrd mingit olekut, kuivõrd osutada igasuguse oleku olemusele, milleks on saamine.¹ Konkreetne ese Ole maalil – näiteks pliiats – võib tunduda staatiline või vähemalt stabiilne (sellel on kindlad piirjooned ja kujutamisviisist võib järeldada, et ka kindel asukoht ja mass), ent eseme olukord – pliiatsi otsast väljuv karikatuurilik välgunool – on kõike muud kui staatiline.

Kihilisus. Kaido Olele omast vormuvat abstraktsionismi iseloomustab kihilisus. Selline abstraktsionism lihtsalt ei kujuta vormumist, vaid on ka ise mitmel tasandil vormuv. See puudutab nii tööde vormilist kui ka sisulist dünaamikat. „MDFi“ maalidel vormub nii see, mida piltidel kujutatakse, kui ka see, kuidas midagi piltidel kujutatakse. Peale selle on vormumisel kaks kihti: universaalne, s.t kujutamise fakt kui niisugune, ja konkreetne, s.t iga konkreetne kujutis. Püüan rääkida kõigest lähemalt.

a) Ole loomingu vastuvõtmise puhul kerkib esile üldisem mõju ja tõlgenduse küsimus. Nende vastastikune pinge meenutab kaht magnetit, mis küll tõmbuvad teineteise poole, aga ei taha asetuda hästi kohakuti. Ole kompositsioonide mõjuvus on otsekohene ja otsene, sest on seotud tasanditega, mida üks abstraktsionismi suurkujusid Vassili Kandinsky on nimetanud „maalikunstile ainuomasteks väljendusvahenditeks“² – värvi ja vormiga. Sel tasandil on Ole tööd tavaliselt selged ja helged. Ehk siis meisterlikult teostatud ja kujutatud objektid on konkreetsed, detailsed ja teistest objektidest eristuvad. „MDFi“ pildid on värvirikkad, teosel „Abstraktsioon alumiiniumiga III“ on näha lausa metallraamiga südant (või õieti südame abstraktsiooni), mille pinna täidavad kolm põhivärvi, neist kaks ringid ja üks ruut. Pole kahtlust: autori süda kuulub vormile ja värvile. Tõlgenduse tasandil on aga selgusega teised lood: mis on nende rõõmsasse sürrealismi kalduvate, sageli argiseid ja absurdseid elemente irooniliselt ühendavate kompositsioonide sõnum? Millele pilgar viitab? Mõnes mõttes probleemi pole: tõlgendusootus või -vajadus on lihtsalt üks mõju avaldumise vorme ja seega võib teos mõjuda ka ilma et seda oleks vaja kangesti tõlgendada. Ent maalidel kujutatud esemete kummastavat koosmõju pole inimlikul teadvusel – vähemalt sellisel, mis on otsustanud liikuda kunstinäitusele – just kerge ignoreerida. Kui tahtagi piirduda näiteks „MDFi“ piltide lihtsa mõjuvusega, tuleb vaatajal teha selleks eraldi pingutus, püüda intellekt galeriiukse taha jätta, saata ta Noblessneri vahele millegi muu üle mõtisklema. Aga Ole loomingu puhul pole kerge seda teha. Miks? Sest teostuse ja kujutatu vahel miilab konflikt, mida Eero Epner on nimetanud „täieliku maksimalisti ja lõputult naeruväärse kombinatsiooniks“.³ Ma mõistan seda nii: värvi ja vormi kasutamises on Ole maksimalist, kes suhtub oma töösse ülima tõsiduse ja professionaalsusega. Aga teine asi on sellega, mida värvi ja vormi abil kujutatakse. Siin võiks parafraseerida Jaan Kaplinskit: „Peaks siiski kunsti tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad kunsti tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.“⁴

Täpsustan. Ole maalide performatiivne tasand, s.t nende teostus, satub kummalisse, sütitavasse vastuollu nende diskursiivse tasandiga, s.t sellega, mida meisterlik teostus kujutab. Teostus on tõsine, kujutatu pigem koomiline, alati kõiges kahtlev, kõiki otsi lahti jättev, absurdseid elemente võimendav. Kui Ole joon oleks kuidagi vabam, rohmakam, lohakam, kooskõlas teostel kujutatud rõõmsa anarhiaga, (enese)irooniliste seostega, pildimaailma totaalse dünaamilisusega, siis väheneks ka tema maalide küsima ja kahtlema ajendav mõju. Ole abstraktsionism vormub tehnilise tõsiduse ja sisulise koomilisuse piiril ning tekitab tunde, et piltidel kujutatud maailm on ühtaegu lihtne ja keerukas. Lihtne mingi sisemise vabaduse tõttu: tekib tunne, et ükskõik missugune objekt – või ükskõik missuguse kujuga objekt – võib astuda interaktsiooni ükskõik millise teise objektiga, vikerkaare tagant võib paista laminaat ning Ole maailmas ei mõju see mitte kummastavalt, vaid loomulikult. Öeldakse, et luuavarrest võib tulla pauk. Ole maailmas olekski luuavars määratud pauku tegema. Keerukalt võib mõjuda aga see, et vabadusetunne on nõnda hoolikalt teoks tehtud, viidud ellu tehnilise ranguse tingimustel, et võib tekitada küsimuse: kas vabaduse teostamine eeldab selle piiramist? Küsimus pole kergete killast, olgugi et vabadus ideena pole kellelegi võõras ega arusaamatult kauge. Ole maailma kohta võiks üks võimalik vastus kosta umbes nii: ka vabadus pole midagi staatilist, vaid protsess, mille eesmärk avaneb selle vormumises, vabaduse piiride kompamises, sh abstraktse vabadustunde konkreetsesse kujutisse vangistamises.

Sedasi illustreerivad aga Ole pildid laiemalt kunsti paradoksi ja jõudu: pilt mitte lihtsalt ei näita, vaid ka kõnetab, ühendudes sedasi aktiivselt teadvusega, mis pilti kogeb, vaataja pilguga, mis kohe, kui ta midagi näeb, hakkab seda ka mõtestama, et aistinguid mõteteks vormida.

b) Veelgi huvitavam on see, kuidas Ole mõju ja tõlgenduse pinget lahendab, millise isikliku vastuse ja vastutuse universaalsele küsimusele välja pakub.

Esiteks on oluline, et tema maalid mõjuvad nagu väiksed mängud – või väljavõtted mingist suuremast mängust, umbes nagu kõikehõlmava malepartii üksikud käigud. Sellisele mängulisusele ja mänguga kaasnevale olukordade aktiivsele vormumisele viitab Ole korduvalt täiesti otseselt, koomiksitest laenatud esteetiliste võtetega, näiteks esemete ümber maalitud kaartega, mis markeerivad mingi objekti liikuvust. Mitmel maalil on kujutatud ka mõnest avausest kerkivaid mulle, nirisevaid-purskuvaid-pudisevaid värve (või värvilisi substantse), sekka ka plahvatuste siksakke. Need elemendid võimendavad taotlust, et maal peaks mõjuma millenagi, mis pole lõpetatud, tunduma nagu väljavõte mingist suuremast, parasjagu pooleli olevast sündmuste ahelast. Kunstiteos osutab seega mitte ainult iseenda ideaalile, mingile tulemusele, aga ka protsessile, mis tulemuseni viib. See oleks umbes sama, kui teatripublikul lastaks peale valmis lavastuse vaatamise visata mõni pilk ka proovisaali.

Kui kasutada filmikunsti paralleeli, siis saab „MDFi“ abstraktsioonide kogumit vaadelda kui kaadrite jada. Oleks täitsa huvitav – ja ka loomulik – kujutada Kaido Olet ette animafilmide autorina. Seega on vormuva abstraktsionismi üks teostumisviise täiesti konkreetne: see võimaldab kujutada mingi olukorra vormumist ning mitte ainult kujutatavate objektide konkreetseid trajektoore, vaid ka nende olemuslikku liikuvust. Nii et kui värv kuivab paigale, pole värviga loodud objektide olemus nende olekuga enam kooskõlas. Ole maalidel kujutatud olukorrad on vormuvas olekus ning saaksid lõppeda ainult mõneks teiseks olukorraks vormumisega.

Liikuvus on Ole meelelaadile omane. On huvitav, et Ole ühe kõige tuntuma seeria teoste pealkirjades kordub sõna „vaikelu“. Ometi kujutatakse nimetatud seerias objekte ratastel. Tavaliselt on objekti või mitmest objektist koosneva konstruktsiooni all üksainus ratas, mis jätab mulje, et seadeldis seisab püsti ausõna peal. Absurdsed, kohati konkreetsed, kohati abstraktsed asjandused mõjuvad sageli neid kandvate rattakeste kohal massiivselt või siis hoopis väga õhuliselt, nii et ühegi kompositsiooni tasakaaluasend ei tundu füüsiliselt väga usutav. See võimaldab Eero Epneril öelda, et Ole loomingu üks keskseid motiive on „tasakaalu otsimine“.⁵ Sellega saab ainult nõustuda. Tõsi, laiendaksin Epneri tähelepanekut, mille kohaselt huvitab Olet „tasakaal kui säärane“. Mu meelest oleks täpsem öelda, et Olet huvitab pigem tasakaalutus kui säärane, tasakaalu saavutamise raskus – või suisa võimatus. Kuna Ole on ise kasutanud „vaikelu“ mõistet irooniliselt, hakkasin mõtlema, et adekvaatsem oleks määratleda tema teoseid kui „võnkelusid“. Seda ka „MDFi“ seeria puhul. Kõik need välgunooled, kukkuma asuvad tilgad, kerkivad mullikesed ja pudenevad graanulid, liikuvust markeerivad olevused või aparaadid osutavad kujutatu rahutusele – sellele, et kui kunstnik oleks otsustanud maalida sama olukorda, aga oleks asetanud selle oma mõtetes näiteks sekund hilisemaks või varasemaks, poleks välgunoolt enam või veel näha ning graanulid oleksid kadunud pildipinnalt juba sellel kujutatud lehtri suhu. Näha oleks teistsuguseid välgunooli, teistlaadi mulle, teistes kohtades, teistes konstellatsioonides. Tasakaalu kõige olemuslikum joon on see, et see on määratud alati nihkuma, paigast võnkuma.

c) Ole rahutu vaim läheneb vormumisele veelgi otsesemalt. Ta lihtsalt ei kujuta vormuvaid kujutisi, vaid on võimeline kujutama ka kujutamise vormumist. Ere näide sellest on „Kompositsioon sulanud alumiiniumiga I“. Siin on esiplaanil üks „MDFi“ läbiv võte, maalipindade ilmestamine alumiiniumist ja vasest vormidega. Kasutatud metallmaterjalid mõjuvad pisut kaootiliselt, jättes mulje, justkui pärineksid need kusagilt nurgatagusest kuhilast, kuhu on kokku pühitud mõne tootmisprotsessi ülejäägid. Kõnealusel maalil on Ole kasutanud kolme alumiiniumist lätakat ja pannud need kompositsioonil meenutama disainlauakesi. Kõige huvitavam element avaneb aga „lauakeste“ all – seal on näha lätakate heidetud varje. Ent varjud pole saavutatud mõne tumedama värviga, vaid aluspind on jäetud värvimata. See tekitab vastaka „piirkonna“, mis mõjub ühtaegu läbimõeldult ja poolikult. Mu silmis osutab see kunstniku enda vormumisele – tema enda taotluste lõpetamatusele. Sellele, et kui miski on Ole kunstnikuelus stabiilne, siis on selleks stabiilsuse puudumine (tehniline meisterlikkus välja arvata).

d) Ole abstraktsete piltide vormumine pole muidugi seotud ainult materjalivalikuga ja kompositsioonivõtetega. Õieti võivad tema kompositsioonid tekitada ka laiemaid küsimusi. Kui minna korraks tagasi fantaasiamängu juurde, justkui võiks „MDFi“ seeria koosneda animafilmi kaadritest, saab ühtlasi küsida, mis sellises filmis siis õieti toimuks. Vastust võib aimata, kui püüda kompositsioonidel kujutatut kuidagi süstematiseerida. Ühelt poolt näeme elemente, mis seovad kujutised kodu ja kodususega – näiteks disainiajakirja esteetikat jäljendavaid või parodeerivaid (puit)pindu. „Kompositsioonis sulanud alumiiniumiga II“ on kujutatud riiulit, millele on iluelementidena asetatud alumiiniumlatakad. Selliste elementide mõjul võib vasest ja alumiiniumist vorme (või õieti vormitusi) käsitleda omamoodi ehitusmaterjalina, justkui oleks parasjagu pooleli koduse õhkkonna loomine. Peale selle leiab piltidelt kas konkreetsemaid või abstraktsemaid objekte, mida saab samuti seostada koduse ruumiga või siis laiemalt argise rutiiniga, näiteks remondiga: lehtrid, torud või torujupid, pumbad, dušiotsik, värvirull, kõrvaklappi meenutav detail jne. Ühe varre otsas ilutseb objekt, mis tekitab seose nii lille kui ka praemunaga.⁶

Tõsi, sageli asuvad äratuntavad elemendid loogilise ja absurdse piiril. „Abstraktsioonil alumiiniumiga I“ näeme propellerit, mis on sätitud pooleldi abstraktse, pooleldi värvi tilgutavat mensuuri meenutava metalltorustiku otsa. Ühesõnaga, objektide „seisund“ pole sugugi ühene ega rahulik, nende ümber või nende enestega toimub midagi. Asi pole ainult mullides ja välgunooltes, vaid ka objektide vahepealsuses: „Kompositsioonil sulanud alumiiniumiga III“ näeme (vist) lusikat meenutavat objekti, mille keskel asetseb alumiiniumlatakas. Objekt ise võngub seega sürrealistliku ja abstraktse kujutamislaadi vahel, on vormumas kas ühele või teisele poole, aga samal ajal häirib justkui oma vormi otsiv alumiiniumpind koduse objekti algset mõtet. Sedasi tekib pinge, milles asetuvad vastamisi kodusus ja kontrollimatus. Mis saab, kui torujupile tekivad käed ja jalad ning ta hakkab mööda parketti ringi kõndima, võib-olla isegi udupasuna kombel võnkuma? Ole maalid võivad seetõttu jätta ühtaegu hubase ja pineva mulje. Mõnedki elemendid mõjuvad üldisest abstraktsusest hoolimata koduselt, ent ometi on piltidel pooleli omajagu absurdseid liikumisi, mis tekitavad mulje, et hubane olukord on ühtaegu õhus ja ohus.

e) Tuttavlikkuse ja aimamatuse omavahelisest vormumisest pole mu meelest ebaloogiline liikuda laiema küsimuseni, mis võimaldab mõtiskleda Ole kompositsioonide sotsiaalsest tähendusest (ja selle tähenduse vormumisest). Pakun ühe võimaliku küsimuse: kas kuuluda mingisse ühiselt mõistetavasse (kunstilisse) ruumi või kõõluda selle piiril? See küsimus kerkib kohe, kui hakata rääkima kunstniku või kunstiteose originaalsusest – seda enam et tänapäeva maailmas on saanud originaalsuse taotlusest midagi väga ebaoriginaalset. Sellele dilemmale on Ole juba mõne aja eest ise osutanud. 2007. aastal avaldatud intervjuus ütleb ta nii: „Ma pasundasin originaalsusest tükk aega, sest ta oli mulle väga oluline ja ma püüdsin teda veelgi kindlustada, teha originaalselt veel ja veel, et tõestada asja mittejuhuslikkust. Tänaseks olen ma oma nõudmises järjest järele andnud.“⁷

Isedus ja osadus. Laiemalt on originaalsuse ja mõistetavuse küsimus oluline meie kõigi elus: kuidas lahendada isiklikkuse ja ühiskondlikkuse dilemmasid? Mil viisil ühendada oma isedus osadusega, muundada üks teiseks, kuidas säilitada iseduse tuuma ja jätta osadusele oma osa? Kuidas kohaneda ja kuidas jätta selle käigus ellu valmisolek seiklusteks? Kuidas ennast ühiskondlike ootuste taustal vormida – ning kas ja kuidas annaks üksiksikul omakorda vormida ühiskondlikke ootusi? Sedakaudu võib Kaido Ole vormuv abstraktsionism suunata meid jälgima iseendi abstraktsete eluideaalide vormumist. Ole, kes pole ainult andekas kunstnik, vaid kelles on mu hinnangul peidus (ah, mis peidus – pinnal, täiesti pinnal) ka täiesti arvestatav sõnastaja, on selle kohta ilusti kirjutanud, kuidas „vastuolu algab vist eelkõige sellest, et inimesel puhtfüüsiliselt puudub vajalik jumalik pilk, mis suudaks hoomata maailma selle tohutus detailsuses ning samal ajal säilitada ülevaade toimuvatest protsessidest.“⁸ See ei tähenda muidugi, et pole mõtet vaadata. Oluline on vaid küsida, kuidas seda teha, kuidas püsida vaatamises. Ja Ole vastus tundub pakkuvat, et tuleb ikkagi pidevalt üle vaadata; vormida oma pilku tõsiduse ja rõõmu, veendumuste ja neid proovile panevate olukordade, konkreetse ja abstraktse, argise ja sürreaalse, hubasuse ja ohu vahealal; korrastada küll nähtut, aga olla ühtlasi valmis igasugusteks ootamatusteks. Ole maalide vormiline filigraansus osutab universaalsele ihale kontrollida elu, aga nendel toimuv pilgar, elementide võnkelu tähistab rõõmsat leppimist asjaoluga, et täielik kontroll on võimatu. Inimese elu vormubki ju teadvuse korrastamisiha ning reaalsuse kontrollimatu dünaamilisuse vastasmõjus.

1 Poleks raske rääkida Ole vormuvast abstraktsionismist ka täiesti otseselt – teatud kujutamislaadina, mis võngub abstraktsionismi ja sürrealismi piiril, seda ka üksikute motiivide ja elementide tasandil. Umbes nagu sammuke Yves Tanguy maailmast Salvador Dalí maailma poole. Jätan kunstiloolise tasandi ruumi- ja teadmiste nappuse tõttu käsitlemata, aga puudutan meetodi olemust siinse loo neljandas osas.

2 Vassily Kandinsky, Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal. Tlk Krista Simson ja Mall Ruiso. Ilmamaa, 2020, lk 35.

3 Eero Epner, Masinana inimeste keskel. Kaido Ole enesekujutised. Rmt: Kaido Ole ¾. Koost Kaido Ole ja Anneli Porri, lk 533.

4 Originaal kõlab nii: „Peaks siiski elu tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad elu tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.“ Vt Jaan Kaplinski, Usk on uskmatus. Vagabund, 1998, lk 178.

5 Vt Kaido Ole ¾, lk 536.

6 Raamatus „Kaido Ole 2007–2012“ kirjutab Ole nii: „Veeretan peas oma suurnäituse ideid, kuid maalimiseni pole veel jõudnud. Läksin hoopis Raplasse oma vana karmavõlga likvideerima ja vanemate vannituba remontima.“ (Vt Kaido Ole 2007–2012. Koost Maria-Kristiina Soomre, Kaido Ole. Temnikova & Kasela Galerii, 2012, lk 49.) Tõsi, remontimises ei näe minajutustaja midagi hubast ega mugavat, see ajab hoopis kiruma. Kirjakoht on kõnekas lihtsalt seetõttu, et Ole ei lükka argielu kunstielust kuidagi eemale, vastupidi, nende ühendamine tundub metoodiline. 2007. aastal ilmunud kataloogis ütleb Ole näiteks nii: „Ma tahaksin, et kunstiga ikkagi inimest rohkem argipäevaks ette valmistataks. Sest kõige põhjas või lõpus on ikkagi argipäev, sajab vihma, inimene istub oma lollis korteris, mis on nõmedas linnajaos. Ja selleks peab valmis olema.“ (Vt Kaido Ole. Eesti Kunstiakadeemia, 2007, lk 113.)

7 Vt Kaido Ole. Eesti Kunstiakadeemia, 2007, lk 104.

8 Kaido Ole, 2007–2012, lk 103.