XVII sajandi graafika rahvusraamatukogus

JÜRI HAIN

Salvator Rosa. Glaukos ja Skylla. ofort. 1661. ?Euroopa XVII sajandi sügavtrükigraafika Eesti rahvusraamatukogus? VI korruse galeriis kuni 30. IV.

Rahvusraamatukogule kuuluva XVII sajandi graafika väljapanek võiks tähelepanu pälvida kahel põhjusel. Laiema üldsusele pole siiani olnud teada, et rahvusraamatukogus on üldse arvestataval määral vanemat vabagraafikat. Enne näitust polnud keegi teadvustanud asjaolu, et nende teoste seas on silmapaistvate meistrite loomingut ja et kohati on tegemist ajastu graafikakunsti kõrgtasemel näidetega.

Ekspositsioon pole küll eriti ulatuslik (163 teost), kuid XVII sajandi estambikunsti põhihoovus, mis on seotud oforditehnika kasutuselevõtuga, on siiski jälgitav.

Kadrioru lossis eksponeeritakse praegu mõningaid Düreri oforte, mis tehtud XVI sajandi algupoolel, kuid nendega polnud rahul meister ise ega saanud need eeskujuks ka kaasaegsetele. Põhjuseks on tollase tehnika algelisus, üksnes Düreri geenius suutis nii primitiivsete vahenditega vormida suurteoseid. XVII sajand tõi kaasa neli uuendust, andes oforditehnikale tänini säilinud põhiilme: raudplaatide asemel vaskplaadid, kõva lakk, mitmeastmeline söövitus ja ovaalse ristlõikega nõela kasutuselevõtu. Uuenenud tehnika tõi kaasa kunstilise suundumuse teisenemise, paljundusgraafika muutus vabamaks ja nüansseeritumaks, silmapaistvad joonistusmeistrid said oma ande estambiks vormida vahetumalt ja kiiremini.

Näituse keskmes on ühe kõigi aegade väljapaistvama ofortisti, selle tehnika tegelikule esiletõusule viija Jacques Callot? (1592 ? 1635) looming, kokku üle kuuekümne töö. Mitmekümne ofordiminiatuuriga on esindatud ka Stefano della Bella (1610 ? 1664), keda XVII sajandil peeti peaaegu et Callot? imiteerijaks. Edasised sajandid on sellise ettekujutuse aga kummutanud. Sünkroonajas ei olnud tosinkond aastat Itaalias töötanud Callot? ja kümmekond aastat Pariisis tegutsenud della Bella erinevus eriti hoomatav, hilisemate vaatlejate silmis on see aga sedavõrd suur, et esimest peetakse ammu tüüpiliseks prantsuse kunstiesindajaks, teises nähakse itaalia rahvusliku koolkonna musternäidet.

Callot? ja della Bella kunstnikukuulsus rajanes ainult graafika, kuid ofortistidena tõusid esile ka mitmed maalijad. Neist on näitusel esindatud itaallane Salvator Rosa (1615 ? 1673) ja prantslane Claude Vignon (1593 ? 1670). Viimaselt on ekspositsioonis vaid üks ofort, mis aga näitab, et võtnud aluseks oma maali ?Saalomon ja Seeba kuninganna? (praegu Louvre?is), on ta viinud selle oforti oluliste muudatustega, maali vabalt käsitledes. Rosa seitsme teose seas on aga ofort ?Glaukos ja Skylla?, mis valmis kaks aastat enne tema samaainelist maali.

Uusi kunstivõimalusi kirkalt näitava ofordi kõrval oli läbi kogu XVII sajandi elujõus ka vasegravüür, mis aeglasemalt muutuvana edastas üldjuhul konservatiivsemaid esteetilisi ideaale. Osalt oli viimane seotud asjaoluga, et reprodutseeriva vasegravüüri puhul võeti tihti aine varasemate meistrite loomingust. Sellistest vasegravüüridest on näitusel üks silmapaistvamaids Itaalias töötanud Valentin Lefebre?i Tiziani järgi tehtud ?Maarja kuulutus?, mis valmis ligi 150 aastat pärast maali. Suur osa ekspositsiooni reproduktiivsete tööde paremikust on siiski teostatud nende aluseks olevate maalide autorite eluajal, nagu näiteks Jacob Mathami (1571 ? 1631) ja Arnold Loemanni (töötas XVII sajandi esimesel poolel) vasegravüürid Josephus Arpihose ja Anthonis van Dycki järgi.

Üks näituse kuulsamaid teoseid on pälvinud tõelise tuntuse alles XX sajandil, olles tähtsaks tõstetud sajandi ühe suurema kunstiteadlase Erwin Panofsky krestomaatilise teose ?Studies in Iconology? läbi. Tegu on Madalmaade kunstniku Crispin I de Passe (1564 ? 1637) 1602. aastal valminud vasegravüüriga Marten de Vosi maali järgi. Kuna maal pole säilinud, toob Panofsky näiteks just selle allegoorilist stseeni kujutava gravüüri, tõestamaks renessansiperioodil toimunud nihet antiikmütoloogiliste sü?eede kristianiseerimise suunas.

Kui otseselt näitusest väljapoole jääva teadmisena lisada, et Crispin I de Passe tütar Magdalena graveeris Rembrandti järgi selle estambi, mis oli aluseks Kadrioru lossi laemaali loomisel, siis olemegi ringiga tagasi Düreri näituse toimumispaigas. XVI sajandi graafikageenius ja XVII sajandi meistrid üheaegselt Tallinnas esil ? seda võib tõepoolest nimetada sajandi juhuseks!