Mehitatud Tänav vs.Mehitamata Inimesed

Veiko Belials

Maniakkide Tänav, Mehitamata inimesed. Toimetanud Eva Luts. Meelis Krošetskini kaanepilt. Fantaasia, 2013. 234 lk.

Iga raamat algab pealkirjast. Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava viimasel romaanil on pealkiri, mis teeb kadedaks. Mehitatakse üldiselt ju ikka mingeid masinaid ja seadmeid. Inimeste mehitamine (või mehitamata olemine) paneb kohe mõtted liikuma. Kas inimkeha on masin? Kas inimene on keha või teadvus? Kui üks keha mehitada teise teadvusega, siis kumma inimesega on tegu? Kui inimkeha mehitada tehisintellektiga, kumb ta siis on – inimene või masin? Mõtteid ja küsimusi kui palju! Kahjuks ei tegele Tänava romaan nende küsimustega, vaid on aus küberpungilik madin. Tõsi küll – vähemalt korra jookseb põgusalt läbi arutelu selle üle, millisest teadvuse omandamise hetkest inimene on inimene.
Pole siiski mõtet halada, et sügavad filosoofilised teemad lahkamata jäid – küllap on selleks teisigi autoreid. Pigem tuleb rahul olla, et eesti niigi väetivõitu kandepinnaga ulmes on ilmavalgust näinud midagi täiesti uut. Ei ole ju kodumaised ulmekirjanikud meid küberpungiga teps mitte liiga ära hellitanud. Õigupoolest ei tule ühtegi romaani mõõtu teost selles vallas peale „Mehitamata inimeste” meeldegi.
Küberpunk kui žanr tõukub ühtpidi pungist, millele inglise keele sõnaraamat annab vasteks  „rämps, praht, Ameerikas ka halb, vilets”. On veel mitmeid tähendusi, kuid enamasti negatiivses võtmes (näiteks noor pätt ja huligaan). Üldiselt defineeritakse punki kui subkultuuri just vastandumise ja protesti kaudu, pea kõikidele pungisuundadele on iseloomulik teatud agressiivne, võitlusvalmis hoiak, mässumeelsus, vastandumine ülejäänud ühiskonnale ja normaalsetele inimestele ning tahumatu ja toores käitumine.
Sõnapool „küber” räägib ise enda eest ja viitab üsna otseselt, millest ta tuleneb. Edukal e-tiigril, kelleks me ennast oleme harjunud pidama, peab ju otse loomulikult olema ka oma küberpunk-ulme, ning ongi pigem imelik, et see on jõudnud romaaniväljundini alles nüüd.
Õnneks ei tähenda küberpunk-kirjandus oskamatust kirjutada ja lõpptulemusena rämpsu. Pungiga seob küberpunki stiil, kus kasutatakse ohtralt tänavalt pärit kõnekeelt, slängi, vulgarisme, ja tegelased, kes on tavaliselt heidikud, tihtipeale kahtlaste või lausa kriminaalsete asjadega tegelevad tüübid, kes püüavad jääda sõltumatuks valitsevatest suurkorporatsioonidest ja kasutavad oma oskusi pigem egoistlikel eesmärkidel, sarnanedes mõneti algsete punkaritega. Nende maailmanägemine on pigem nihilistlik, äärmiselt individualistlik ja moraalselt ambivalentne.
Žanri peamised (klassikalised) märksõnad on tulevik, arvutid, häkkerlus, virtuaalreaalsus, tehis­intellekt, siirikud ja implantaadid, tehis­jäsemed, suurkorporatsioonid (enamasti jaapani taustaga zaibatsud), nanotehnoloogia. Uuemal ajal ka 3D-printimine, kübersõjad jms.
Maniakkide Tänava romaani tegevustik toimub tuleviku-Eestis, peategelane on seadustega pahuksis häkker, kes võitleb Kilpkonna logoga suurkorporatsiooniga (ja miks mulle küll kogu aeg haigekassa kangastub?), inimestel on ajuri-nimelised siirikud, mis võimaldavad otsesuhtlust võrguga. Ka biopungile omane biotehnoloogia (tehisorganid, geneetilised manipulatsioonid ja bioprintimine) on esindatud, tehakse esimesi katsetusi inimteadvuse siirdamise ja tehisliku intellekti loomisega. Laipu on lademes, anarhiat samuti. Nii et selles osas on tegemist üsna tüüpilise küberpungiga, mis on rüütatud siiski jaapanipärasest keskkonnast maavillasemasse rüüsse. 1 : 0 autorile.
Seda küberpungile omast tänavakeelt ja slängi jääb aga napiks. Kuidagi liiga klantsilt räägivad need tegelased, pealegi ka liiga sarnaselt omavahel. On mõned kõnekeelsused, aga pigem pärinevad need tänasest päevast. Jah, osa tegelasi räägib eesti-vene segakeelt ja eriti krõbedate väljendite puhul vannub peategelane hiina hieroglüüfides, mis iseenesest on ju tore nüanss (arvestades seda, et Vene-Hiina sõja tagajärjel on Hiina piir Peipsi taga ja pool Eestit hiinlasi täis), aga meeldejääva isiksusena eristub vaid episoodiline kõrvalosaline doktor Balabanov. On tunda, et materjal avaldas vastupanu: seis on 1 : 1.
Maailm seevastu on intrigeeriv. Kõik tundub kaudselt kuidagi tuttav: Talsingi ühislinn ja Eesti-Soome raudteetoru, 3D-printimine, tõeks saanud hirm Sosnovõi Bori tuumakatastroofi ees. Sümpaatne on see, et kuigi tegu on tulevikuga, ei ole see siiski liiga kauge ning tehnoloogilised uuendused (bioprintimine, liikuvad rongiperroonid) jäävad suhteliselt praeguste võimaluste piirile. Meie juba räägime neist ja osaliselt isegi katsetame, romaanis on need lihtsalt juba igapäevane reaalsus. Nii igapäevane, et autor ei pea paljuks näidata, kuidas inimeste laiskus ja lohakus ka selle tulevikutehnoloogia ära suudab nullida. Tulevikulollus on samasugune kui praegune ja tulevikutropid sama mõttetud mehed kui tänasedki. 2 : 1 autorile.
Just liigses päevakajalisuses on järjekordne nõrk koht autori kaitses. Päeva- ja sotsiaalpoliitilised arutelud on liiga tänase päeva maiguga, kuigi ajalise distantsi suhtes annab vaieldamatu viite „Püha Tõnu kiusamise” ja „Sügisballi” nimetamine vanadeks eesti filmideks. Edu on käest antud, seis 2 : 2.
Maniakkide Tänava must huumor ei lase tal platsil peksupoisi ossa jääda ja taas võib punkti autorile anda – 3 : 2.
Aga just seesama huumorimeel mängib autorile ka kohe vingerpussi. Näib, et Tänav pole suutnud seista vastu kiusatusele kasutada pähetorganud kentsakaid-totakaid nimesid. Mai-Tea Midagi, direktriss Kare Keel, Tengelpungatar … Vähemalt minu meelest kukkus lugu nende kohtade peal kogu aeg oma stiilist välja ja kaotas palju tõsiseltvõetavusest.
Ja ongi eduseis käest antud. Lõpptulemus: sportlik viik, võitis sport ehk eesti ulme tervikuna. Potentsiaali oli rohkemaks, aga maksimumpunktid jäid napilt koju toomata. Veidi rohkem enesedistsipliini ja vähem kiusatustele järeleandmist ning järgmine mäng on võidetud.