Kes tulevikku ei mäleta, elab minevikuta

Juhan Raud

Peeter Helme. Tuleviku mäletajad. Sofia. Toimetanud Jürgen Rooste. Kujundanud Jan Garšnek. Pegasus, 2013. 222 lk.

Missugune on ulme suhe nii-öelda päris eluga? Kas teaduslik fantastika peaks üritama oma kaasaega kuidagi kõrvalt vaadata? Või peaks see pigem mingeid ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ennetama, üritama tulevikku ette näha? Kas ulme loob „tegelikkust” või vastupidi, pakub sellele imetabaselt võimatuid alternatiive? Kas „tegelikkuse” ja ulme omavaheline suhe on viimasel ajal kuidagi muutunud? Kas, kui palju ning mismoodi need üksteist sisaldavad? Kõigile neile küsimustele on eri aegadel vastatud isemoodi.
Ma kujutan ette, et Peeter Helmel oli oma romaani „Tuleviku mäletajad. Sofia” tarvis väga lõbus need asjad selgeks mõelda. Tema taotlus kirjutada just seda laadi tulevikust, mis nii-öelda ära jäi, on mulle äärmiselt sümpaatne. Ühtlasi meeldib mulle soov välja mõelda kaasahaarav ulmeseiklus, mis oleks ka kunstiliselt ambitsioonikas ning hägustaks seeläbi nii-öelda kõrge ja madala kirjanduse vahel käivat piiri.
Teose lugu on lühidalt järgmine: XXVI sajandi keskpaigaks on inimkond koloniseerinud mitu planeeti väljaspool päikesesüsteemi, kusjuures mitmes kohas on leitud ka jäänuseid teistest tsivilisatsioonidest, ehkki maaväline elu ise näib olevat kõikjal välja surnud. Ühel päeval saab noor ksenoarheoloog Karl Harak kummalise sõnumi oma endiselt kallimalt Lealt, kes teatab talle, et Karli poole on teel keegi planeedilt Sofia. Too inimene suudab väidetavalt päriselt tõestada, et maaväline elu pole siiski välja surnud, nagu üldiselt arvatakse. Karl läheb teadet oma kolleegidega jagama/arutama, kui järsku jalutabki lubatud inimene uksest sisse ning selgub, et „Lea lubatud tõendusmaterjal on rase tüdruk” (lk 19).
Väidetavalt teise planeedi põliselanikust rase ja üldsegi-mitte-sümboolse-nimega Maria on väga probleemne tegelane mitmel moel. Esiteks on ehmatav lugeda, millise täpsuse, efektiivsuse ja kiirusega autor tüdruku igasugusest isikupärast, nutikusest või teovõimest ilma jätab ning ta lihtsale bioloogiale taandab: Mariat nähakse enam-vähem kogu raamatu vältel vaid hapra naisekujulise aardekirstuna. Mitmed positiivsed tegelased ütlevad üksteisele tõsimeeli selliseid asju nagu: #Selle tüdruku, Maria, leidmise au, temas leiduva info – me ei tea ju veel täpselt, mille, eks? pärast on asutud võitlusse veel enne, kui on selge, millega tegu” (lk 23). Või on juttu Maria viljastamisest kummalistel asjaoludel: „Me tegime katseid ja saime aru, et kui me ei taha kogu suure vaevaga saadud kraami raisku lasta minna, peame me selle kuskile … arenema panema” (lk 213).
Teiseks ei võta Helme temaga narratiivselt midagi eriti ette: seni kuni me teda näeme, on Maria ainuke ülesanne olla hirmunud ja/või salapärane. Aeg-ajalt räägib ta natuke oma taustast. On irooniline, et loo seisukohast kõige olulisem tegelane ei tee ise selle vältel mitte ühtegi otsust. Ühtlasi ei näi mitte kedagi väga huvitavat, kas neiu rasestus vabatahtlikult või kas (kuna ilmselt on ta juba otsustanud sünnitada) oodata on tüdrukut või poissi. Mis aga puutub nn „müstilise raseduse” klišeesse, siis on minu meelest vägagi tabav Anita Sarkeesiani läbinägelik kriitika, mis toob populaarsete angloameerika ulmeseriaalide varal välja, kuivõrd levinud, kahtlastel eeldustel põhinev ning jabur see kujund õigupoolest on.
Aga see selleks. Loomulikult on Mariast või õigemini temas leiduvast geneetilisest infost huvitatud peale positiivsete tegelaste ka kõikvõimalikud kurikaelad, ennekõike uue ususekti, Tuntud Tuleviku Templi preestrid. Nõnda juhtubki, et kui passiivne tüdruk (mõistagi) ära röövitakse, peab Karl Harak teda mööda galaktikat taga otsima, põrgates oma rännaku jooksul kokku mitmete tegelastega, kes tema maailma kas avardavad või proovile panevad. Kõrvaltegelastest tõusevad esile ropendavaid Hiina palgasõdureid juhtiv ning seksuaalselt otsekohene Omina ja tulevikku nägevate preestrite boss Chandra Soma.
Kõik raamatu tegelased kõiguvad kusagil arhe- ja stereotüüpsuse vahel ega ürita kordagi neile ette antud piiridest välja murda. Igaühega tulevad kaasa täpsed juhised, kuidas neisse suhtuda tuleb, nii-öelda möödalugemine on tulutu. Me saame raamatut lugedes kohe selge signaali, et just Karl on see, kellega lugeja samastuma peaks, kuna Helme ei sea oma peategelase hinnanguid või väärtusi kordagi kahtluse alla. Just nimelt lüngad, esitamata küsimused ning vaikimisi heakskiidetu on siinkohal kõnekad. Eriti seetõttu, et ulmes enesestmõistetavusi kui selliseid peaaegu ei esinegi. Seega, mul poleks midagi peategelase vastu, kelle vaateid ma ei jaga, kuid ma lähen mõnevõrra valvsaks, kui tema hinnanguid üritatakse mulle neutraalsusena esitada. „Tuleviku mäletajates” on sellise manöövri tulemuseks võrdlemisi taltsas ning nüansivaba peategelane. Karl Harak on keegi, kes on lihtsalt in over his head, rõhutatult „tavaline” inimene. Oma seikluse jooksul peab ta ikka ja jälle tõdema, et „3-D märulitega lapsepõlv ja noorus ei valmista inimest ette tõeliseks eluks” (lk 92). Enamasti veab sündmustikku edasi hoopiski Omina, palju huvitavam, vaata et raamatu kõige paremini õnnestunud karakter … olgugi et, jah, mida edasi, seda tungivamalt palutakse lugejal mõista, et ilmselt pole tegu ikka päris usaldusväärse inimesega – et Karli poisilik hirm tugeva ja enesekindla naise ees saaks narratiivselt õigustatud.
Raskeid küsimusi – selliseid, millel võiks olla mitu õiget vastust – lugeja siit raamatust just ei leia, kuigi vähemalt minu arust teeksid mõningad ambivalentsused romaani kõvasti paremaks. Lugejate alahindamist on tunda ka tegelaste omavahelistes dialoogides ning raamatus kujutatud tulevikumaailma ülesehituses ja esituses.
Tõepoolest, võib ju korraks (ekslikult) oletada, et kuna tegemist on tulevikus toimuva nostalgilise seiklusjutuga, ongi mõttetu seda laadi tekstist peale põneva süžee ja eksootilise miljöö midagi rohkemat otsida. Me võime proovida „Tuleviku mäletajate” maailma hinnata ka kui (pelka?) esteetilist konstruktsiooni. Ulmekirjanduse elav klassik, kriitik ja kirjanik Samuel R. Delany on korduvalt võrrelnud ulmekirjanduse toimimisviise näiteks luule omadega.
Paraku jääb raamatus esitatud tulevikumaailm ka esteetilises plaanis võrdlemisi pingevabaks – kõik võiks olla tublisti kummalisem, mitmetahulisem või häirivam. Me külastame teose jooksul kas äratuntavaid ja argiseid või lihtsalt liiga kergesti ettekujutatavaid paiku. Taevakeha, mis kannab romaani enda pealkirja, on pelk provintsiplaneet, mille elanikke näib iseloomustavat kõige enam see, et nad armastavad juua suurtes kogustes viljakohvi. Jah, siin-seal esineb mõni õnnestunud nimetusega eksootiline loom, kuid suures plaanis pole mitte kusagil midagi tõeliselt harjumatut.
Heas ulmes pannakse enamasti maailm sageli lugejaga koos kokku, ent siin käib tähtsate asjade või süžeeks oluliste detailide tutvustamine enamasti kohmakate „nagu me juba teame, siis … ” stiilis jutuajamiste abil (lk 17, 138). Raamatut kummitab ka vastupidise suunaga probleem: on tunda, et Helme pole ise väga pikalt mõelnud sellele, mismoodi tema väljamõeldud maailma aspektid koos laiema konteksti moodustavad. Millised on tulevikus erinevate kultuuride puutepunktid? Kuidas mõjuvad kosmose tohutud vahemaad inimeste psüühikale? Millised institutsioonid on kokku varisenud, millised tundmatuseni muutunud? Kuidas toimib XXVI sajandil näiteks raha? Missugune on Eesti Vabariik? Kuidas on tulevikus struktureeritud inimese alateadvus? Milliseid luuletajaid teistel planeetidel loetakse?
Sümpaatne ja tähelepanuväärne on aga see, et kuigi autor fikseerib mitme teise tegelase kirjeldamisel ära ka nende etnilise kuuluvuse ja/või nahavärvi, jätab ta intrigeerival kombel need oma peategelase puhul lahtiseks. Romaanis tekib ka huvitav keele küsimus. Kuigi jääb mõnevõrra segaseks, kas näiteks hiina palgasõdurid räägivad peategelastega veatult eesti keelt või oskab Karl ise suurepäraselt nende emakeelt, on mõlema variandi implikatsioonid huvitavad. Muidugi on võimalik, et suheldakse omavahel hoopis mingis kolmandas keeles. Seda enam, et kui raamatus tuuakse eraldi välja see, kui keegi inglise (lk 112) või kreeka (lk 45) keelt kasutab, läheb olukord eriti kirjuks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ulme on organiseeritud liialduste süsteem, kuid just nimelt nende liialduste kaudu saame me midagi praeguse maailma kohta teada. Hea ulme destabiliseerib, kuid loob seeläbi tingimused uue ja huvitava tekkeks.

1 Veidi teisest vaatepunktist on seda küsimust käsitlenud Jaak Tomberg. Vt Realismi ja teadusliku fantastika nüüdisaegsest ühtevarisemisest. – Vikerkaar 2010, nr 1-2.

2 Tropes vs Women #5, Mystical Pregnancy, http://www.youtube.com/watch?v=0rhH_QGXtgQ.

3 Samuel R. Delany, The Jewel-Hinged Jaw: Notes on the Language of Science Fiction, Wesleyan University Press, Middletown 2009.