Mälumaastike mosaiik

BRITA MELTS

Lauri Sommer, Sealpool sood. Toimetanud Liina Smolin, kujundanud Mari Ainso. Menu, 2014. 270 lk. Lauri Sommeri kolmanda proosaraamatu „Sealpool sood” esimeste lehekülgede võtmelauseist üks sedastab: „Alustan oma kaardi joonistamist veest” (lk 12). Raamat ongi üks elukaardistamine, kodukoha topograafia kirjeldamine läbi mälestuste, emotsioonide, uneluste, igapäevaelu, iseenda ja lähikondsete mõtteilma.

Õigupoolest paistab sellises võttes juba uut tulva eesti nüüdiskirjanduses. Mõne aasta jooksul on teenitud tähelepanu saanud õige mitu teost, milles kirjanik jutustab iseendast seoses kodukoha maastike või muul viisil subjektiivselt tähenduslike paikadega: kirjeldatakse ümbruskonna geograafiat ja hooneid kas siis puhtalt omaelulooliste seikade kaudu või laiendatakse ajalist aspekti, valgustades niiviisi ka piirkonna ajalugu ja üldist argiolustikku või luues koguni eluloovisandeid kohalikest silmapaistvatest inimestest. Sellistes autobiograafiat topograafiaga siduvates teostes seguneb dokumentaalsus aga sageli kujutlustega, või nagu Sommer kirjutab: „Mälumaastik seguneb unenägudesse” (lk 43). Muidugi on sellises kontekstis kütkestavamad teosed, mis ei hulbi ühegi konkreetse sarja laineharjal, vaid moodustavad juhuslike ja ootamatute ühisosade kaudu sootuks iseäraliku komplekti. Sommeri Lõuna-Eesti servaala loodusliku eripära kaudu perekonna- ja kujunemislugu talletanud „Räestu raamatut” (2012) juba kõrvutati lähestikku ilmunud Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailma” (2012) ning Tõnu Õnnepalu „Mandalaga” (2012)1 – vahest pareminigi sobituks siia ritta Kasemaa poeetilise omailmaga dialoogi pidav Õnnepalu „Paradiis” (2009). Sommergi, samavõrd isikliku omailma looja, tunnistas nende kõrvutuste puhul „teatavat elukogemuslikku ühisosa ja vaimset ühisvälja”.2 Mainimata ei saa jätta ka Ott Kiluski romaani „Veidrikud ja võpatused” (2012), milles kirjeldatud maanurk asub „Räestu raamatu” kohtadele piisavalt lähedal, osalt need kattuvadki. Ja nüüdseks on seda rida jätkatud veel ühe värske üllitisega, nimelt Lauri Pilteri jutukoguga „Vilekoor ja teisi jutte” (2014), milles Pilter kirjeldab Airootsiks teisendatud Noarootsi poolsaart, „üht kanti, mis on ilmselgelt teinud temast selle inimese, kes ta on”.3 Nimetatuid ühendab mõistagi omamütoloogiast läbiimbunud (kodu)paiga autobiograafiliselt tundlik kirjeldamine ja kõivuliku kohavaimu belletriseerimine, kuid oluline on just see, et kujutatakse perifeeriamaastikke või mingil muul viisil marginaalset piirkonda intiimselt, aga samal ajal oluliselt mitmetahulisemana kui edeva mina-loona.
„Sealpool sood” esitab kõige muu kõrval muidugi üht isiksuse kujunemise lugu ja on selge mõtteline järg „Räestu raamatule”, mille rõhk asus kirjaniku emapoolse suguvõsa uurimisel ja maal vanaema juures veedetud aegu hoidvate mälupiltide reastamisel. Sellega aga jäi kirjanik justkui midagi võlgu, midagi jäi pooleli: „Suguvõsa isapoolsest osast tahaks veel kunagi kirjutada …” („Räestu raamat”, lk 18). „Sealpool sood” ongi, nagu ühes vestlussaates juba kinnitatud,4 rohkem Sommeri isast, sest ilma isata ei oleks ta sattunud nendele maastikele, millest sai ühe poisikese kasvukeskkond ja mis annavadki raamatule raami: sedapuhku looklevad teosesse talletatud mälurajad Sommeri kodulinnaks olnud Viljandis, samuti selle lähemas ja kaugemas ümbruses (eriti Jämejalas), mis juhtus olema parasjagu inspireeriv mängumaa ja lihtsalt enesetunnetuse- või mõtiskluspaik. Nagu kodumaine analoog benjaminlikule ruumilisel teljel esitatud lapsepõlveloole, on antud juhulgi tegemist eheda maastikuliselt kulgeva elulookirjutusega, mille dokumentaalsusele viitavad fotod, väljavõtted vanadest ajalehtedest ja tuginemine muudele allikatele, näiteks vanaisa käsikirjalistele memuaaridele, elektronkirjadele ning suulistele allikatele. Sellises materjalirägastikus avaldub märkimisväärne nüanss: Sommer sulandub sekundaarallikatega sedavõrd, et tema enda jutustajahääl seguneb tsitaadis avalduva hoopis kellelegi teisele omistatava mina- või meie-positsiooniga (nt lk 25, 35), tekitades ühelt poolt vajalikke hälbeid enesekesksusest, teisalt aga virgutades lugeja tähelepanu ja ajendades kiikama ka raamatu lõpus toodud viiteid. Niisiis kirjaniku poisipõlv Viljandis on ainult üks kiht ses maastikutunnetusest mõjustatud narratiivis.
Raamatu üheks nurgakiviks on ootuspäraselt koha ning vaimsuse vastastikused mõjud, nagu „Räestu raamatus” sõnastati: „Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse” („Räestu raamat”, lk 11). „Sealpool sood” topograafiliseks raamiks ei ole küll enam ääremaa ebamäärane külake, vaid täiesti korralik väikelinn, ometi sellegi puhul leiab kirjeldamist pigem mõni servaala, midagi linnasüdamest väljas olevat. Jämejala psühhiaatriakliiniku ümbruskonnas ringi luusimised ning soo vahel uitamised kuuluvad pigem ebatavaliste teekondade juurde. Sommeri kodukeskkonda põlistavad üksikasjad raamatus pendeldavadki eeskätt tavalise Viljandi ja ebatavalise, koguni ebarealistliku ja seletamatult omaette maailmana tajutud, kuid siiski „linna lahutamatu satelliidi” (lk 59) Jämejala vahel, nentides nende kahe igavest põrkumist: „Tean nyyd, et Viljandi ja Jämejala ei yhildu kunagi täielikult. On elu siin- ja sealpool sood” (lk 217). Selliste piirkondlike põrkumiste külge haagib Sommer ka maastikulise enesetaju, milles sedastatakse mingi kõrvalekalle või teistsugusus: Jämejala „andis sallivust ebatavalise vastu” (lk 209); „… ma olin Jämejala laps, teist tõugu ja teise fiilinguga kohast kui enamus” (lk 216). Servaaladel uitamised on toitnud aga loomingulist taju, inspiratsioon on ammutanud lennukust müstilisest maastikutunnetusest: linnaäärsed orud ja metsistunud kohad „on olnud kuulatamiseks head” (lk 61) ja kirjanik on seal istunud, „pannud juuksed jahedasse voolu mõne kuuma päeva õhtul, uurinud sammalt, vetikaid ja sarapuu okste varje veepinnal, lasknud raskusi voolama, lugenud lulkasid ja mõned kirjutanud” (lk 62).
Sommer pürib alati üle servade laiahaardelisema kaardistamiseni ning raamatus võetakse ette põhjalik kodulooline uurimistöö. Ilmsiks tulevad maastike kujunemised, kaeve- ja maaparandustööd, linnaplaani muutumised, samuti kohtadega seotud pärimused ja uskumused. Seejuures sulanduvad objektiivne ja üliisiklik sümpaatseks koosluseks: miljöö üldisi kirjeldusi vürtsitavad kirjaniku enda meelelised uitamised üksnes „mälestustest moodustunud ruumis” (lk 9). Sellisel foonil hargneb ühtlasi raamatu kolmas põhiteema lapsepõlveloo ja kohaseoste kihtide kõrval: inimesi puudutav lugu, valitud isikutest portreede loomine, milles ei piirduta pereliikmete ja lapsepõlve mängukaaslastega ning milles tuleb taas esile ebatavalisus ja perifeersus. Kui „Räestu raamatus” said eluloovisandi peale mõne suguvõsaliikme ka kohaga seotud Artur Adson ja Juhan Jaik, siis Viljandi ja Jämejalaga seoses portreteeritakse mõnd paikkondlikult olulist „elu muulast” (nt Kusta Toom, Tarmo Raabe), nagu Sommer neid nimetab Gustav Suitsult laenatud väljendiga – need on inimesed, kel „pole siin maailmas asu. Nende paopaigaks võib saada millelegi pyhendumine, oma elu elada proovimine, normidest kõrvale kaldumine, hospitaliseerimine, ravikuur, kultuur või subkultuur, kuritegevus, endahävitamine või pere. Kuidas juhtub. Neile kõigile on pyhendatud see raamat” (lk 59). Sommer laiendab nende „kuma” empaatiliselt ja lugupidavalt, ta kirjeldab nende elu muulasesaatust ja mõtteilma ühest küljest tabavalt, tundlikult, teisalt aga hoiab delikaatset joont. Selles kumab ehe suuremeelsus.
Raamatuga „Sealpool sood” on ühele sisemaailmale antud maastikuline foon ning selles kirjeldatud objektid, rajad, vaated, inimesed, hetked on igaüks eraldi „soojusega täituv laik sisemisel kaardil” (lk 74), moodustades kokku ühe eripärase omailma. Ja veel. Nii nagu Kasemaa leskede kadunud maailma hoiab koos memento mori ja kalmistu, nii nagu Pilteri lookesed saavad alguse kalmistult, nii jõuab Sommer, tirides korduvalt pinnale „mõttessejäämised eelmiste elude üle”, lõpuks oma mõtete ja mälestustega kalmistule ja selle ümbrusse. „Sattusin sinna kalmistu poole nulualleele minema ikka juba lapsevankris ja käin tänaseni. See rada on maailmade yhendaja” (lk 235). On seegi lihtsalt üks elu tsoon. Ent lisagem siia veel üks nüanss, mis annab raamatule soojust ja kergust, hoolimata selle mustadel lehekülgedel esitatud „Raskemeelsuse tsoonidest”. Kui „Räestu raamatu” nimetas Sommer lapsepõlve testamendiks, „sest uus lapsepõlv ootab lävel” („Räestu raamat”, lk 9), siis „Sealpool sood” talletab juba ka uut lapsepõlve: Sommer seob omaenda lapseea esimeste aastate mingid seigad, esimesed sõnad, arengu ja mõtteviisi oma väikese tütre igapäevase kujunemise jälgimisega – ja selles tundelises asjaolus põimuvad kaks kohta, nüüdne elukoht Räestu ja lapsepõlve Viljandi. Ning saavad kokku ka minevik ja tulevik. Sommeri mälu jälgi maastikel hoiavad alal nii elu kui ka kirjandus.

1 Janar Ala, Räestu rä-rä-rä-rägastikud. – Vikerkaar 2012, nr 10–11, lk 179.

2 Berk Vaher, Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer. – Eesti Ekspress: Areen, 25. X 2012.

3 Peeter Helme, Sõnaks saanud kohavaim. – http://kultuur.err.ee/v/4bc755a1-b21d-4a8b-ab62-b374ebcf5678

4 Delta, 14. V 2014 – http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1776223