Absoluutsest õigusest

Sõja ajal tõusevad esiplaanile inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal öeldakse nende kohta „primitiivne tüüp“.

KALLE KÄSPER

Pidin sõitma sügisel Venemaale kirjandusfestivalile. Kutsuti, kui sõda juba käis, aga ma ei hakanud loobuma, üksnes otsustasin, et kui jõuab kohale ametlik, kirjalik kutse, hoiatan korraldajaid: mõelge hästi järele, kas te pahandusi ei karda – toetust sõjale poleks nad minu suust küll kuulnud, ikka vastupidi.

Kuid probleem lahenes iseenesest: ametlikku kutset ei saabunudki. Küllap mõistsid ka korraldajad ise, et külaline „ebasõbralikult maalt“ on käesolevas olukorras ohtlik.

Mulle oli see kergendus. Selleks ajaks oli meie riik jõudnud kehtestada viisakeelu Venemaa kodanikele ja niisuguses olukorras oleksin ma niikuinii osalemisest loobunud: nemad siia ei pääse, aga mina sinna sõidan. Kuhu see kõlbab?

Ühe käega jagame viisasid, kasseerime nende eest sisse raha, teisega tunnistame kehtetuks – hea äri.

Pean seda otsust mitte üksnes alatuks, vaid ka rumalaks. Ainult inimene, kes Venemaast mitte midagi ei tea, võib arvata, et viisakeeld tõukab sealse rahva võimu kukutama.

Ega minagi kõike tea, kuid mul on siiski Venemaal terve hulk sõpru ja tuttavaid, muu hulgas ka Facebooki kaudu. Varem ma kirusin seda väljamõeldist, aga nüüd näen, et temast võib kasugi olla: aitab kriitilises olukorras säilitada sidemeid inimeste vahel. Kui Nõukogude ajal oli suhtlemine raudse eesriide taha keeruline, siis nüüd ei suuda kontakte tõkestada ükski piir; kui millelegi praeguses olukorras loota, siis sellele.

Üks mu Moskva tuttav hakkas varsti pärast sõja algust tegema Facebookis midagi sootuks eriskummalist: ta refereerib kõiksugu vastikuid patriootilisi, et mitte öelda inimsööjalikke internetiväljaandeid, lisades omalt poolt iroonilisi repliike. Lugejaid ja kommenteerijaid on tal terve hulk: kõik need inimesed saavad tänu temale immuunsussüsti seda laadi mõtete vastu.

Tuleb mainida, et see tegevus pole sugugi ohutu. Venemaal võib praegu sõda kritiseerivate tekstide eest saada kopsaka rahatrahvi, isegi vangla­karistuse. Seitse aastat vanglat pelgalt rahu­üleskutse eest, nagu määrati ühe Moskva rajoonivolikogu saadikule Aleksei Gorinovile … Pärast sellist karistust mõtleb igaüks: aga miks just mina pean oma naha turule viima?

Peep* võib oma nimekaimu üle uhke olla.

Ma ei tea, millise karistuse sai mees, kes seisis sõnatult Punasel väljakul, käes Tolstoi „Sõda ja rahu“, kuid politsei­jaoskonda ta igatahes viidi.

Olen lugenud koguni paarist sellisest juhtumist, kus kohtu alla on antud ühismeedias sõjavastase teksti alla tehtud „meeldib“-linnukese eest.

Muus osas sõnavabadus esialgu Venemaal kehtib. Juulikuu Novõi Miris avaldatud artiklis kirjutan ühest esimesest vene „dissidendist“, XIX sajandi teises pooles Prantsusmaal ja Inglismaal elanud Vladimir Petšerinist, kellele kuuluvad sõnad: „Ma põgenesin Venemaalt, nagu põgenetakse katkust tabatud linnast … Ma põgenesin tagasi vaatamata, et mitte minetada eneseväärikust“.

Siiani pole tsensuur puudutanud ka kirjastusi: ise ootan kaht raamatut, millest üks trükikojas ja teine küljendatud – ootan ärevusega, sest kes teab, mis võib juhtuda.

Olen lugenud, et mitmed välismaa menuautorid on katkestanud lepingud Venemaa kirjastustega; küllap on nende puhul küsimus ainult rahas. Minu seisukoht on teine: me vajame praegu suhtlemist venemaalastega. Õigemini, nemad vajavad. Varem olime meie võtjaks pooleks: meie kultuur on noorem ja õhem ning vene kirjandusklassikute teistsugune mõttelaad rikastas meid. Nüüd on olukord muutunud ning euroopalikku mõtlemist sisaldavaid teoseid vajavad just venemaalased.

Arvan, me peame hindama nende vastupanumeelt, isegi kui see ei väljendu muus kui vaikimises. Me ise pole julgemad. Kui palju oli 1970-80ndatel eestlasi, kes julgesid avalikult kritiseerida Nõukogude võimu? Võin nad kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Meie ülejäänud kohanesime, kes paremini, kes halvemini. Miks me siis ootame, et venemaalased praegu teistmoodi käituksid?

Kui väidame, et kõik venemaalased on vastutavad oma presidendi otsuste eest, kas ei tähenda see siis ka seda, et kõik need, kes ENSVs elasid, on vastutavad Afganistani sõja eest? Või ehk keegi kahtleb selles, et viimased Venemaa valimised olid sama „vabad“ kui meie valimised NSV Liidu päevil?

Sõja üks halbu omadusi on see, et esiplaanile tõusevad inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal me ütleme selliste kohta „primitiivne tüüp“, aga sõda annab neile justkui õiguse.

Tegelikult ei anna, sest just selliste „primitiivide“ pärast sõjad algavadki. Niisugused inimesed näevad kõike üksnes oma mätta otsast, nad pole suutelised asetama end teise inimese, teise rahva olukorda. Hästi ilmestab sellist rahvuslikku egoismi ajalooteadus, mille kohta üks „Buridanide“ tegelane ütleb, et see pole mitte teadus, vaid „propagandavahend ja poliitiline instrument“.

Iga riik kirjutab oma ajalugu, hinnates möödunud sündmusi vastavalt sellele, kas need olid talle kasulikud või kahjulikud. Objektiivsed võivad selles ajaloos olla ainult aastaarvud.

Me räägime sellest, kuidas meid deporteeriti ja hukati, „unustades“, et ka Eesti pinnal ju hukati Teise maailmasõja päevil – hukati juute. Muidugi, seda ei teinud Eesti riik, mida tol hetkel polnud olemas, vaid Hitleri Saksamaa – aga eestlasi hukkajate seas ometi jätkus. Ja kui me, nagu ma loodan, peame Hitleri Saksamaa sellist käitumist kuriteoks, miks me siis hindame positiivselt eestlaste astumist selle riigi vägedesse, peaksime ju, vastupidi, seda häbenema?

Meil jätkub kaastunnet isegi sakslannadele, keda barbaarsed Vene sõdurid sõja lõpus vägistasid – aga nendele venelannadele, keda vägistasid Saksa sõdurid, me kaasa ei tunne. Me oleme täiesti unustanud, et Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, et Saksa väed jõudsid Volgani ja teel sinna tapsid miljoneid inimesi, ja sugugi mitte üksnes sõdureid – seda justkui poleks olnudki, või õigemini, mõeldakse: paras neile venelastele, kahju, et nad nii kergelt pääsesid.

Me arvame, et meil on alati õigus, aga see ei ole nii. Mida peavad meist mõtlema venelased, näinud, et endised kommunistid partei ladvikust, need, kelle otsesel teadmisel ja kaasaaitamisel toimus migratsioon ENSVsse, sobisid lausa uue Eesti riigi juhtide kilda, samal ajal kui nemad, selle migratsiooni „subjektid“, jäeti ilma nii kodakondsusest kui sageli ka töökohast?

Me võime vastata, et midagi polnud parata, selline oli seadus – kuid seadused ei kuku taevast, neid teevad inimesed.

Putin on korra öelnud, et venelased ei ela seaduste, vaid „arusaamade“ järgi. Meile võib see meeldida või mitte, aga see on nii, ja see, et miljonid venelased leidsid end äkki pärast NSV Liidu lagunemist „välismaalt“, kus neisse sugugi mitte soosivalt ei suhtuta, on üks peamisi argumente, millele toetuvad käimasolevat sõda toetavad venelased.

Et Putini jutt pole laest võetud, tean isikliku kogemuse kaudu. Olin viis viimast aastat kirjavahetuses Mariupoli kirjaniku Anatoli Nikoliniga. Anatoli oli minust vanem, kuid oma parimad teosed kirjutas paaril viimasel aastakümnel, pälvides kahel korral vene emigratsiooni ajakirja Novõi Žurnal väljaantava Mark Aldanovi nimelise auhinna. Suhtlesime peamiselt kirjanduse ja kunsti teemadel, Anatoli armastas samuti Itaalia renessanssi. Poliitikast rääkisime vähe. Kui ma kord meie kirjavahetuse alguses küsisin, mis teil seal 2014. aastal toimus, vastas Anatoli: „Sõjast ma rääkida ei tahaks. Me siin elame rindetsoonis, kus kõik, mis sa ütled või kirjutad, perlustreeritakse. Inimõigused siin ei kehti.“

Kui Peterburi ajakirjas Neeva ilmus Anatoli jutustus, palus ta, et ajakiri saadaks autorieksemplari talle minu kaudu, sest otse olevat ohtlik, kuna Ukrainas on keelatud omada mis tahes suhteid „agressorriigiga“. Paraku polnud toimetusel raha ajakirja välismaale saatmiseks ja Anatoli oma publikatsiooni ei näinudki.

Kui teatasin talle, et Moskva kirjastuses Litres on ilmunud minu elektrooniline teoste kogu, Anatoli esmalt rõõmustas, kuid kohe selgus, et Ukrainas on selle kirjastuse veebileht blokeeritud …

Nagu mõistate, polnud venekeelse autori elu Ukrainas sugugi magus.

24. veebruaril kirjutasin talle, küsisin, kas kõik on korras, on ta elus ja terve. Anatoli vastas seitsme minuti pärast: „Veidi tõbine, kuid elus. Kaks nädalat kuulasime Ukraina suurtükke, edasi oli kaks päeva vaikust, ja nüüd täna läks tõsiselt lahti. Hommikust saadik rappub linn plahvatustest, poodi ei pääse, tund aega tagasi anti teada, et Vene tankid liiguvad Mariupoli suunas. Ootame lahendust“.

See oli viimane kiri, mille ma Anatolilt sain. Mai keskpaigas jõudis minuni teade, et Anatoli on hukkunud, koos tütre ja lapselapsega, kuuldavasti tabas nende korterit suurtükikuul. Lahendus, mida ta ootas, saabus – Anatoli „vabastati“ lõplikult.

See surm näitab hästi käimasoleva sõja absurdsust.

Maailm on tasakaalust välja löödud, Ukraina varemetes, Euroopat ähvardab vaesumine, Venemaa langenud tehnoloogilises arengus mitme aastakümne võrra tagasi. Pole välistatud ka Kolmas maailmasõda ja maise tsivilisatsiooni hukk. Ja mille nimel?

Selle nimel, mis keelt ühes või teises linnas tohib rääkida? Missugune kõikidest ajalootõlgendustest on see kõige õigem? Kes on ühes või teises kandis põliselanikud ja kes ei ole? Mis on parem, imperialism või natsionalism? Kellele kuulub poolsaar, mille põliselanikud, vanad kreeklased, on ammu lahkunud ajalooareenilt?

Möödas on ajad, kui räägiti Eestist kui võimalikust sillast Lääne ja Venemaa vahel – praegu oleme peaaegu et rinderiik. Sõjast lahutab meid juba õige vähe. Mõtlen hirmuga sellele, mis saab, kui Putin meie venelased kodumaale kutsub – või kui meie Venemaa kodanikud välja saadame; see oleks otsekui uus Umsiedlung – ja mis järgnes 1939. aasta omale, on teada.

Seepärast võpatan iga kord, kui meie valitsus astub mõne järjekordse sammu olukorra teravdamise suunas, olgu selleks sunniviisiline eestikeelne kool, relvade äravõtmiskampaania või vaba liiklemise piiramine.

Need, kes selliste ettepanekutega välja tulevad, kuuluvad inimeste hulka, kellel on alati õigus. Seda laadi isikuid on palju ka Venemaal. Praegu on nende tähetund, sõda, millele nad hurraa karjudes kaasa elavad, on nende sõda. Kõigile, kes teistmoodi mõtlevad, kes seda sõda häbenevad, on nad tropi suhu surunud.

Meie kohus on neid teisi aidata, mitte nende elu veel keerulisemaks teha.

* Peep Ilmet (kodanikunimega Peep Gorinov). – Toim.