Ain Kaalep 4. VI 1926 – 9. VI 2020

9. juunil, saanud just 94aastaseks, lahkus Ain Kaalep, Eesti kõigi aegade armastatumaid kirjanikke.

Rohkelt andeid ja vaibumatu hariduspüüd – sealt algab vaimuaadellus.

Orientatsioon teadmistele ja kunstile haritlaskodus juhatas varases eas kätte vanade kreeklaste jumalad ja kangelased: nende elu ja juhtumused, müütides nii läbi põimunud inimeste tavalise eluga, et oli kerge alatiseks võtta nad enesegi ellu. Kuid kas tavalisse?

Ain Kaalepi elukäik on vormitud läinud sajandi esimese poole vapustuste tuleproovide ja tugevuskatsete jadast, öölühtrina* sihti hoidmas vaimuvalguse vaibumatu janu.

Hea kool, Treffneri gümnaasium, suutis andekale anda nii ladina keele aluspõhja kui ka kasutuskorras saksa ja prantsuse keele. Erilise kiindumusena lisandus hiljem hispaania, tasahaaval jõudsid mitmed muudki keeled. (Jumalad tundsid end järjest kodusemalt, Pegasus ent püsis esialgu vaguralt latris). Kool, mis – Aini väljendus – vahel tundub, et polegi laste koht, on ümbritsenud teda siiski soojalt ja hoidlikult. Hiljem on suurvaimult poetunud mõnigi kord süüdimatu küsimus: „Aga sa oled ju seda õppinud, kuidas sa siis ei tea?“ Tema teadis.

Sest tema mälu ei kaotanud lõpuni ära midagi, mis sinna kord laaditud oli. Ajaviiteks, ja et see on olnud nii rõõmu pakkuv – ei pea sugugi „mõtlema mitut mütsi peas katki“ –, sai loetud raamatukogus võõraste keelte grammatikaid. Kuni suuri kultuurkeeli, mis oleksid olnud päriselt võõrad, hieroglüüfimaailm vahest ainult välja arvatud, palju enam üle ei jäänudki. Üks keel andis õppuri teisele üle.

Alles seitseteist, astub ta Tartu ülikooli, ent sõda käib kolmandat aastat ja selle asemel, et võtta nüüd süvendatult ette soome-ugri keeled, tuleb hoopis Soomes suusatama õppida. JR200 jalaväerügement võitluseks Eesti au ja Soome vabaduse eest aastatel 1943–1944 on see, mis jätab mõjuraske, ent ühetähendusliku, austust vääriva märgi Kaalepi elulukku. Ja tuleb päev, kui võitlused on Soomes võideldud ja Hanko sadamas ootab Tallinna pöörduv laev. Relv Soome riigile kohustuslikus korras tagasi antud, käes paberkott isiklike asjadega, tuleb langetada saatuslik valik. Pikk puu all istumine. Pikk vaikimine. Ja tuleb ette, et vend ei mõista venda. Kuid meeste tahe on vaba, arupidamine käib igaühe enese südames. Ain Kaalep koos sõber Ilmar Maliniga on nende seas, kes astuvad kodumaale suunduvale laevale seeasemel, et paigale jääda. Seda olukorras, kus Vene väed on juba Lõuna-Eestis.

Veel õnnestub lühiajaliselt jätkata õpinguid ülikoolis, enne kui järgneb vangistus Pagari tänava keldris. Seal tutvub ta teise eluaegse kaasteelise Jaan Krossiga, kes märkab Kaalepi hariduslikku kapatsiteeti, aredat õpetajaolemust.

Taas ülikool, millele aga peatselt järgneb ankeedi alusel väljaheitmine – ja nüüd juba pikaks ajaks.

Jaan Krossi tähelepanek peab paika ning olgu küll ülikoolidiplomini veel pikk tee (kaugõppes, soome-ugri keeled, 1956), kattub sealtpeale Kaalepi elumuster tihedasti tähistega pedagoogi- ja õpetlasetegevusest. See ulatub läbi Elva keskkooli kirjandusõpetuse, Tallinna konservatooriumi ja Tartu ülikooli lektoritöö kuni alma mater’i vabade kunstide professori austava ülesandeni välja (2001–2002). Et lampi ei ole lastud kustuda, ilmneb kõige paremini selliste teadlastest luuletajate ja tõlkijate kesksest asendist kirjandusväljal, nagu on näiteks Jüri Talvetil ja Märt Väljatagal.

Aga see kõik tuleb hiljem. Enne seda, pärast usaldusekaotust ja väljasortimist on ju poolteist aastakümmet tööd erinevais paikades, riigi sordiviljasalves, haigete laste kasvatajana Imastu lastekodus ja korrespondendileiba mitmete ajakirjandusväljaannete juures. Saab ruttu selgeks, et ootab vaimne ummikseis, kui ei õnnestu kesk kaost luua oma, vaimu vabariiki, riiki riigis, luua midagi, mida vajab nii vaba kui vang, vaenaja kui vaenatu, tekitada keset väljapääsutust kõige universaalsemas tähenduses midagi sellist, millest toitub inimese hing ning leiab tiivustust looja ise. Ta leidis selle. Ja ta asus tööle.

See oli hiigelriigi rahvaste mahukas ja arvestataval tasemel vähe tõlgitud kirjandusklassika, millele ometi tõlkijal oli vaba juurdepääs. Ain Kaalep oli see, kelle silmis ja häälekõlas diskrediteeritud sõnapaar „rahvaste sõprus“ ei võtnud kunagi pilkelist varjundit. Need sõnad tähendasid seda, mida nad tõepoolest tähendavadki: inimeste ühtehoidu, respekti ja teise töö hindamist, millel püsib maailma pidevus, küsimata kellegi rahvusest. Rahvas, rahvus, see püha asi, mida – Hando Runneli sõnastusele toetudes – ei saa käsitada kui mingit toodet, seadeldist või ehitust, ühte teisest kõrgemaks tõsta, kõrvutada ühe „inimese tehtud käperdisega“. Rahvus on unikaalne, ühekordne nähtus, kelle loome ja eriti keel vaimujõu ilminguna on ümbervaidlematu. Kaalep asus hoogsalt tõlkima. Ukraina klassiku Tarass Ševtšenko „Kobsaar“ avas selle kaugele küündiva rea. Aja kulgedes järgnesid arvukad antiikautorid ja maailmakirjanduse nimed García Lorca, Turtiainen, Prévert, Vallejo, Pessoa, Paz, Gütersloh, Horváth, Hofmannstahl ja muidugi ikka ja jälle Goethe. Näeme siin ühtviisi kõrgtasemelises eestinduses nii luuletajaid kui ka prosaiste, kui algupärases loomes Kaalep siiski proosat peaaegu vältis, põhjendades eelistust sententsiga „Hea proosa on haruldus, õnneasi, halb luuletus on skandaal.“

Omamoodi liigutav on Kaalepi ülestunnistus, et olles ülikoolis veendunult siirdumas ja jäämas täielikult keeleteadusse, avastas ta peaaegu möödaminnes „kirjanduse kui keele erijuhu“. Mõtlik peatus selle avastuse juures viib aga selleni, et lingvistist foneetik leiab end katsetamas üht ja teist emakeele kõlakujundit, rütmimustrit ja seejärel juba luuletamas, ennastunustavalt süüvimas värsisüsteemide võimalusteriiki. Me teame, mis sellest tuli.

Luuletanud üle poole sajandi, on ta just sellisena meile kõige olulisem, elutähtis. Esimese, vihikuks nimetatud matkapäeviku ja viimase, 589-l leheküljel peaaegu koondkogu vahele jääb pool tosinat luuleraamatut kuulsate maastikega keskmes, lisaks tõlkeantoloogiad, needki „Peegelmaastikeks“ nimetatud, ja kaks toekat esseekogu.

Ain Kaalep on kusagil teinud südamliku avalduse, et tal ei ole midagi selle vastu, kui tema luule interpreteerimisel oleks valdav just lugeja isiklik aspekt. Suutmata järelehüüdes seda kiusatust teostada nagu kord ja kohus, ainsagi luuletuse puhul, kutsume siin kõiki üles seda suurepärast mahukat ja äärmiselt peenetoimelist luulekinki armastusega lahti pakkima ja sisusse üksikasjalikult süvenema. Nagu ka Ain Kaalepi luules on inimhingele lähenetud erilise üksikasjalisusega. Igaüks, kes selles veetlevas seikluses osaleb, saab teada väga palju kõigepealt iseenese kohta.

Veel meeles Su vaimukate ja külalis­rohkete sünnipäevade saatja, mai­kellukeste lõhn, põuetaskus „Samarkandi vihik“ ja seljakotis „Muusad ja maastikud“, jääme Sind alatiseks tahtma tagasi „kurb-kuumi ja igatsevi silmi“.

ASTA PÕLDMÄE

Asta Põldmäe järelehüüdega ühinevad

Eesti Kirjanike Liit
Kultuuriministeerium
Akadeemia
Looming
Loomingu Raamatukogu
Vikerkaar
Eesti Kirjanduse Selts
Eesti Kirjandusmuuseum
Kunstiühing Pallas
Eesti Goethe-Selts
Eesti Üliõpilaste Selts
Tartu linn
Elva vald

* „Öölühter“ on Ain Kaalepi luuletus vanaaegsest sõnumikandjast, kiirkäskjalast, kes jooksis öösel laternaga. Daniele Monticelli on Kaalepit trükisõnas nimetanud maailmakultuuri sõnumitoojaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht