Ajalugu ja tõlkimine

Tõlkeuuringuis ei piirduta teksti lingvistilise analüüsiga, vaid uuritakse murrangulistele muutustele aluse pannud isikute ja kultuurivahendusviiside lugu, tõlke toimimist kultuurikontekstis.

ANNE LANGE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Konverents „History and Translation: Multidisciplinary Perspectives“ ehk „Tõlkimine ajaloos multidistsiplinaarses vaates“ 25.  28. V Tallinna ülikoolis.

Küllap on Eesti meedias navigeerivale lugejale/vaatajale meelde jäänud praegu Kose gümnaasiumi VII klassis õppiv Ukraina poiss Daniil Tšetšel, kes on oma sõjapõgenikest koolikaaslaste tugiisik ja tõlk ja aitab neil eestikeelses koolis hakkama saada. Ka oli meil uudistes teade Rimi ühe toidupoe teenindajast, kes poe ainsa vene keelt valdava inimesena on oma hoole alla võtnud ukrainlannast uue töötaja, et ta saaks kiiremini ja hõlpsamalt kauba lettidele panna: „piim“ või „lemmikloomakaubad“ ei pruugi mõnenädalase Eestis olemise järel olla arusaadavad. Ajalooliste juurtega Ukraina sõda ei ole veel ajalugu, ent need paar nappi näidet juhivad tähelepanu tõlkesunnile, mis käib kultuuris osalemisega kaasas. Haruharva – kui üldse – tõlgitakse tõlkimise enda pärast. Martin Lutherile oli oluline usupuhastus, mis ei olnuks tõlkimiseta tehtav; meie teatrite repertuaaris on Tšehhovi ja Tom Stoppardi näidendid, sest nende tegelaste vaade elule pakub publikule niisama suurt huvi kui „Eesti matuse“ tegelaste oma; Eesti eksport-import oleks olematu ja meie ülikoolide uksed kinni, kui ei käiks vilgas tõlketegevus mitmel suunal, saksa või prantsuse keelest eesti keelde ja vastu­pidi. Nõnda on olnud läbi ajaloo.

Maikuu lõpupäevadel toimus Tallinna ülikoolis konverents „Tõlkimine ajaloos“. Konverents oli hiljuti käivitatud võrgustiku „Ajalugu ja tõlkimine“ (historyandtranslation.net) avaüritus ning osa Eesti Teadusagentuuri rahastatud teadusgrandist „Tõlkimine ajaloos. Eesti 1850–2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad“ (translationinhistory.tlu.ee). Võrgustiku eesmärk on tuua kokku inimesed, kellel on huvi nii ajaloo kui ka tõlkimise vastu, et teha nähtavamaks suulise ja kirjaliku tõlke roll ajaloos, sest tõlkimine ja tõlkijad on pahatihti nähtamatud keele- ja kirjandusteaduses, ka kultuuriuuringutes, kui välja arvata väheste teadlaste töö. Kuigi tõlkeuuringud, ja seda enam tõlkimise ajaloo uuringud, on akadeemilisel väljal ametikohtade jaotamise mõttes esindatud tagasihoidlikult – ka kõige säravamad tõlkeloo teemal kirjutajad on sageli kas slavistika või anglistika või kultuuriteaduste professorid, nii et tõlketeema ametinimetusest välja ei paista –, on huvi võrgustiku vastu olnud suur: liikmeks on end registreerinud 450 uurijat. Kui pidada loenguid kas lingvistikas või muusikateaduses, õpetada audiovisuaalse tõlke tehnilisi võtteid või kirjaliku tõlke aluseid, jääb klassiruumis väidetu ülikooli tasemel ajaloolise mõõtmeta hõredaks. Nii on ju tegelikult igas professioonis linnaruumi kujundamisest kultuurielu korraldamiseni: ajakohaste vormide ja kommunikatsioonistiili meister on hinnatum siis, kui tal on restaureerija taktitunnet ja respekti varem tehtu vastu.

Konverents oli plaanitud väiksena, et kokku tuleksid inimesed, kellel on samasugune arusaamine tõlkeloo uurimise metodoloogiast: tekste kirjutatakse tekstidest, jah, alati, aga uusi (arhiivi)materjale tuleks kaasata igasse kirjatöösse. Kui ettekannete teesid hakkasid laekuma, saime aru, et neid, kes niimoodi mõtlevad ja uurivad, on palju. Kümmekond teesi tagasi lükanud, jäi osalejate arvuks 150 ringis, esindatud oli 25 riiki Euroopast ja Põhja-Ameerikast. Pakutud teemad tõid välja nüüdisaegse tõlketeaduse mitmekesisuse ja kokkupuutepunktid kirjandus-, keele- ja kultuuriteaduse, ajaloo ja rahvusvaheliste suhete uuringutega, usuteaduse ja filosoofiaga. Suursündmus, teeside lugemisegi järel.

Londoni ülikooli professor Hilary Footitt ja Grazi ülikooli professor Pekka Kujamäki konverentsil „Tõlkimine ajaloos multidistsiplinaarses vaates“

Leena Sooväli

Tõlkeuuringud ei ole enam ammu piiratud ühest keelest teise ümberpaneku lingvistilise analüüsiga, vaid on rohkem või vähem murrangulistele muutustele aluse pannud või neid kujundanud isikute ja kultuurivahendamise viiside lugu, mis keskendub tõlke toimimisele kultuurikontekstis, seda ka siis, kui uuritakse näiteks ooperi libretode tõlkimist XVII sajandi saksakeelsetes õukonnateatrites. Ettekandjate teksti­teisenduste jälgimise foonil olid alati valitsenud võimusuhted ja diskursused ja see, ajaline kontekstualiseeritus, oli see, mis hoidis neljal päeval need 150 inimest koos. Kohvipauside või õhtusöökide ajal ei räägita metakeelt, terminoloogiline ragin oleks seal ju kohatu. Üksteist kuulanud ja kuulnud inimeste kokkusaamine oli vahetum, noppis välja episoode uurimistööst, mis ettekannetesse ei jõudnud, nii et selgeks sai: meil ei olnud külas niisama konverentsitajad, vaid oma alale pühendunud uurijad, kes on veendunud, et tõlkelugu väärib tundmist.

Konverentsi üks peaesineja, Londoni ülikooli professor Hilary Footitt on oma akadeemilises tegevuses keskendunud tsoonidele, kus valitseb poliitiline ja sotsiaalne ebavõrdsus. Sellisena oli tema ettekanne praeguse sõja taustal aktuaalne. Ennustamatus olevikus ei ole meil oma mõtlemistes ju muud võimalust kui vaagida seda, mis on olnud, ja vahel ka meile geograafiliselt kauges ruumis. Hilary Footitt oli nõus konverentsi ajal vastama mõnele küsimusele.

Olete konverentsi „Tõlkimine ajaloos“ üks peaesineja. Ettekande pealkiri „Mineviku olevikustamine“ aga juhib tähelepanu olevikule. Miks nii?

Arvan, et kõigepealt tuleb aru saada, et aja mõiste on kultuuriline: Euroopas me muidugi käsitleme aega lineaarsena, minevik on möödas ja olevik midagi muud; Brian Baer [Kenti ülikooli slavistika professor] on pidanud muide niisugust arusaama tõlkeuuringutele iseloomulikuks. Ent teistes sootsiumides vaadatakse ajale omamoodi ja mõistetakse ajaloolisi muutusi või perioode hoopis teisiti. Oma ettekandes loodan panustada konverentsi mõttevahetusse soovitusega, et tõlkeloo uurimisel võiks sellele läheneda etnograafiliselt, nii et minevik ja olevik oleksid selgelt jälgitavas dialoogis.

Teiseks olen ma kindlalt seda meelt, et oleme tõlkeuuringutes keskendunud ennekõike sellele, miks ja mida, aga pole ehk piisavalt kaalunud, kuidas: kuidas me sõnastame oma uurimistöö tulemusi, kuidas kirjutada tõlkelugu nii, et see olevikustaks ajaloo, esitaks mineviku elavana ja kõnetaks vahetult praegust lugejat.

Rõhutate oma teesides tõlkimise ja selle ajaloo suurt politiseeritust ja seotust võimusuhetega. Mis on pannud teid siduma tõlkimist poliitikaga?

Minu uurimistöö fookuses on alati olnud kontakttsoonid, eri keeli rääkivate inimeste kokkupuude. Konfliktide või rahvusvaheliste suundumuste korral on ilmselge, et määrava tähtsusega on gruppide ja üksikisikute võimusuhete asümmeetria, mida vahendavad keel ja tõlkimine, viimase puhul nii siis, kui seda kasutatakse, kui ka siis, kui ei kasutata. Poliitika on ses mõttes seotud võimude ebavõrdsusega.

Te räägite rahvusvahelise suhtlemisega kujundatud võõrusest. Tavaliselt mõeldakse tõlkimisest kui silla ehitamisest. Kas tõlge siis hoopis kaugendab?

Minu silmis on tõlkimine, kui kasutada Mona Bakeri sõnu, „hajusate sümbolite, kogemuste, narratiivide ja keeleliste märkide vahendamine“. See vahendamine toimub minu hinnangul võõruse mõistmise ja representeerimise kontekstis, mis kujundab, toetab või pärsib vahendamist. Rahvusvahelisi suhteid jälgides nägin ma näiteks, et rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid soovisid oma hoolealuseid alati kuulata ja nendega suhelda, aga et tõlget nende piirkondade keeltest ja keeltesse sageli polnud, mõjutas see suuresti kujunevaid suhteid. Ehk võiks võõrusega seoses tõlkeloo puhul uurida tõlke puudumist samamoodi kui tõlke olemasolu.

Illustreerite oma ettekannet juhtumiuuringuga koloniseerivatest sekkumistest Afganistani XIX sajandist 2021. aastani. Kust on pärit teie empiiriline materjal?

Materjal on mul mitmekesine nii ajaraamilt kui ka žanriliselt: kasutan mälestusi, dokumente, maakaarte, fotosid, online-allikaid ja intervjuusid, mida olen teinud omaaegsete tõlkide, sõdurite ja valitsusväliste organisatsioonide töötajatega.

Mis on zombi-narratiiv?

Seda Afganistaniga seotud formuleeringut on kasutanud Stanfordi ajaloolane Robert Crews. Tema hinnangul korrutatakse läänes klišeesid Afganistanist kui lootusetust „impeeriumide surnuaiast“, mis on kinni oma kauges, pimedusega löödud minevikus. Crews arvab, et tegu on vana väsinud stambiga, mis eeldab, et Afganistan on monoliitne ja staatiline, võimetu leppima pluralismi ja dünaamiliste arengutega.

Niisugune, juhtumiuuringutele toetuv, see konverents oma ettekannetes oli, ometi alati metodoloogilisi küsimusi tõstatav. Selge ju on, et tõlkimise, tõlkijate ja tõlgetega seotud nähtused on komplekssed ja põimunud paljude teiste ühiskondlike süsteemidega. Hilary Footitt tunnistaski oma ettekandes, et kannatab epistemoloogilise hüpohondria all ja muretseb alatasa, kas on teadmises, mille ta on kujundanud ja kirja paneb, võtnud arvesse kõik olulised komponendid. Mõistmise ammendavuses kahtleme me küll kõik, ent kahtluse vastus ei saa olla „ei tea, ei huvita“. Viimast kinnitas kohaletulnute arvukus ja enamgi veel debattide elavus. Vahel läheb hästi ja pareminigi, kui oskad oodata.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht