All rannas kees elu

Heli Kendra on teinud hiigeltöö, et joonistada detailselt välja, kuidas võis elada ja toime tulla rannarahvas XIX sajandil.

MARE MÜÜRSEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Heli Kendra raamatut lugedes käis aeg-ajalt peast läbi mõte – miks see raamat romaanivõistlusel kõigest teise koha sai? Algusest peale põnev, rikkalik uurimus­põhine olustikukujutus … Kas saab veel paremini kirjutada?

Kui vaadata, kellele esimene koht jagada anti – kultuuriloolane Loone Ots ja kunstiteadlane Juta Kivimäe, mõlemad väga kogenud kirjutajad –, siis on nendega koos aujärjele tõusta tõhus tunnustus. Mõlemad esikohanaised olid kirjutanud elulooromaani, kusjuures mõneti haakuvatel ainetel: 1940. aastate linnaolustik, kultuurierinevused.

Minevikust kirjutades on toeks dokumendid, fotod, memuaarid ja muu. Heli Kendra on oma mõttelennu sidunud märksa kaugema ajaga, mille kohta andmeid leida on keerulisem. Ilmselgelt on ta teinud hiigeltöö, et joonistada detailselt välja oma kujutlus, kuidas võis elada ja toime tulla rannarahvas XIX sajandil.

Heli Kendra on teada mitmekülgse kultuuriedendajana: muusikuna, õpetajana ja koduloo uurijana. 2015. aastal avaldas ta Virve küla talude ja perede ajaloo, ent kodukihelkonna pärimust ja ajalugu oli ta uurinud märksa avaramalt. Niisiis on äsja ilmunud maiuse tainas pikalt kerkinud ja see on kannatlikult ühtlaseks ja mõnusaks küpsetatud. Rosinaid on palju: üksikasju ja ütlemisi, mis mineviku eluolu ja inimsuhted tänapäeva lugejale haaravaks teevad.

Heli Kendra Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse tulemuste välja­kuulutamisel. Käsikirja „Kärkä“ eest pälvis ta teise koha.

Kris Moor / Eesti Kirjanike Liit

Romaanis on kujutatud pereema Anne elukäiku mitme aastakümne jooksul, kuid tegevustiku lõppedes annab autor järelsõnas teada, et kangelannal jagub tegemisi edaspidigi. Kujutatav ajajärk, XIX sajand, oli üldse suurte muutuste aeg. Rannarahva elust toob autor välja kiriku süveneva püüu hallata inimeste mõtteilma ja tavasid, randlaste võimalused ja soovid leida tööd ja tegemist mõisas, sisemaa ametites. Läbi­käimine muu maailmaga toob aga kaasa kommete teisenemise. Hakkab randlanegi lapsele peenemat nime panema, rannanaised vahetavad oma mustad ümbrikud värviliste triibuseelikute vastu ja panevad pähe siidlintidega tanu, nagu mujal nähtud. Kui juba pereliige sisemaal kõrtsmikuks saanud, siis istuvad tema lapsed rannanaise söögilauas nagu kõlbmata kohas – ei sobi neile suhu enam silk ja soolapekk. Ranna­laste mängud meres jääpankade peal ja muu sel­line on aga sisemaa lastele ja nende vanematele hirmsad vaadata.

Rannatalus on ikka olnud vähe põllu­maad, vajalik toit ja muu on saadud vahetuskaubana kala vastu. Hobust on loo alguspiltides küla peale üks, koerast pole undki nähtud. Kui Anne üks tütar Tiina sisemaale Vaidasse miniaks võetakse, näeb Ann pulma minnes esimest korda hirmsat lõrisevat looma taluõues ja imestab väga, et sellist toidul peetakse.

Oma tuluallikate eripära tõttu on rannarahvas liikuv nii maa kui ka mere poole. On mindud teenijaks ja muud tööd tegema, meremeheks ja sedakaudu jõutud õige kaugetele maadele. Türgi sõja puhkedes mindud merele pakku – sealtpoolt on randlase maailm lahti.

Nende ja teiste elumuutuste üle on raamatus pikad jutuajamised, et kuidas on hakatud kartuleid kasvatama ja kas nende hoidmiseks keldri ehitamine on alpus või sobib seda siiski teha … Kuidas mõista seda, et mõisas jõulude aegu õlgi sisse ei tooda, vaid hoopis metsast kuuse­puu. Mis suhted siis mõisarahval selle puuga on, mida see neile tähendab?

Üks oluline mõttelõng raamatus on sõna jõud, sõna võimalus ravida, aidata kui ka kurja teha. Kinnituseks, et Ann ja tema tütar Tiina on rahvapärimuse kohaselt ravitsejad olnud, toob autor ära rahvasuust üleskirjutatu.

Heli Kendra näitab oma teoses üles uurijale ja õpetajale omast põhjalikkust ning valgustuspüüdu. Omaette väärtus on muidugi Kuusalu rannakeele vahendamine tegelaskõnes. Kes soome keelt oskab, saab poolest aru, kes ei oska, võtab appi joonealused tõlked.

Kui ollakse põhjarannikult pärit nagu mina, siis mõjub Heli Kendra raamat nagu pööningult leitud perekonna­album, kust tuttavad näod ja nimed vastu vaatavad. Üldisemaltki paneb see küsima, kus su kodukoht on ja mida sa sellest tead. Mida oled oma vanematelt ja nende eellastelt kaasa saanud?

Rasketel aegadel on ikka minevikust tuge otsitud. On ju meie esivanemad mis tahes olukorras toime tulnud ja edasi elanud, muidu meid poleks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht