Argiabsurdi diskreetne võlu

„Mis siin toimub“ on ühest küljest täiesti mõttetu raamat, aga ühtlasi igapäevaste püüdluste ja olukordade tühjuse ning juhuslikkuse märkimisväärne tunnistus.

RAUNO ALLIKSAAR

Kirjastuse tutvustustekstis öeldakse, et „Mis siin toimub“ on seni andnud materjali kaht sorti arvustustele: „on inimesi, kes on vaimustuses ja kiidavad teost taevani, kuid samas on neid, kes küsivad „Mis siin ometi toimub?“.“ Ja eks neil viimastel ole ka omajagu õigus. Üksteise järel ritta lükitud nappide, mõne erandiga vähem kui leheküljepikkuste stseenide kompott vajab igatahes menetlemist. On see moodsa aja laadinäide või ehk hoopis suur vormimäng?

Alustuseks oleks ilmselt mõistlik positsioneerida autor ja teos laiemal kirjandusväljal. Autor, kodanikunimega Ervīns Varde (perenime, mis tähendab konna, valis ta endale küll ise), ei ole varemalt millegi ülemäära märkimisväärsega hakkama saanud. „Mis siin toimub“ on tema esimene raamat ning tähelepanu on ta sestap pälvinud pääasjalikult Läti Laligaba debüüdiauhinna saamisega. Ehkki siinkirjutaja ei või tõlkija ega kirjastaja kaalutlusi teada, võib arvata, et küllap on teos seetõttu eesti keelde vahendatud, sest ei saa salata – koostisosade poolest on tegu üsnagi mittemidagiütleva roaga. Killukesed, mis kokku lükitud, on pääaegu et suvalised, juhuslikud laastud, millel võib küll olla märkimisväärne puänt, ent harva sügavam mõte. Mõni neist on oma lühiduses suisa äärmuslik, nt lk 96 võime lugeda: „Sadas rahet. Üks laps jooksis mööda tänavat ja hüüdis: „Appi!“.“

Mõni teine pole aga isegi mitte olustikupildike: „Võib-olla sellepärast sajab uusaasta paiku vihma, et kasutame kuuskedel seda läikivat „vihmakest“. Samuti tasub mõelda, miks on sõnad „suši“ ja „ussid“ sarnased, ka visuaalselt on esimene justkui hakitud teine. Sõnadest „Balkan“ ja „palkan“ pole mõtet mõeldagi, sest see on täielik jama“ (lk 79). Kas viimasel puhul on sõnamäng antud edasi adekvaatselt, ei saa kriitik puuduliku keeleoskuse tõttu siinkohal öelda, ent tõlkeküsimusest hoolimata peab nentima, et laastu mõtte leidmiseks peaks seda ilmselt otsima kusagilt mujalt kui kirjapandud sõnadest, ehk ridade vahelt.

Lühidalt, Varde palad on juhuslikud, paiguti äärmuslikult. Need on veel ka hüplikud ega püsi isegi lehekülje raames ühel lainel („Eile tellisin veebist uued kõrvaklapid. Panin pähe – tuleb välja, et nüüd nimetatakse kõrvaklappideks kruustange. „Ah see on siis põhjuseks, miks mul ei teki töötuju,“ mõtisklesin. Täna ärkasin üles, vaatan, vihma ei saja. See ei saa ju nii olla, olete minuga nõus. Läksin duši alla. Proovisin alguses tulevat külma voolu vältida, kuid üks auguke oli nimme ummistunud ja suunas oma väikese külma joa 45-kraadise nurga all otse minu peale“, lk 61). Tegu võib ju olla kenasti komponeeritud tekstikestega, ent tõsi on seegi, et sääraseid lookesi loetakse pigem mõnel kiire infovahetuse platvormil, näiteks Facebookis. Või Instagramis. Varde töö paralleelid juhuslikke episoode luuleks vormistavate instaluuletajate omaga on märkimisväärsed. Mõlemad esitavad lugejale-vaatajale lihtsaid hetki (Varde raudteejaamas, tänaval, trammis, aga kõige sagedamini kohvikus), mille põgusatest kirjeldustest võib soovi korral noppida välja mõne mõttetera või midagi õpetlikku, aga ka antimoraali, sisulise tähenduse või jutustatu mõttetusele osutava tekstijupikese: „Ja ta ei öelnud midagi, sest mis seal öeldagi“ (lk 80), „Kuid nendest ei taha ma isegi mitte rääkida“ (lk 94), „Muidugi ei kavatsenud ma talle vastu minna, pole mõtet“ (lk 113).

Samuti on võimalik neist n-ö üle kerida, sest laastud unuvad sama kiiresti, kui loetud said. Üheski Varde killukeses ei ole midagi põrutavalt meeldejäävat. Lugejal tekib küll ehk mõttepaus, ent see möödub kiiresti. „Mis siin toimub“ kulgemistempo ei jäta aega üksikute tekstide üle rumineerida, isegi kui käsitletud teemad võivad olla tõsised (nt vägistamine, lk 81).

Rvīns Varde ei ole meie aja inimesele ei prohvet ega õpetaja. Pigem on tema näol tegu kroonikuga, kes paneb kirja selle, mida näeb, isegi kui kõik teised näevad ju tegelikult sedasama.

Latvian Literature

Sestap, kui keegi asuks kirjutama „Mõttetute raamatute aabitsat“, siis võiks Varde teoski seal käsitletute nimekirja mahtuda, niivõrd sisutühjaks võib seda sisulise menetluse järel pidada. Selle raamatu kirjutamata jätmisest poleks tõenäoliselt sündinud mingit erilist muudatust. Laligaba debüüdipreemia saanuks mõni teine teos ning ehk kirjutanuks kriitikud hoopis tollest. Ja võib-olla olnuks retseptsioon sama polariseeritud.

Aga ometi on ka sellistel lühivormidel meie praeguse aja maailmas oma koht. Ükskõik mida Instagrami-luulest või teistel ühismeediaplatvormidel sündinud kirjavarast arvata, on fakt, et nende tähtsus ajas kasvab. Küsitava väärtusega tööde kõrval, mida internetiajastul saab tiražeerida, saavad nõnda tagasisidet ka asiste ja tunnustatud autorite teosed. Varde looming ei kuulu teadaolevalt sotsiaalmeediakirjanduse hulka, ent nagu juba öeldud, tema stiilis leiab sellega märkimisväärseid paralleele. Seega on paradoksaalsel kombel tegemist Facebooki-kirjandusega ilma Facebookita. Paratamatult mõjutab virtuaalruumis sündiv ja leviv elu väljaspool. Meie aja tunnetusele on omane kiirus ja lühidus, aga samuti vaatlejakesksus (mõeldagu kas või omaeluloolisele kirjandusele, mida on sel sajandil nii meil kui ka mujal ilmunud tohutul hulgal) ja püsitus. Telliseid ilmub vähem, lühiproosat selle võrra rohkem ning säälgi on märgiliselt kasvanud väga lühikese proosa osakaal (lühipalad, laastud).

Vabavärsilise ja rütmitu argipildikesi pakkuva luulega, mida ilmub samuti ohtralt, kokku sulades passivad säärased kirjatööd meie ajastu vaimuga hästi. Kui veel millalgi möödunud sajandil mõjus elu sündmuste (just nimelt lahku kirjutatult, mitte „elusündmuste“) juhuslikkusele ja absurdsusele osutamine kuidagi värskelt, siis praeguseks on sellest saanud tundliku natuuriga vaatlejale iseenesestmõistetavus. Kogu oma sisutuses on Varde teos meie aja dokument, tema kirjeldatud episoodid aga sõna kõige paremas mõttes absurdsed. Neis puudub igasugune mõte, ent need osutavad efektselt argisündmustele, milletaolistega me kõik aeg-ajalt kohtume. Tõsi, raamatu kaanetekstis on kasutatud luuletaja ja tõlkija Ingmāra Balode kommentaari, kus too on väitnud, et „Mis siin toimub“ on „elu ilu ja absurdi tajumisvõime parandamise vahend“. Sellega ei saa siiski nõustuda. Absurditaju eeldab teatavat kvaliteetset nihet, mõnd kavalt knihvi, et olukordi läbi näha, mitte pelgalt nende kirjeldamist. Argisündmuste absurdsuse ja teadvuse voolust sündinud uitmõtete põimimine annab siiski vaid kirjeldava materjali, mitte analüüsi ega isegi mitte, kui tohib säärast mõistet pruukida, diagnoosi.

Seega ei ole Varde meie aja inimesele ei prohvet ega isegi mitte õpetaja. Pigem on tema näol tegu kroonikuga, kes paneb kirja selle, mida näeb, isegi kui kõik teised näevad ju tegelikult sedasama. Seetõttu on tema teos ühest küljest täiesti mõttetu (nagu kord juba öeldud), aga ühtlasi on see ka igapäevaste püüdluste ja olukordade tühjuse ning juhuslikkuse märkimisväärne tunnistus. Tsitaadiga: „Võib ju olla, et korraks on see siiski nii nali kui ka väljamõeldis, kuid see ei huvita kedagi“ (lk 63), või (ehkki see katke käib hoopis konkreetsema loo kohta): „Ja täna, vaadates pimestavasse päikesevalgusesse, kutsun teid kõiki järgima minu eeskuju, kuid rohkem ei ütle ma midagi“ (lk 104).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht