Argitraagika – Infiltratsioon

JÜRI KOLK

Hoidku pime õnn ja kaine mõistus teid positiivse mõtlemise eest! Positiivne mõtlemine toob kaela suure häda. Mis oleks saanud Hansust ja Gretest, eriti Hansust, kui Grete oleks mõelnud positiivselt? „Vaat kui tore, siin vedeleb üks pealuu! Inimesed on nii vahvad, koguvad imelikke asju. [—] Äkki saaksime siia jääda?! Oh, see oleks äge.“ Nii võiks mõelda väike Grete ja tema julge unistus, tema esimene suur pealehakkamine – jääda võõra vanaemakese juurde – saakski teoks. Selles mõttes on positiivne ellusuhtumine äärmiselt võimas – asjad hakkavad juhtuma. Hansuke süüakse ära; kitsetalled teevad hundile ukse lahti, ilma et too peaks hääle peenemaks tegema; te võtate veel ühe laenu, investeerite oma raha püramiidskeemi ja ütlete bossile, mis te temast arvate. Kõik süüakse ära.

Ometi esineb juhtumeid, mil positiivne mõtlemine on õigustatud. Neid tuleb ette harva, aga fakti eiramine oleks patt maailma varjundikülluse vastu. See on üks surmapattudest (surmapatte on mõistlik vältida). Näiteks: sattusin hiljuti Tallinna. Laias laastus on see linn nagu linn ikka: mõned asjad on hästi ja teised nagu tavaliselt. Enamik asju on keerulised, kusjuures kahjuks on paljud neist keerulistest asjadest lihtsalt, see tähendab, halvasti lahendatud.

Üks asi kriipis silma ja meelt: nimelt on linnas mitmel pool Tauno Kangro taieseid. Need on vaieldamatult ebaesteetilised, kunstiliselt küündimatud. Läksin nendele mõeldes veidi mossi, mõtlesin negatiivselt, porisesin. Mõtlesin, et iga inetu teos teeb midagi halvemaks. Täpsustan: ma ei pea silmas mitte koledatest asjadest rääkivat teost, vaid inetut, odavat, labast. Sõnaga: lihtsat vastust keerulisele küsimusele. Sedastades, et suur osa asju tehakse silmatorkavalt halvasti, läheb meel tõesti mõruks.

Suures ahastuses võtsin appi positiivse mõtlemise. Tallinnas ei ole eriti palju teravat ja head tänavakunsti (palun vabandust, kui ma pole lihtsalt märganud). Küllap luuakse, aga linn pühib selle kibekiiresti oma võltsilt naeratuselt. Hea tänavakunst ütleb linnade ja riikide kohta tihti küllalt palju sellist, mida need kuulda ei taha. Jõudnud sellesse punkti, tabas mind arusaamise pikselöök: Tauno Kangrot tuleb käsitleda tänavakunstnikuna, mässajana. Peab oletama, et ta suudab tegelikult modelleerida, luua teoseid, mille ebaproportsionaalsus on kunstiline taotlus, mitte äpardumine. Teoseid, mis mõjuksid veidi häirivalt, paneksid vaataja pingeseisundisse, meelitaksid enese või elu või ajaloo üle nuputama. Kangro on otsustanud oma talendile ja hoolikalt lihvitud oskustele kõva vindi peale keerata ning toodab meelega roppust. Selleks et öelda midagi linna kohta, mis oma nägu nii hoolikalt pühib, tuleb öeldav paigutada selle palgeile kuidagi meelitamisi, avalikult. Nii, et ohver seda kärna oma näkku ihkaks. Nii, nagu müüdi keisrile tema legendaarne rüü.

Kangro on teinud jõledusi pronksist ja tegevuskunstina. Teine pool on varjus, aga tulemuse järgi võib oletada, et ta on meelitanud, kaubelnud mõjuvõimuga, sõlminud kokkuleppeid, teinud kingitusi ja võtnud samas vastu annetusi, sõnaga – müünud oma hinge. Hinge müümist tõlgendatakse tavaliselt millegi negatiivsena, aga seda positiivselt vaadates saab selgeks, et hinge müümata suuri asju ei tee. Jorge Luis Borgesel on novell, kus ta pakub välja idee, et maailma lunastamiseks ei piisanud jumala poja ohverdamisest, ohver pidi olema suurem. Jumal andis oma poja ristilöömiseks ja kehastus ise Juudaks, andis ära oma hinge. Sõltumatult jumala olemasolematusest on see kujund võimas.

Tallinn on ikkagi pealinn. Ühelgi vaatajal ei ole võimalik uskuda, et need ongi ühe pealinna, ükskõik millise pealinna, parima kujuri parimad tööd. Kangro taiestut saab mõista ainult kohmerdava tölpluse nõelterava kriitikana. Tegemist on viirusena, odava tellimuskunsti pähe avalikku ruumi sokutatud valusa tõega, osaluseksperimendiga, mille käigus onupojapoliitika olemus kõigile nina alla hõõrutakse, ja veel nii peenelt, et seda kohe ei näegi. Suur kunstnik on see Kangro.