Armastuse mustrid, kümned võimalused, tähendused

Heidi Iivari kakskeelset luulekogu saab kasutada nii soome kui ka eesti keele õpikuna. Kes ei tahaks keelt õppida armastuse kaudu?

PEETER SAUTER

Erinevalt väga noorte poetesside raskest melanhooliast, mis ilmneb eriti armastuse teemadel, on Heidi Iivari armastusluuletused kerged, lõbusad. Välistatud ei ole ka valu ja võõrandumine, aga tollesse ei jääda kinni. Pole raasugi enesehaletsust ega kurtmist. Nagu tai chi’s öeldakse: pühi põlve ja astu edasi!

Kerguse annab luuletustele (enese)iroonia. Võimalik, et sellises meelerahus on midagi soomlaslikku. Kakskeelse raamatu tekstides libisetakse vahel soome keelelt üle eesti keelde ja vastupidi, sest tegelased võivad rääkida kord ühes, kord teises keeles – pole ka ime, sest Iivari õpetab Tartus soome keelt. Praegu on ta põhitegevus Soome Instituudi Tartu osakonna programmi kureerimine.

„Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ toob meelde kaks luulekogu: Joosep Vesselovi ballaadilaadne „Linna laul“, mis on samuti kerge ja Tartu elaanist kantud, ja Kalev Kesküla „Eneseirooniline armastaja“, kus on armastust, ent puudub haledus. Mõlemad tekstid on Iivari poeesidega suguluses. Iivari raamatus võidakse armastada näiteks Tartu tänavaid ja Emajõge ning kosida uut arvutit. Kui kirjutab „armas sõber“, siis ei saagi aru, on ta naine või mees, aga muidu mehi armastatakse raamatus küll, kohe mitut meest – vahel füüsiliselt, vahel imaginaarselt. Ja lastakse ennast armastada. Armastatakse siin ja praegu, aga ka aastate ja kauguste tagant. Armastatakse tekste, nendega võib koos veeta öid.

Meeste-naiste suhetes valitseb väikelinna virvarr, mis on kohati koomiline ja ühtlasi traagiline. Sellesarnasel teemal on varemgi kirjutatud. Meenub üks Volkonski pisike kirjatükk Vikerkaares, kus kõik kõigiga magasid. Tartus.

Vahepeal on mul tunne, et Iivari kirjutab hoopis armastuseigatsusest ja -kujutlustest. Ikka kergelt ja rõõmsalt. Üks ei välista teist: üks armastus ja armuke on siin, aga teine, aastate- ja kilomeetritetagune, hinges. Ja kuskil lähedal on kaks last kodus ootamas. Ja raamat raamatukogus, kus teenindaja teatab: „Mul on teile midagi …“.

Valentin Kuigil on film „Armastuse lahinguväljad“. Iivari luulekogus lahinguid ei peeta. Läbisegi on siin entroopia ja harmoonia, lüüriline maailmapilt ja kaine, ratsionaalne suhtumine, poeetilised kujundid ja krõbedad sõnad. Tekstist leiab munnid, nibud, häbeme, rinnad, tuharad, kuid neid sõnu kasutatakse vabalt ja sõnad on võrdsed teiste sõnadega. Mulle meeldib. Olen ise alati sama tundnud. Sõnad on sõnad, asi on mõtlemises ja suhtumises.

Suudlusi võib oodata ja võib ise suudlustega rünnata. Suudlused võivad olla kibedad.

Raamat on jaotatud seitsmesse ossa. Osade pealkirjad annavad aimu sisu tõsidusest ja absurdist: „Tarton henki / Tartu vaim“, „Tarton rakastajat / Tartu armukesed“, „Tarton kaipuut / Tartu igatsused“, „Tarton pulmat / Tartu konfliktid“ … Ja lõpuks: „Tartu zen“. Võtame ette mõned kirjakohad ja kujundid.

„ma armastan selle linna jõge / mille kaldal promeneerime / nagu õhtusööki seedivad kassid“ (lk 20).

„meie pole süüdi / et sündisime luuletajana [—] aga meid kõiki erutab Eesti / põhiseaduse n/rikkumine“ (lk 39). Sic! Selles luuletuses hõõruvad luuletajad (või luuletajannad) ninasid kokku ja ekrekad hakkavad neid pudelitega loopima. EKRE homovaenust Tartus ja mujal on saanud naljanumber ja Iivari annab hagu tulle juurde.

„Kas nägid kuidas Rüütli tänaval / jooksis mulle vastu koer / hüppas minu rinnast sisse? // kas nägid kuidas Munga tänaval / üks kass libistas end mu häbemesse?“ (lk 41).

Teema jätkub: „sa ei hooma / et minu pluusinööbid on lahti / ning lõõtsutav koer vaatab sulle otsa / sa ei näe et minu häbe / on nurruv kass“ (lk 43).

Siin annab Iivari kauge sõber talle tiitli ja määratluse: „Tartu Veenus / armastuse armiline sõdur / elu on kummaline / vastab sõber“ (lk 50).

„Ka seda jaanuari on vaja / ilma mis sülitab näkku / määrib saapad ja plaanid / kassi kes kuseb su lemmikkotti“ (lk 87). Edasi läheb jutustaja hambaarsti juurde, kus teatatakse: „üks hetk / teie aeg / oli juba eile“. Löök löögi otsa. Poetess läheb koju, kus keegi ei ähvarda, teed ja kartuleid keetma. Ilus!

„hoida alles koht kus ei mulise / nostalgia tülgastav glasuur“ (lk 109).

„siis kuulen ma taas / kabjaplaginat / iseenda sees“ (lk 111). Luulemina sees puhkeb aeg-ajalt miski torm – kas süda puperdab või kirg ujutab üle, ma ei tea. Autor ise tundub vaikne ja rahu ise.

„kõik / lonkab minust mööda“ (lk 119)

Kõneleja on „kandnud musta linti / ümber südame / pooles vardas salaja rippunud / suutmata / isegi laperdada“ (lk 141).

Luuletus „Lohutus“: „Miski ei lohuta / nii kui kirjutamine / kirja lugemine // kuna ka kõige rõõmsam kohtumine lõpeb / kõige kuumem armastaja jahtub // aga öö süles / säravad sõnad igavesti“ (lk 147).

Heidi Iivari kakskeelset raamatut võiks kasutada vabalt nii soome kui ka eesti keele õpikuna. Kes ei tahaks keelt õppida armastuse kaudu? Siin armastatakse ka keelt. Labaseks minnes (ja miks mitte) võiks öelda, et tekst on Iivari keelekas.

Eesti-Soome silla ehitajaid on olnud ju mitmeid. Ja on nii Eesti Instituut Soomes kui ka vastupidi. Ja on soome literaate, kes Eestisse asunud. Vahel on tunne, et sillaehitustöö võib võhmale võtta, sest see on lõputu. Heidi Iivari on üks sillaehitaja. Ja silda on vaja. Näiteks soome keelest tõlkimine on loiumaks jäänud, meie huvid on vist globaliseerunud ja käime ka rohkem ise Soomes raamatupoes. Eesti soomlased räägivad eesti keelt, mõnigi neist teab eesti kirjandusest ja Eestist rohkem kui mina. Ühest küljest oleme naabriga justkui lähedasemaks saanud, teisalt on huvi väiksem, põnevus kahanenud. Siis on hea, kui keegi siiski kultuurisidemeid uuesti ja uuesti taasloob. Armastusega nagu Heidi Iivari.