Armastuse võimas laine

Veronika Kivisilla: „Kui kurjus levib nagu lööklaine, mis enda teel kõik hävitab, siis headus levib hoopis teistsuguse, aga siiski väga võimsa lainena. Ja seda on lihtsalt nii ilus tunda ja näha.“

MAARJA PÄRTNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Valentinipäeva eel vahetasime Veronika Kivisillaga mõtteid tema värske proosaluulekogu „Helsingi helistikud“ üle, mille keskmes on armastus selle erinevates väljendumisvormides. Vestlus kulges meili teel rahulikus tempos, küsimustele vastas autor siin- ja ka sealpool Soome lahte.

Veronika Kivisilla: „Ma olen elanud 43 aastat ja pole suutnud ühtegi muud head elumõtet välja mõelda kui see, et tuleb armastada ja seda kunsti pidevalt arendada, avardada, täiustada.“

Piia Ruber

Armastus on sinu loomingu üks võtmeteemasid. Aga kust sai alguse sinu armastus kirjanduse vastu? Kas mäletad esimest raamatut, millest olid sisse võetud?

Vanemate sõnul olin ma lugema õppinud enne nelja-aastaseks saamist. Koolimineku ajaks olin neelanud juba märkimisväärse hulga lasteraamatuid – ja neid kodus jagus. Aga esimese jäägitu armastusena on meeles brasiilia kirjaniku Monteiro Lobato „Kollase rähni ordu“, mis oli eesti keelde tõlgitud hoopiski venekeelse ümberjutustuse põhjal. Sellest kõigest ei teadnud ma toona midagi ja ega see polekski mulle karvavõrdki korda läinud. Olin lihtsalt sellest raamatust nii sisse võetud! Kõik need muinasjutulised seiklused ja imelikud loomad nagu jaguarundid ja teised! Juhtus, et esimeses klassis rääkisin sellest raamatust klassikaaslastele. Keegi teine seda lugenud polnud. Lõpuks läks nõnda, et sain endale iganädalase jutuvooru ja jutustasin, peatükk haaval, terve loo ümber. Mäletan selgesti nördinud nurinat, kui põneva koha peal pooleli jäi. Aasta lõpus ulatas klassijuhataja mulle viielise tunnistusega koos kiituskirja „mõnusa jutustamise eest“.

Lapsepõlv oli küll üleni suur lugemise aeg. Võiksin neid armastusi jäädagi siin üles lugema. „Doktor Dolittle“ ja muidugi kõik lindgrenid ja muinasjutud! Iga kord, kui olin haige ja koolist koju jäin, tohtisin olla ema-isa suures voodis, kuhu vedasin siis suure virna „Saja rahva lugusid“ ja muid muinasjutu­raamatuid.

Tahan meenutada veel ka alumise korruse tädi Geljat mu Mustamäe lapsepõlvekortermajas. Temal oli terve „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sari, kui meil oli kodus sellest olemas vaid umbes kümmekond raamatut. Gelja juures käisin siis laenutamas. Küll see sari nägi ka visuaalselt ta riiulis ilus välja.

Helsingi helistikud“ on su kuues raamat ja nagu varasemateski teostes kirjeldad ka seekord juhuslikke kohtumisi ja neist võrsuvat võõrastevahelist lahkust. Mind liigutas väga luuletus, mis räägib jalutuskäikudest anoreksiat põdeva naisega. Kui oluline on sulle ligimesearmastus? Ja kas kirjandus saab inimese empaatilisemaks teha?

Elu ilma ligimesearmastuseta pole isegi mitte poolik elu. Empaatia tuleb kindlasti kodust kaasa, aga seda saab kahtlemata ka kultiveerida – ja siin on kirjandusel oluline roll küll. Lugudel üldse, mis tahes viisil need siis ette kantakse või antakse.

Juhukohtumised ja sealt võrsuvad lood on mulle tohutu olulised. Ega neid nii tihti ette tulegi ja ise ma neid nimme ei otsi, vastupidiselt sellele, mida tihti öeldakse – küll sul aina juhtub ikka! –, aga ju on minus mingit julgust, uudishimu ja avatust, mis teevad sellised ootamatud kontaktid võimalikuks. Kõige võluvam on siis see, et ühekorraga tekib nii palju uusi seoseid – nagu seeneniidistik. Oledki äkitselt eriti rikkalikus seenepaigas ja muudkui korjad, kuni korv täis. Ja kui saab palju, kutsud teised pärast jaole, pirukat või seenesousti sööma. Tavaliselt oma seenepaiku ei reedeta, aga kirjanikuna tahad ikka, et võimalikult paljud osa saaksid! Juhuslikud kohtumised kas või selle anoreksiat põdeva naisega, kelle nimi on muide Päivi, liigutavad mind väga ja iga põgus jutuajamine toidab tasahilju seda niidistikku, kuni viimaks saab saaki nii palju, et lugejatega jagada. Nüüd talvel pole ma teda näinud, aga mõtlen ikka, kuidas ta hakkama saab, kui tal juba suvel alatihti nii külm oli.

Kui kurjus levib nagu lööklaine, mis enda teel kõik hävitab, siis headus levib hoopis teistsuguse, aga siiski väga võimsa lainena. Ja seda on lihtsalt nii ilus tunda ja näha.

Kord ühel suvehommikul ei tehtud Helsingis nurgapealset poodi õigel kella­ajal lahti. Vana naine, kes seal ühes teistega ootas, oli hädas – tal lapselapse 18. sünnipäev, küpsetamine pooleli, kaks muna puudu, mis küll saab? Ma lippasin ja tõin talle kaks muna. Tema rõõm kandus mulle üle ja omakorda nendele, kellele ma seda lugu siis jutustasin. Ja muidugi sai see rõõm koogi ja kõigi sünni­päevakülaliste sisse. Ja mine tea, kuhu veel!

Tunded kanduvad kahtlemata üle. Saan siis aru nii, et annad teadlikult edasi seda, mis on inimestes ja maailmas head, ning käid lugejaga ümber sihilikult ettevaatlikult? Kuidas on lood sinu meelest meie kultuuris hea sõnaga?

Ma talun pinget ja ärevust väga halvasti. Isegi kui tegu on vaikselt pinna all hõõguva seisundiga, näiteks isiklikus suhtes või mis tahes kollektiivis, isegi siis, kui võimalik konflikt ei puudutagi otseselt mind. See on imelik asi: terve elu olen tundnud, kuidas mingid pinged ja ka häbid ja süüd, mis pole tegelikult minu omad, võivad nii isiklikult kõrvetada. Isegi rahvuslik häbi on omal nahal nii valus! Küllap on seesugusest tundlikkusest kasvanud välja otsus elus ja kirjanduses püüelda selle poole, et negatiivset mitte võimendada. See on ühtlasi keeruline otsus, sest ma ei taha ju pead liiva alla peita ega raskeid teemasid vältida, ei elus, ei kirjanduses (ideaalis ma neid kaht muidugi ei lahutakski). Niisiis ongi küsimus selles, kuidas kirjutada – kui ei taha oma kaaslasi ja lugejaid näoli mutta paisata, vaid tekitada tunde, et ka argipäevas, ka raskel ajal võib silmad tõsta ja muda asemel muud näha. Või see muda siis õilsaks mõelda.

Lugejal on seetõttu võib-olla jäänud vahel minu tekste lugedes natuke ekslik mulje – eriti kui olen kirjutanud oma lastest –, nagu mööduks mu elu mingis lõputus Bullerbys, kus kõik on õdus ja idülliline. Muidugi mitte, aga oma musta pesuga tahaks ikka ise toime tulla. Seejuures mõistan ka kirjanikke, kel on teistsugune kreedo. Lugeda eelistan aga neid teoseid, mille puhul saabub puhtuse- ja puhastuseseisund ning jalad tõusevad veidigi maapinnast kõrgemale.

Meie ajas ja kultuuris on hea sõnaga kehvasti. Väga kehvasti. Kõige hullem, et sõna nagu ei tähendagi enam midagi. Oleme ju näinud, missugune lahmimine ja laamendamine käib Facebookis ja kõiksugu kommentaariumides.

Kuna olen viimasel paaril aastal olnud palju Soomes, siis veidi eemal tuleb kas või meie poliitikaelu jälgides küll ahastus peale. Ja tihti on siis just see rahvuslik häbi, mis kõrvetab isiklikult ja valusalt. On küll segased ajad, aga saaks ikkagi intelligentsemalt, vähema radikaalsuse, vihkamise ja vastandumiseta. Radikaliseerumine ja fanatism ükskõik milles on kõige ohtlikumad asjad.

Mulle on lugejana just tundunud, et sa ei peida pead liiva alla, vaid teed tundetööd, mis näib põhinevat taipamisel, et heasoovlikkus, avatus, rõõm ja elujõud, nagu ka head suhted, ei ole enesestmõistetavus, vaid selle nimel on vaja pidevalt panustada ja ka sõnaga oma pingutus jõustada. Nii näib see olevat ka „Helsingi helistikes“, mis sildab Tallinna ja Helsingi geograafiliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt, aga eelkõige just emotsionaalselt, kahe inimese romantilise armastuse kaudu. See on intiimne ja kohati ka erootiline raamat. Kas sinu loomingu selline kirjeldus peab paika?

Tahaksin muidugi kahel käel niisuguse kirjeldusega nõustuda. Võib-olla pole kõik alati nii teadlik, see tundetöö just. Tõele vastab küll see, et pead liiva alla ma peita ei taha. Liiv läheb ju silma! Jalgupidi liivas on hoopis toredam.

Teadlik töö on aga vajalik küll. Eelkõige iseendaga. Panustamine sellesse, mida pead oluliseks, heasse, mida tahad näha kestmas. Imelik, et tihti tuleb endale meelde tuletada ka kõige banaalsemaid elutõdesid, et kõik koos püsiks.

Mis puutub nüüd „Helsingi helistikesse“ ja Soome sillasse, siis minu raamat on ehk üks kivike suures Soome ja Eesti vahelises kultuurisillas, mida ei saa sugugi võtta päriselt iseenesestmõistetava ja igipüsivana – ikka on vaja vahepeal panustada ja putitada. See on vana ja väärikas sild ning meie hõimuvendlus erakordne asi.

Ma olen küll põhjaeestlane, aga ju ma ei vaadanud lapsena siis nii palju televiisorit, et pelgalt „Pikku Kakkoneni“ ja „Speden Speliti“ põhjal soome keel selgeks saada. Nüüd aga olen õnnelik, et oskan seda nii palju, et enam soomlastega inglise keeles rääkima ei pea. Soome puhul on võrratu see, et kogu tuttavlikkuse juures on ikka nii palju avastamist – keeles, kultuuris, looduses.

Olen tänulik, et mind on usaldatud näiteks intervjueerima estofiile Eva Lillet ja Anja Salokannelt. Muidugi olen õnnelik selle hingelise puudutuse eest, mis on mulle Helsingis osaks saanud, nii et linn ja paigad ja inimesed, eriti üks neist, on mind kõnetanud ja just sel viisil ülendanud ja helisema pannud, et sündis see raamat.

Mis puutub isiklikust ja intiimsest kirjutamisse, siis selle julgustuse olen saanud juba varem avaldatu põhjal kätte. Lugeja otsib siingi äratundmist ja paralleele oma eluga. Kui hästi läheb, siis ta neid ka leiab. Ja miks ei peaks hästi minema!

Kui vaatad veel korraks Soome poolt üle lahe Eesti poole, siis kas meie hea sõna kehval seisul võiks olla seos patriarhaalse kultuurimustriga?

See oletus pole kindlasti alusetu. Just eelmise aasta maikuus Eva Lillet intervjueerides lugesin üht 1990ndate Eesti Naist, kus Eva lajatab päris karmilt selle me patriarhaalse elukorralduse aadressil. Ja rõhutab ühtlasi ka seda, et eesti naised ise kannavad seda mustrit nii sügaval, et muutused ongi seetõttu visad tekkima. Kõik need asjad, mis poiste ja meeste eest ära tehakse, ja kogu see „mehed ei nuta“ teema. Minu põlvkonnaski on nii palju emotsionaalselt ja verbaalselt küündimatuid mehi, keda on lihtsalt nii kasvatatud, et oma tunnete väljanäitamine ja hinges toimuva peegeldamine ning jagamine ei tule lihtsalt kõne allagi. Eesti asju otsustavad suuresti sellised vana kooli macho’d. Tüüpiline siinne mees ilmselt kardab endale pehmo tiitlit külge saada, lihtsam on olla jõmm.

Mulle ei meeldi tegelikult üldistada. Ja kui vaatan sirguvat põlvkonda, oma lapsi ja nende sõpru ja kas või neid noori, kes nüüd kirjanike liidu juurde on koondunud, siis pole mul vähimatki kahtlust, et kivinenud muster on murtud. Kõik need libaprobleemid, mille pärast praegu mõned püha sõda peavad ja plakatitega vehivad – et kes keda ja kuidas armastada tohib –, need ei ole praegustele noortele mingi teema. Ja taevale tänu, sest jõud ja energia tulebki ju suunata hoopis teistele asjadele, kui tahame, et siin planeedil oleks võimalik edasi elada.

Seegi võib tunduda klišee, et inimesed kahetsevad enne surma kõige rohkem ütlemata jäänud häid sõnu. Ometi vist nii on. Tundub ju lihtne asi: mitte karta häid sõnu, mitte nendega koonerdada, kui on võimalik neid öelda. Ma olen elanud 43 aastat ja pole suutnud ühtegi muud head elumõtet välja mõelda kui see, et tuleb armastada ja seda kunsti pidevalt arendada, avardada, täiustada.

Kui su loomingule nüüd pisut teise nurga alt läheneda, siis sinu bussi- ja rongiluuletused peegeldavad minu meelest väga hästi seda, mida arhitekt David Sim nimetab raamatus „Pehme linn“ ühistranspordi pakutavaks võimaluseks kohtuda erinevusega. Millises seoses on juhuslikke kohtumisi üles tähendades erinevuse ja teistsugususe märkamine ning üldinimliku tabamine ja kirjeldamine?

Rong ja buss ja muidugi teised sõiduvahendid on inimvaatluseks väärt koht. Enamasti ju ise reisiseltskonda ei vali ja siis saabki näha ja kuulda kõiksugust: draamat, komöödiat, janti, absurdi, traagikat, tihti ka madalaid žanre. Enamik publikust seda kõike väärtustada ei oska. Ollakse oma kookonis, oma nutiseadmes, aga mina seevastu haaran sulepea järele! Siin kõlab keel, mida ma ise ei kasuta ja seepärast on see vaja kähku üles kirjutada, et saaks täpne, hiljem enam nüansse ei taasta! Siin kõlab senikuulmata elufilosoofi hääl! Oluline on olukorda mitte rangesse raami suruda ega anda hinnanguid. Vaid siis saab miski, mis on nii su oma normaalsusest irdu ja vahel isegi mitte nii väga inimlik, muutuda üldinimlikuks ja sellega on võimalik astuda suhtesse, dialoogi.

Kas teiste häälte üleskirjutamisel on sarnasusi muusika noteerimisega? Kuidas mõtestad kirjutamise ja muusika seost?

Kindlasti on sarnasusi! Tuleb kohe meelde Formani film „Amadeus“, kus on nii hurmavalt lahendatud Öökuninganna aaria tekkelugu. Mozart kuulab oma näägutavat ämma, kes üha enam ärritub ja häält tõstab. Lõpuks Mozart enam sõnu ega sisu ei taba, aga tema peas ja kõrvus hakkab hoopis kõlama aaria, mis on tänini maailmakuulus.

Muusikal on mu elus alati olnud oluline koht, eriti rahvamuusikal ja vanamuusikal, minu ja laste igapäevane elu, paljud lood ja naljadki, on muusikaga seotud.

Meil on õhtuti lastega tihti tavaks, et mängime kordamööda üksteisele oma lemmikuid, ja siis kõlab tõesti kõiksugu muusikat – ja me kõik saame targemaks ja rikkamaks. Paratamatult jõuavad need seosed ka mu tekstidesse: võnkuda ise helihargina ja olla see esimese oktaavi a, kirjutada aiaväravast, mis laulab puhast kvinti, või viiest noodijoonest ja viiest silitavast sõrmest.

Tegelikult olen aga seda meelt, et ükskõik missuguse teise valdkonna sissetoomine kirjandusse, eriti ehk aga luulesse, rikastab, sest loob põnevaid ja ootamatuid seoseid. Eeldada tuleb siis muidugi, et need ka lugejale midagi ütleksid, liiga spetsiifiline võib jääda tabamata.

Kui lastest rääkida, siis kui hästi käivad sinu puhul kokku emadus ja kirjanikuroll? Kui kerge või keeruline on laste kasvatamise kõrvalt kirjutada?

Ma sain emaks 22aastaselt, tükk aega enne seda, kui avaldasin oma esimese raamatu. Emadus on midagi palju püsivamat kui ükski amet või roll. Kui ma ka enam midagi ei kirjutaks, siis ema oleksin ikka edasi. Kui peaks valima, kas lapsed või kirjandus, siis poleks küsimustki. Lapsed on parim osa mu elust. Aga sellist otsust õnneks pole vaja langetada, sest laste kõrvalt saab ju peaaegu kõike teha, ehkki omajagu sõltub küll konkreetsest olukorrast – laste vanusest, haigustest, olmest.

Uskumatu, kui palju olme meie elu määrab! Ma pole ju loonud mingeid suurvorme ja arvan küll, et väikeste laste, palgatöö ja olme kõrvalt seda teha poleks suutnud. Kindlasti on minust võimekamaid. Aga vahel käivad sellised asjad niisuguse hinnaga, mida ma pole valmis maksma. Seda, mida olen kirjutanud – luulet, lühiproosat, kooliõpikuid, artikleid –, olen kirjutanud laste kõrvalt, neid loodetavasti kõrvale jätmata, vaid vastupidi, kirjandusse kaasates.

Lisaks inimestele jälgid tähelepanelikult ka loodust. Kui oluline on sulle looduskogemuse kirjeldamisel loodusteaduslik täpsus? Kas sind inspireerivad ka loodusteadused?

Olen linnalaps, kes on alati loodust igatsenud ja otsinud. Teadlik soov loodusest rohkem teada kujunes siiski alles pärast keskkooli, kui korraga taipasin, kui vähe ma loodust tunnen. Enne seda oli vist pigem selline loodust romantiseeriv seisund. Ja pidev imestus. Need mõlemad on alles muidugi siiani. Loodusest kirjutades neist ju piisaks ka, aga ometi on see teaduslik pool mulle ka üha huvitavam ja luulesse ning üldse kirjandusse mõõdukalt lisatuna loob ehk ka nüansika lisamõõtme. Teaduslik täpsus ühes luulelise tunnetusega on minu arust hea kombinatsioon. See teadmiste tee on muidugi lõputu, aga tõmme on tugev – tahan näha, kogeda, teada saada. Hea küll, lõpetasin keskkooli küll valdavalt viitega, aga ei teadnud füüsikast ega bioloogiast sellegipoolest kuigi palju. Aga õppida pole kunagi hilja. Tean, et jään alati võnkuma linna ja maa vahele, sest päriselt maal elamise geeni ja konti mul vist pole. Õnneks on Tallinnas Nõmmel võimalik elada ka natuke nagu maal. Siia maailmanurka sündimine on puhas jackpot – loodus pole kunagi ega kuskil kaugel. Ja ka õppimise mõttes – meil on kõiksugu vahendeid ja võimalusi. Uurin kodus sageli koos lastega loodusteaduslikke ajakirju ja raamatuid ning vaatame väga tihti ka kõiksugu loodusdokumentaale.

Lõpetuseks veel pisut liikumisest. Oled kirjutanud kõndimisluuletusi ning „Helsingi helistikes“ on samuti märke jalutamise ja kirjutamise vastastikseosest. Kui oluline osa on kõndimisel sinu kirjutamises? Palun kirjelda mõne luuletuse kirjutamisprotsessi, mille puhul on jalutamine kaasa aidanud.

Kõndimata kiiluksin ma kiiresti täiesti kinni. See on minu elu kõige olulisem liikumisviis ja sport, mis paneb energia ja mõtted liikuma ning harutab lahti tundepusad. Kõndimise rütm mõjub sõnaseadele kahtlemata hästi. Kuidas oleks võimalik kirjutada ainult laua taga istudes? Just astumise ajal ja rütmis saavad mõttekäigud tihti õige kõla ja kuju.

Kui võimalik, teen mitu pikemat jalutuskäiku päevas. Eriti meeldib kõndida varahommikul, pühapäevahommikuti, kui kogu muu ilm veel magab. Kõnnin kindlaid, armsaks saanud radu, aga avastan meelsasti ka uusi. Tore on vahel päris huupi minna. Eksida ma ei karda. Natuke eksinud olla on isegi väga äge! Võõras linnas kõndimine on üks mu meelistegevusi. Just nii, et minna planeerimata ja vaadata, mis või kes vastu tuleb. GPSe ega muid sellesarnaseid seadistusi ei kasuta ma kunagi. Äärmisel juhul vana head linnakaarti, mida on tuulistel tänavanurkadel päris keeruline jälle kokku voltida.

Mu unistus, mis kunagi kahtlemata saab ka teoks, on kõndida nädalaid järjest. Näiteks võtta ette see põhjamaine palverännutee, mis jõuab välja Trondheimi katedraali juurde.

Ei ole liialdus öelda, et tihti ma tõesti kirjutangi kõndides. Jalad astuvad, pea aga kirjutab. Pärast laua taga läheb minusugusel pikalt paigal püsimatul sellevõrra lihtsamalt. Vahel on maha­istumispaus juba ka mõnel pargipingil (ja mitte niivõrd kohvikus, kuna olen just parkides käija ja kirjutaja). Luuletuse kirjutamise protsessi on raske taastada. Motiiv annab endast märku ja kirja saab ta enamasti käigu pealt, sest märkmik on mul alati kaasas, ehkki alati ei pruugi sellest kohe või üldse luuletust saadagi. Ma ei ole paraku süstemaatiline ega programmiline luuletaja, vaid laine- ja plahvatusetüüp, ning luulet tuleb minust eelkõige siis, kui hinges toimub midagi era­kordset.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht