Arutlus selle kohta, miks see siin ei peaks üldse olemas olema

Merlin Piirve

Miguel de Unamuno, Armastus ja pedagoogika. Kolm näitlikku novelli ja proloog. Malemängija Don Sandalio romaan. Tõlkinud Helina Aulis, Mari Kruse, Riina Roasto, toimetanud Mari Kruse ja Riina Roasto. „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarja kujundanud Aita Linnas. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 371 lk. Kui selgus, et eesti keelde on tõlgitud veel midagi Unamunolt – surmahirmu virgastajalt Bilbaost –, siis jooksis mu kehast läbi imelik värin: tahe ja hirm tema mõtteist kirjutada oli võrdväärne. Tema ideed ja eestlasele hüpnotiseerivalt mõjuv uss-ümmargune nimi tõmbavad ligi. Tahe oli suur, sest Unamuno looming on kirgline ja inspireeriv. Hirm oli aga niisamuti suur, sest baski kirjamehe tekstide lugemisele eelneb tihtipeale higine ettevalmistus läbimurdmiseks. Mõni Unamuno teos on vormilis-sisuliselt arusaadav ja lugejal on lihtsam ennast tegevuse külge koaalalikult haakida (Abel Sáncheze lugu näiteks), kuid mõni tekst on nii komplitseerit, nimme hägune, et söakus saab otsa ja arusaamine nõuab vaimupingutust (näiteks „Udu”). Kolm vasttõlgitud teksti toetuvad ideestikus lihtsale ja heale, ent – eriti esimene – on oma olemuses siiski keerulised. Seega sündis hirm eeltundmusest, et enne lugemist tuleb teha soojendusharjutusi ning teksti läbimine ei ole libisev-lihtne. Selline eelhäälestus aga kihutas esile kummalise mässumeelsuse ja üles kerkis küsimus, miks on keerukatest tekstidest üleüldse tarvis läbi murda. Kas raskepärased tekstid ei muutu kõigi nende lugejate tõttu, kes neist endid läbi lõhuvad, äkki veel raskepärasemaks? Vahest muutuvad keerukusse kalduvad tekstid suurest läbimurdmisest kurvaks, koguvad endasse kibedust ja mõtteraginast peale kukkunud puru? Äkki need muutuvad pidevast mõistusekriginast aiva keerulisekoelisemaks? Ja mul hakkas hale, kuigi see võib siinkohal tunduda lollusena. Aga see ei peaks põrmugi korda minema, sest kuklas kajab lause „Malemängija Don Sandalio romaanist”: „Kõige rumalam inimene on see, kes sureb, ilma et oleks ühtegi rumalust teinud või öelnud” (lk 334). Ja paisuski soov teada saada, kas keerulist teksti saab lugeda mänglevalt, ilma selle sisust midagi kaotamata. Nii võitis lintjalt põimunud hirmusegune tahe.

Vastakatest tunnetest sündis lähtepunkt: Miguel de Unamuno isiksusest ning üldisist kreatiivseist saavutusist ma täna ei kirjuta (märgin vaid, et tegemist on 1898. aasta põlvkonna keskseima esindajaga, ta oli vormiuuendajaga majuskliga, raamonite/ramoonide looja tavapäraste romaanide asemel). Me ei alusta nullist, kirjanduslemb teab Unamunost juba nii mõndagi ja kursitu saab teha uurimistööd. Nii põrutame kohe logos’esse, jättes epiloogid ja proloogid – nii unamunolikud – sinnapaika.

Asja juurde. Mainitud tundmustele järgnes arusaamine, et Unamuno ideede üle mõtete mõlgutamine ei pruugi olla kõige mõistlikum tegevus. Tundus, et see, mis siin praegu seisab, ei oleks üldse tohtinud olemisse saada. Pisut pistis tahtmine, et see siin ei oleks, sel kombel, nagu Unamuno räägib tegelastest, kelles võtab võimust tahe mitte olla (noluntad), kes pole mõistagi mitte enesetapjad (lk 229-230). Nii nagu „Armastuse ja pedagoogika” proloogis väidab keegi, et Unamuno sõnad peaksid lugejas tekitama mõnu ja teatavat kasu, püüdlevad ka siinkirjutaja sõnad mõnusa kasulikkuse poole, ent võib-olla on need sõnad sõnade kohta hoopiski siinse autori kahetsusväärne eksitus, just nagu on kirjas Unamuno multiteose kahekümne viiendamal leheküljel: „On neid, kes arvavad, ja võib-olla õigusega, et see teos on autori kahetsusväärne, ülimalt kahetsusväärne eksitus”. Ei tea mina. Küll aga usun, et Unamuno suhtus kriitikasse teatava irooniaga, mis omakorda tähendab, et need sõnad siin ei saa olla mõnusad ning kindlasti mitte kasulikud. Sellest annab aimu „Armastuse ja pedagoogika” proloog, mis on esitatud justkui sellesama teose halastamatu eelkriitika, kus üks arvustaja nimetab teksti juba eos läbikukkumiseks ning nüpeldab ja materdab armutult. Kas siin on tegemist autori eneseirooniaga või kriitika-uskmatusega? Kui autor arvustustegevusse ei usu, siis on see siin praegu kuidagi kohatu. Õli valab tulle veel seegi, et kriitikute kohta kostub, et nad oskavad arvustada ainult lähtuvalt eelnevast, et kriitikud on vaimselt laisad ja toetuvad liigselt juba öeldule (lk 225). Seega tekib kohe õigustatud küsimus, kas Unamuno sõnade kohta sõnamine, mida siinkohal praegu harrastan, on üldse tegevus nupukate killast. Avaldada arvamust eelnevalt öeldut täielikult unustades tundub võimatu, kuigi – olgem ausad – põnev. Aga see pole kaugeltki mitte kõik. Kivistik on 2010. aasta kevadel kirjutanud Unamuno ideede kohta, et „need on liiga tähtsad, et unustada, aga liiga tavalised, et oleks huvitavad käsitleda (siin ja edaspidi autori esiletõsted – M. P.)”. Nõustumine nende sõnadega asetab mu eriti raskesse olukorda. Sama raskesse, nagu sattus don Avito teoses „Armastus ja pedagoogika”, kui suundus sõlmima mõistuseabielu Leonciaga, ent armus hoopis tolle sõbratarisse ja abiellus – taeva päralt – ar-mas-tu-sest. Mida peaksin sellisel juhul tegema mina, kas mõtisklema Unamuno ideede üle? Või äkki peaks üldse sellele närusele üritusele kriipsu peale tõmbama, sest kriitikud ei suuda öelda mitte midagi uut? Jube. Et aga teatavat jäärapäisust demonstreerida, võtan siiski kirjutada ning keskendun üldinimlikule Unamuno loomes, räägin pisut Unamuno karakterikujutusest.

Unamuno kolmes teoses ja üldse kogu loomingus on üks võtmeline kontrast, mille peal loome tuikab: see on vastuolu mõistuse ja tunde, ratsionaalse ning emotsionaalse vahel. Ja see binaarsus saab oluliseks siis, kui mõni uudishimulik ja ärgas lugeja enne Unamuno vasttõlgitud teoste lugemist esitab ühe täiesti õigustatud küsimuse: „Miks peaksin ma neid raamoneid üleüldse lugema? Kuidas saab mind kõnetada ja puudutada teos, mille loomishetke lahutab tänasest üle saja aasta ning mille sõnad seetõttu suure tõenäosusega on hallituskorraga kaetud?” Aga just selle enne mainitud dihhotoomia pärast, sest sellised kahesused erutavad ärgast inimhinge, kuigi on oma olemuses ülimalt igapäevased, ülimalt kogetud. Lisaks sellele binaarsusele huvitavad avatud inimhinge …

… Unamuno karakterid. Unamuno kõige köitvamad tegelased on valdavalt kirglised ning kurvameelsed. Üks neid ühendav tunnusjoon on see, et nad ihalevad vabaks saada, ent ei saa mitte kunagi. Vabanevad nad ainult surmas. Joaquíni jaoks teosest „Abel Sánchez. Ühe kire lugu” on elu haigus, tuuma otsiv suremine, metsik püüdlemine ei millegi poole, aeglane surm kadedusest. „Udu” peategelane
Augusto Pérez tunneb oma elu uttu mattumas, ta kahtleb oma eksistentsis, lunastuse loodab ta leida armastuses. Ka nüüd tõlgitud teoste tegelased ekslevad udus ja lähevad tihti vabasurma: romantikust Apollodoros näiteks, kellest tema raamatutarkusest pungil isa geeniust kasvatada püüdis, otsustas oma elu noorukesena lõpetada. Tema ignorandist isa don Avito oli udu sees: udu on aga Unamuno sõnutsi võõrandumine, pealiskaudsus, mõttetus. Leheküljelt 123 leiame: „Tuleb elada, tuleb elada; kõik muu on mõttetu.” Ja need tegelaskujud, kes sellest aru saavad, on tihti juba liiga sügavas udus, et seda, s.o elamist, harrastada. Ühesõnaga: tegelased on valutavad romantikud, traagilisest elutundest kantud, empaatiat tekitavad. Unamuno usub, et karakterid on niisama reaalsed kui „pärisinimesed”, nende endi reaalsus on niisama tugev kui meie reaalsus. Sellest tuleneb, et Unamuno tegelaskujud ei sõltu mitte kellestki. Autor manifesteerib oma karakterite rippumatust rohkesti: karakterid ei ole tema siseelu ruuporid, vaid sügava hinge ja siserütmiga, autor ei pea ennast egoistlikult neisse valama, vaid võib tegelikult ise lõpetada tegelaste mängukannina, ekspluateeritavana (vt „Udu”). Kuid ärgas lugeja võib siinkohal küsida: „Kuidas on Miguelil see õnnestunud? Kas see ei tundu kuidagi mõistusevastane? Kas see on äkki tema ideaal, realiseerimatu praktikas?” Raske vastata, ärgas lugeja. Pöördume abisaamiseks teoste endi poole. Unamuno avab oma karakteriloome põhimõtteid „Kolme näitliku novelli ja proloogi” avaloos, selgitab, et tõelist karakterit luues ei või koguda detaile, ei tohi keskenduda välisele, vaid ärritada ja suhelda, armastada. On tarvis oodata seda selget silmapilku, mil inimesed paljastavad oma hinge, tõmbavad katted sellelt, kes nad tegelikult tahavad olla. See on paindlik ja tugev alus hingega tõeliste tegelaskujude loomiseks. Vaid siis on tegelaskujud täiesti isekulgevad. Muidugi võime öeldut veel edasi arendada, ideesid ümber oma telje pööritada ja laskuda kirjandusteaduslikku dispuuti, mõtiskleda selle üle, kas tegelastesse lööb elu autor või lugeja. Kirjandusteoorias on võimalikud mitmesugused lähenemisviisid, sealhulgas lugejakeskne (retseptsiooniteooriad) ja autorikeskne (psühhoanalüütiline, biograafiline lähenemine), mis tähendab, et terve kirjandussituatsioon on igavene mäng autori ja lugeja vahel – mõlemal on õigus ning oma lugemis- või loomiskirge ei pea talitsema kumbki. Karakterile võib anda sisu nii autor kui ka lugeja, oleneb lihtsalt, millise koolkonna lähenemisele kuulub kellegi soosing. Ärgas lugeja loeb Unamunot ja täidab tegelased endale meeldiva sisuga, konservatiivne loeb ja otsib just seda, mida baski mõttetark sinna panna võis.

Uuenduslik oli Unamuno oma ajas, ennetades mitmeid suuri eksperimenteerijaid maailmakirjanduses, näiteks Joyce’i „Ulysses” ilmus aastal 1922, Cortázari „Keksumäng“” („Rayuela”) aastal 1963. Usun, et Unamuno nõustuks Umberto Eco kinnitusega, et kui tekst on valmis, siis peab autor surema, teksti ilmudes hakkab see ise elava organismina genereerima tähendusi ja autoril pole siia enam asja. Ilmunud tekst on justkui juuretis, mis hoolega kokku segatud uuest (jahu, vesi, maitseained) ja vanast (eelmise leivateo jäägid) ning siis tallele pandud kobrutama, oma iseseisvat elu elama. Pärast teksti ilmumist autor sureb ja tekstis hakkab särtsuma oma elu, kuid kas tekst võib käituda kangekaelselt iseteadlikult ka loomise ajal? On enam kui selge, et kirjanikke see teema huvitab (võtkem Cervantes, Laurence Sterne, Karl Ristikivi). Sellised küsimused erutavad Unamunotki. See, kuidas üks tekst saab olemisse, on ülimalt paeluv. Ja kuigi Unamuno on öelnud, et tegelased hingavad ja elavad ise, on ta ise autorina tekstis väga jõuliselt sees, võib isegi väita, et ta on veetlevalt edev, võtkem kas või tema haiglane janu ees- ja järelsõnade järele.

Lõpetagem. Sarja „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” kujundus meeldib mulle väga. Eriti kui eemaldada ümbriskaaned ning libistada näppudega üle karedapoolse süütu valge pinna. Raamatut on siiski laua taga lugeda keerukas: see tahab kinni hüpata ja käitub kui paindumatu paharet. Seega on paradoksaalne juba selle lugemine füüsilisel kujul – on tahe süüvida ja jütsilikult sirge seljaga kirjutuslaua taga lugeda, ent peal on sundus sulanduda sohvasse. Sohva sees lugesin ma „Malemängija Don Sandalio romaani” Salamancas kirjutatud epiloogi ja rahunesin. Mõistsin, et sõnad Unamuno sõnade kohta ei peagi olema sellised, nagu ette kujutasin. Need ei pea olema selgitavadkokkuvõtvad, trepjad-siiruviirulised. Sest Unamuno (kohta kirjutatu) lugejad on erilaadsed: „Minu lugejad, need minu omad, teavad, et süžee pole muud kui romaani kirjutamise ettekääne ning et romaan on täiesti terviklik ja palju rikkalikum, huvitavam, romaanilikum, kui süžee ära võtta (vaat kus lops!). [—] Minu lugejad ei ole nende seast, kes enne ooperisse või kinno minekut – olgu film siis heliline või mitte – ostavad sisututvustuse, et teada, millest kinni hoida” (lk 370-371). Toredad lugejad teised.