August Eelmäe 28. X 1931 – 7. XII 2020

7. detsembril lahkus meie seast August Eelmäe, kriitik, kirjandusloolane ja pühendunud pärandihoidja. Ühes sellega katkes elav ajalõng, mis ulatus eesti kirjanduse algaegadesse. August Eelmäe oli viimane, kes võis Friedebert Tuglast nimetada oma sõbraks.

August Eelmäe sündis 28. X 1931. aastal külasepa pojana Valgamaal Holdre mõisa lähistel. Väikese talu kokkuhoidev, väärikas ja üksteist toetav viielapseline perekond pani aluse tema eluväärtustele. Lõpetanud 1951. aastal Tõrva keskkooli ja 1956. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia alal, töötas ta 15 aastat Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi bibliograafi ja nooremteadurina, kelle eesõiguseks oli abistada Tuglast tema käsikirjade trükiks ettevalmistamisel. Kui teaduste akadeemia asutas 28. septembril 1971 Friedebert Tuglase Majamuuseumi, mis 1993. aastast tegutseb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnana, sai Eelmäest selle juhataja kuni 2002. aastani.

Muuseumi korraldamisel käsitles August Eelmäe ennast Tuglase testamendi täitjana. Ta kujundas algselt Artur Adsonile ja Marie Underile kuulunud majast ning Tuglase rikkaliku raamatu- ja kunstikogu alusel ainulaadse rahvuskultuuri järjepidevuse hoidmise paiga. Rahumäel Väikese Illimari tänaval asuv maja oli uurijatele, külastajatele ja kirjandusüritustele nii avatud, nagu see tollastes oludes võimalik. 1979. aasta märtsis algatas muuseum koos Tallinna Teadlaste Majaga kirjanike esinemisõhtud, kus aastate jooksul osales enam kui sajal korral tollase kirjanikkonna põhiosa. Vestlusi iseloomustas tavapärasest avameelsem õhkkond ning nende salvestustel on suur kultuurilooline väärtus. Muuseumi kaudu edendas Eelmäe sidemeid ka soome estofiilidega, kes olid 1982. aastal asutanud Friedebert Tuglase Seltsi. August Eelmäe kujundatud traditsioonide hulgas on nii Tuglase novelliauhinna (selle žürii püsiliige oli ta pikka aega) kui ka Loomingu aastapreemiate pidulik üleandmine klassiku koduseinte vahel.

Mõistagi oli August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes Tuglase loominguline pärand. Ta oli Tuglase „Kogutud teoste“ toimetuskolleegiumi kauaaegne esimees, selle väljaande mitme köite eessõna ja kommentaaride autor, ta on koostanud ja kommenteerinud ka Tuglase kirjavahetused Elo Tuglase ja Artur Adsoniga, trükki toimetanud Elo Tuglase päevikud ning paljud muud Tuglasega seonduvad väljaanded. Ent Eelmäe süvenes ka teistesse, tihti Tuglasega seotud loojanatuuridesse, nagu Mait Metsanurk, Marie Under, Marie Heiberg, Aino Kallas, Mart Raud või Johannes Barbarus. Erilise empaatia ja dramatismiga on ta käsitlenud neid, kelle eneseteostusele oli saatus seadnud ületamatuid tõkkeid olude või isikuomaduste tõttu (Kusta Toom, Richard Kullerkupp, Jaan Oks). Võib-olla leidis neis meistritöödes kaudselt väljenduse midagi olulist Eelmäe enda elus, mis kätkes tema sõnul „52 aastat pausi“ ehk aega, mil pidi ju sageli „väga tasa käima, silmad maas“, kulutades end kirjandusliku argipäeva toestamisele. „Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köitesse kirjutatud ülevaatepeatükki ei tahtnud Eelmäe tsenseeritud trükivariandis enam enese omaks tunnistada. Tagasihoidliku ja enesekriitilise inimesena tõrkus ta end isegi nimetamast uurijaks, kuigi tema tööde paremik kuulub eesti kirjandusloolise esseistika kullafondi.

Oma artikleist ja mahukast kirjanduskriitikast on autor teinud nõudliku valiku raamatutes „Lüürilist ja proosalist“ (1981) ning „Eluvõla kandmise raske kohus“ (2012). Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuurilooliste kogude sarja tarbeks panid kolleegid kokku Eelmäe raamatu „Kõned & kirjatööd“ (2006), kuhu on koondatud tekste Tuglasest ning Artur Adsoni ja Marie Underi rajatud „õnneliku saatusega majast“ Nõmme mändide all.

1979. aastast oli Eelmäe Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige, 1981. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. 2002. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna kogud on siiani tulvil jälgi August Eelmäe tööst, olgu need tema toimetajamärkused ja täpsustused masinakirjapoognatel, salvestused kirjandusõhtutelt, kus ta juhtis vestlust, või püüdlikult kirjeldatud fotod. Tema kasvukat kuju mäletab ka Tuglaste aed, sest nagu selle eelmisi hooldajaid, nii võlus ka Eelmäed uute liikide hankimine oma rohelisse oaasi. Ärgem unustagem August Eelmäe sõnu, mis nii väga meenutavad neid, millega Voltaire lõpetas oma „Candide’i“: „Aiatöö ei lõpe kunagi, aeda tuleb harida pidevalt – olgu otseses või kaudses tähenduses.“

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Kirjanike Liit

Looming

Kultuuriministeerium