Balti pessimistide korteripidu, kuhu kõik on oodatud

Almanahhi „No More Amber“ uue numbri põhiteema on identiteet. Seda kujundavad kolmes Balti riigis ühtmoodi keeruline lapsepõlv, nõme olme ja hingehoid looduse abil.

MARI-LIIS MÜÜRSEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hitting the keys an hour before the deadline / late at night, in the corner of an apartment full of beautiful people …1

Henriks Eliass Zēgners

No tšau, tule edasi! Kuidas läheb, oled midagi uut ka kirjutanud? Everybody, we’ve got company!2 Nii, teen sulle ühe tutvustusringi. See on Tõnis, olete vist varem kohtunud? Here we have Eglė, from Vilnius. And this is Ligija.3 Võta tool! Täna räägime almanahhist „No More Amber“.

Baltimaade kirjandusalmanahhi teist osa lugedes tuli silme ette korteripidu. Köögis istuvad Läti, Leedu ja Eesti kirjanikud, naised ja mehed, noored-vanad. Laual laiub erisuguste tasside assortii, milles vein, konjak, tee või kohv, ning igaüks istub, kus juhtub: toolil, aknalaual, põrandal. Taustaks mängib Vennaskond, Sõpruse Puiestee või hoopis Inokentijs Mārpls ning juttu jätkub varahommikuni. 27aastase Zēgnersi arvates sobib kirjeldatud atmosfäär hästi baltlaste ühist elutunnetust tähistava nähtuse „Baltic strange“ ehk „Balti veidra“ konteksti.4 Mis sinna veel sobib? Kogumiku „No More Amber“ autorite luule- ja proosalooming ning lühiintervjuud näitavad, et paljugi.

Autorid on oma tekstides hästi esile toonud Balti inimeste pessimismi, millega on tuttav ilmselt igaüks, kes mõne baltlasega kokku juhtunud. Rutiin tüütab (Ligija Purinaša), surm rõhub (Natalja Nekramatnaja, Tõnis Vilu), armuelu kiratseb (Inga Žolude) ning end üksikuna tundev vanapoiss tunneb, et ei sobiks isegi teiste endasuguste sekka (Andrus Kasemaa). Närvi ajavad ka olmenõmedused, nagu huligaanidest autojuhid, keda kirutakse tagasihoidlikkuse tõttu mõistagi vaid endamisi (Inga Žolude), liputavad pedofiilid (Eglė Frank) ja uriinihais (Frank, Nekramatnaja).

Kuid, nagu Maarja Kangro tabavalt tõdeb (lk 144), võivad rõhuvad pained olla autorile hea inspiratsioonimaterjal – see selgitab, miks almanahh suisa 226 lehekülge hõlmab. Hädasid leidub Baltimaades kõvasti, ning kui autorid oskavad need täpselt ja teravalt kirja panna, mõjub see rikastavalt lugejalegi, pakkudes tervitatavat õlatunnet, mida meie kaamoses väga vaja läheb. Lisaks mõjub sümpaatselt, et intervjuudes on autorid enamasti kriitilised ka oma tekstide suhtes, mis võib olla põhjus, miks nii mitu neist on kirjandusauhindadega pärjatud.

Oma kirjutavate tuttavate sotsiaalmeediapostitusi vaadates tundub mulle, et kirjanikud on äärmiselt liberaalne seltskond, ning värske „No More Amber“ kinnitab seda. Leidub küll ühiskonnakriitikat, kuid see ei sõltu kriitikaobjekti olemuslikest tunnustest, nagu orientatsioon, rahvus või elustiil. Lauas istujad on vägagi woke: räägitakse, milline punn on Mutin, veganitele leitakse juustu asemel kurki ja LGBTQ+ kogukondki palutakse lahkelt ligi, kusjuures kõige agaramalt viipavad neile Vilu, Vīnbergs, Kangro, Frank, Žolude, Lõhmus ja Kasemaa. Minus peituv eestlasest pessimist kahtleb sügavalt, et absoluutset tolerantsust saab omistada kõigile Baltikumi kirjanikele, kuid vähemalt kõnealuses almanahhis tõstetakse sallivust lugejale kulbiga. Tundsin selle üle suurt rõõmu: kõige muu hulgas on väljaandesse – kas koostajate teadliku tööna või kogemata – kokku sattunud tekstid, mis viivad meid taas lähemale sallivama ühiskonna loomisele. Naiivsele maailmaparanduslootusele annab jõudu teadmine, et almanahhi olevat juba ka näiteks Amsterdami tellitud.5

Väljaande tekstid moodustavad harmoonilise komplekti ka tänu oma aususele. Lugejana on mulle alati meeltmööda, kui asju nimetatakse õigete nimedega, nagu on teinud Bukowski, Jelinek või Miller, eestlastest Sauter või Grigorjeva – nii saab teksti sügavamalt sisse elada. Zēgners rõhutas almanahhi esitlusel, kui tähtsaks ta peab seda, et tekst oleks elus,6 ning elusaid, ilustamata, roppuseidki sisaldavaid kirjeldusi on kogumikus rohkelt. Väljaande koordinaatori Maria Esko sõnul pakkus teine osa koostajatele rohkem vabadust7 ning valitud (esimese osa omadest mässumeelsemate) autorite komplekt kinnitab seda. Erinevalt esmaväljaandest, kus kehavedelike ja -osade kirjeldusi oli tunduvalt vähem, vajutatakse teises muu hulgas menstruaalverega lapp vastu põske (Margit Lõhmus) ning kirjeldatakse väljaheiteid (small greenish pellets ehk „väikesed rohekad graanulid“, Laurynas Katkus). Abjektsiooniarmastajast lugeja kindlasti naudib võimalust avastada eesti rõvekirjanduse kõrval ka naaberriikide autorite häbitut eneseavamist. Igale lugejale see muidugi ei sobi, abjektsioon on üsna maitsespetsiifiline asi. Kui Vene saatkonna ees seisid hiljuti veriste aluspükstega meeleavaldajad, tekitas see paljudes tülgastust ja pahameelt. Kuid vahel ongi mõne eriti suure mure rõhutamiseks vaja inimestesse vajutada mingi jälg – mitte pelgalt näidata, vaid panna füüsiliselt t u n d m a, ning selleks sobivad veri, okse ja sitt hästi. „No More Amber“ ei pressi küll tugevalt, kuid natuke siiski.

Läti luuletaja Henriks Eliass Zēgners 21. IX almanahhi „No More Amber“ teise numbri esitlusel Tallinnas kirjanike majas.

Kris Moor

Väljaande teise osa põhiteema on identiteet, mistõttu leiab sellest peale eneseotsingute ka kodumälestusi. Tüüpilises Balti kodus teeb ema sülti, rahvarohkemateks pidudeks laenatakse naabritelt toole juurde ning nädalavahetuseks minnakse maale vanaema juurde (kes armastab telerist seebikaid vaadata). Rohkemal või vähemalt määral kirjutab päritoluga seonduvast enamik autoreid, eriti võluvalt näiteks Janar Ala, Rima Juškūne, Frank ja Nekramatnaja.

Baltimaalaste lapsepõlv sisaldab sageli negatiivset, kuidas siis muidu, lisaks varjutab seda mitme autori loomingus (vägagi päevakohaselt) Venemaa karvane käsi, mis siiani kõri pitsitab (Juškūne, Kasemaa, Øyvind Rangøy). Kuid ometi selgub, et kõige halva juures peab Baltikumi kirjarahvas kodust väga lugu – mis objektiivsel vaatlusel tundub varem mainitud igapäevaprobleeme arvestades kohati põhjendamatu. Miks me oleme nii Baltic strange ja endiselt siin püsime, kui mujal oleks mitmeski mõttes lihtsam? Nagu juurdleb Siiri Sisask, lauldes (Peeter Volkonski sõnadega): „Mis maa see on? / Kaastunne siin on roostes, / on roostes häbi südameta rind. / Siit põgeneda võiksin lausa joostes, / kuid miski hoiab tagasi veel mind“. Äkki on see miski … loodus?

Meil on naabritega sarnane igapäev: töö, pood, kodu. Kuidas küll tahaks vahel kapitalistlikust elust pääseda, pigistada peos merevaiku (millest ainest saanud väljaande nimigi), tunda juustes meretuult ja lebada pehmel samblal! Mitmed almanahhi „No More Amber“ autorid kutsuvad lugeja oma tekstide kaudu loodusesse hinge ravima, näiteks mõjus vägagi teraapiliselt leedu autori Sara Poissoni luuletus „How to grow a bucket of wild strawberries“ ehk „Kuidas kasvatada ämbritäis metsmaasikaid“. Vaat siis, tuleb välja, et eestlased pole metsaarmastuse poolest sugugi ainulaadsed, mistõttu võib vist öelda, et kui almanahhi üks eesmärke oli panna eesti lugejat naabritega rohkem suhestuma, siis minu puhul see toimis.

Väljaannet palistavad sarnasused loovad küll meeldiva ühtsuse, kuid teisalt on tekstides leiduva samasuse tõttu neil juhuti raske vahet teha. Seda eriti lugejale võõraste Läti-Leedu autorite luule puhul, kuna peale ühesuguste teemade leiab ühisosi ka nende (vabavärsilises ja tihtipeale proosalikus) kirjutamisviisis. Kodused autorid on kirjandussõbrast eesti lugejale tuttavad, aga kui keegi paluks nimetada näiteks mõne Enrika Striogaitė või Ligija Purinaša luuletuse, siis hoobilt ei oskaks küll. Seda ilmselt ka põhjusel, et tervikuna on almanahh liiga suur portsjon, muist läheb paratamatult üle taldriku ääre. Kui kaasatud kirjanikke oleks vähem, saaks igaüks rohkem särada – nad on seda kahtlemata väärt! Ja kindlasti on väärt ka ettevõtmine nimega „No More Amber“. Elagu Balti kirjandus! Priekā! I sveikatą! Terviseks!

1 „Trükime tund enne tähtaega / hilisõhtul, mõne ilusate inimestega täidetud korteri nurgas“ (lk 22).

2 Kõik teie, me saime seltskonnale lisa!

3 Siin on meil Eglė, Vilniusest. Ja tema on Ligija.

4 youtube.com/watch?v=NiHvY4SYYBI&t=724s

5 kuku.pleier.ee/podcast/neeme-raud-siin/135728?fbclid=IwAR0oLxSm_0E6AAF7cP2Z3IWkXtaQHRB6dEH_QJLjQ_xVVySBE9Q079w-cIE

6 youtube.com/watch?v=NiHvY4SYYBI&t=724s

7 youtube.com/watch?v=NiHvY4SYYBI&t=724s

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht