Betti Alveri valikkogu nõudlikule maitsele

Vaiko Epliku ja Eliidi plaadi „Lähen müüjaks“ igast noodist kostab püüdlus tõlgendada luulet parimat viisil.

KAI KARELL-NARRUSK

Oktoobri keskpaigas, ligemale kuu enne Betti Alveri 118. sünniaastapäeva, andsid Vaiko Eplik ja Eliit välja albumi „Lähen müüjaks“. Albumi tarbeks on Betti Alveri koguloomingust viisistatud kümme luuletust. Tekstides, mis on kirjutatud aastatel 1936–1986 ehk poole sajandi vältel, väärib tähelepanu nii Alveri mõjus poeetiline võttestik kui ka ajatus, millega tekstid kõnetavad praegusi muusikuid ja lugejaid. Vaiko Eplik on intervjuudes avanud Alveri luuletuste eluloolist tausta, millest käesolev artikkel ülevaadet ei anna. Selmet on tähelepanu all Epliku valitud ja viisistatud kümne luuletuse kui väiksemahulise valikkogu temaatika ja poeetilised printsiibid.

Betti Alver debüteeris prosaistina 1927. aastal novelliga „Liivi Deevidiivi“ ajakirjas Sädemed. Tema varasemast loomingust on ilmselt tuntuim 1931. aastal ilmunud poeem „Lugu valgest varesest“. Nagu märgib aga Alveri luuleloomingut koondava kogumiku koostaja Ele Süvalep, tähistab Alveri „jõulist tulekut“ lüürikasse 1936. aastal ilmunud neljast tsüklist koosnev luulekogu „Tolm ja tuli“¹. Meeleolult ja väljenduslikult terviklikust kogust, mille kandvaimaks sisumotiiviks nimetab Karl Muru „inimese igavesti rahuldamatut tunnetustarvet“², on Epliku ja Eliidi albumile valitud luuletused „Ekstaas“, „Kroonika“ (albumil pealkirjaga „Torupill ja nuga“) ning „Quasi una fabula“.

Kogumiku „Tolm ja tuli“ avaluuletus „Ekstaas“ (1936) on puhaste lõppriimidega tõusvas rütmis lüüriline luuletus sisekõhkluste ületamisest. Olgu siinkohal märgitud, et puhtad lõppriimid ja selge meetrika on Alveri luulele tunnuslik. „Ekstaasis“ köidab lausekujundite seas tähelepanu siire värssides Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks / su ees siis kuristikud kaanduks. Tõenäoliselt on siire üks raskesti viisistatavaid poeetilisi nähtusi. Siire võib tühistuda, kui siirduv sõna lauldakse selgelt ühte värssi, mis on juhtunud näiteks Hando Runneli luuletuse „Ehi, kallis, ehi“ värssides et sääl taeva taga- / toas käib pillerkaar?, mis nii Olav Ehala kui ka Rein Rannapi viisistuses kõlavad: et sääl taeva tagatoas / käib pillerkaar?. Ent Eplik säilitab Alveri siirde tähendusrikkuse: kuristike ületamiseks peab saama ise sillaks kui vahendajaks hädaorus, sillaks kaanduvad siis ka kuristikud. Muutuvad olud võimaldavad lõppeks jõuda meeliülendava elamuseni. Teisisõnu, vana kuldne tõde, et muutus algab enesest.

Irooniast metafoorini

Luuletused „Kroonika“ (1932) ning „Quasi una fabula“ (1936) pärinevad luulekogu teisest tsüklist ning on meeleolult lähedased. „Kroonika“ fantaasiapilte edastades kumab Vaiko Epliku hääles irooniat, mis on lüürilise mina eneseleosutavuses kohane: kangete küttide, paristajate, topsisõprade ja laadakaklejate suguvõsa noorim esindaja on priiskaja ja röövel, kes röövib igalt hetkelt imet. Tasub ka tähele panna, et paristamine võib tähendada nii hobustega kaubitsemist kui ka kiiret kõnelemist.

„Kroonika“ iroonilisus resoneerib luulekogust „Lendav linn“ (ilmunud 1979) pärineva kahekõnelise luuletusega „Oh jeerum“ (1973), milles ahastavale ja halisevale küsijale (või küsijatele) vastatakse ratsionaalselt, ent siiski iroonilisel toonil:

„Oh jeerum, katusel!… Karguga!…

Raudredelit mööda!?…“

    „Nii kästi.“

„Oh jeerum, kas midagi veel?“

    „Ei muud:

    ma kukkudes murdsin paar küljeluud

    ja muidu elan ma hästi.“

Irooniast hoolimata (või just tänu irooniale) peegeldub siingi alverlikku inimhinge ja -olemuse uurimist – meelerahu saab osaks neile, kes suudavad olukorrast üle olla.

Tulles tagasi mainitud itaaliakeelse pealkirjaga luuletuse „Quasi una fabula“ juurde, näeme groteskset südame ja roiskuva tomati võrdlust. Tomatit kirjeldatakse värssides katab jäine hallitus ta ääri / ning ta koed on mürgilaigutet. Meenub Baudelaire’i luuletus „Raibe“, milles samuti vastandatakse armastus mädanemisele.

Katrin Puik on oma väitekirjas³ süvenenud irooniasse Heiti Talviku ja Betti Alveri luules. Puigi uurimuse kohaselt vastandatakse luuletuses „Quasi una fabula“ tunded ja mõistus, andmata kummalegi poolehoidu. Tunnete võrdkujuks on tomat ning mõistuse võrdkujuks vares, kes sööb mõtlemata, kust või miks toit tuli, raiskamata ühtki punast piiska. Võrdluste ja metafooride tihedust näeme Alveri luuletustes veelgi ka kõnealust luulevalikut vaadeldes.

Lein, surm ja must vari

1943. aastal ilmunud luulekogust „Elupuu“ on Epliku valikus pealkirjata luuletus „*Ma nägin und: mind jättis Jumal maha“ ja „Pigilind“ (mõlemad 1939). „*Ma nägin und: mind jättis Jumal maha“ kirjeldab esimeses stroofis unes nähtud hoolimatust usu, armastuse ja elu suhtes ning teises stroofis ärkveloleku ajal tuntud leina. Selgelt on kahe stroofi vahel tugev emotsionaalne pööre, ent teises stroofis esinevad tugevad vastandused: kuid surudes end vastu külma seina, / ma tundsin suurt ja põletavat leina. Vastandus tugevdab eelpool toodud pööret unenäo ja tõelisuse vahel. Sõnapaar põletav lein mõjub oksüümoronina, sest pigemini tekitab leina tühi tunne kõledust. Alveriga nõustudes on selles tühjas külmuses põletav talumatus.

Leinavalu on Alveri loomingus veel. Antud valikus on lein otseselt esitatud 1986. aastal kirjutatud luuletuses „Kui elu on vaid uni“, mis ilmus samal aastal luulekogus „Korallid Emajões“. Tekst oleks justkui mõtteline jätk eelnevale. Korduvad leina- ja unemotiivid ning lisandub leinavalu leevendamine alkoholiga. Üldistatult loobub siinne lüüriline mina välisest ilmast: Mis puutub kevad minusse! / Las olen / juua täis!

„Elupuust“ pärinev „Pigilind“ käsitleb skeptiku surma, kes poeb taevaingli eest peitu, pidades teda konstaabliks. Karl Muru on siinset lüürilist mina nimetanud elu võõraslapseks⁴, kes ei leia ka surmas lepitust. Eluheidikuid ja ühiskonnast väljaarvatuid portreteerib Alver „Elupuus“ teisigi, näiteks luuletustes „Pühapäevalaps“ ja „Ants Ablas“.

Oskuslikult portreteeritakse olustikku luulekogus „Tähetund“ (ilm 1966) avaldatud luuletuses „Lähen müüjaks“ (1965). Tegu on autobiograafilise pildikesega Betti lapsepõlvekodust, kus sulni videvikutunni pidamist takistavad majanduskrahh ja ajaleheuudised ilmaõnnetustest. Luuletuse teine pool esitab lapse unistuse, kuis ta Leihbergi poemüüjana aitaks kõiki hädalisi poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest. Reaalsuse igav süngus vastandub lapse helgele unistusele, ent viisistamisel on Eplik kasutanud unistuste edastamisel sugestiivset ja jõulisemat vokaali, mis mõjub võitlusvalmilt. Lapse unistus võib olla nii unelev ja sulnis, kuid ka Epliku tõlgendus on põhjendatav – lapski leiab olukorrale lahenduse, kuidas siis suured inimesed ei saa hakkama?

Selle tekstiga seostub teinegi tähelepanek, mis puudutab Betti Alveri loomingut laiemalt. Musta varju motiiv on esindatud mitmes luuletuses, muu hulgas luuletuses „Kodune kirjandustund“ (1975): Must vari käib akna taga ja kobab me korteriust. Motiiv osutab tsensuurile ja kaudselt Nõukogude võimule. Luuletuses „Sim-sala-bim“ (1980) osutab must vari vihmapilvele, mis kartulipõllu üle ujutab: Must vari / kõplab kinni / kõik heledad / pilvepraod.

Elegantne keelemäng

Luulekogust „Eluhelbed“ (ilm 1971) pärinev luuletus „Ebaöö“ (1967) kannab albumil pealkirja „Ebahämarus“ ning võiks liigituda ka keeleluule kilda. Tühistava omadussõnaliite eba- abil moodustatakse uusi nimisõnu, mille tulemusena saadakse sõnad ebatäht, ebaöö, ebaääretus, eba-aeg, ebalaotus. Kindla tähenduseta sõnade kasutamine võimaldab luuletuse suhteliselt vaba tõlgendust. Kas ebaöö on päev või hoopis öö, millal ei magata? Kas ebalaotus on taevas, millesse ei vaadata, või sootuks põrgu? Keeleluule ei ole pelk mäng keelega, vaid toetab keele mõtestamist ehk keelefilosoofiat.

Rääkides keelest ja luulest, tuleb ületada esimene takistus, millele on tähelepanu pööranud ka Mart Velsker⁵: luuleteksti lühiduse tõttu on iga üksiku sõna kaal selles suurenenud, millest lähtuvalt keskendub luule alati keelele. Kuigi keele eneseleosutav funktsioon on omane kõigile ilukirjandustekstidele, on poeetiline lugemine, mille kaudu muutuvad keelenüansid märgatavaks, omane ennekõike luulele. Ühest küljest tingib selle luule lühidus, aga teisalt ka vorm ning eeldus, et poeet valib sõnu tähelepanelikult.

Betti Alveri viimasest luulekogust „Korallid Emajões“ (ilm 1986) on Vaiko Epliku valimis luuletused „Võrdlus“ ja „Kui elu on vaid uni“, mida on juba eespool põgusalt käsitletud. Siinset luulearutelu jäävad lõpetama „Võrdluse“ (1981) kohta käivad tähelepanekud. Luuletekst esitab pealkirjas lubatud võrdlusi: küdev kui ahi, külm nagu hang, rikas kui röövel, vaene kui vang … Sealjuures esindatakse vastandused küdev-külm, rikas-vaene, tihke-sõre, pehme-terav, karge-tappev jt. Poeetilisele mõjususele aitab kaasa võrdlusesse seatud omadus- ja nimisõna alliteratiivne seos ehk kaas­hääliku kordus sõna esipositsioonil – alliteratsioon on esindatud enamikus luuletuse sõnapaarides. Kogu tekst on struktureeritud ana- ja epifoorsetes kordustes. „Võrdluse“ temaatikat vaadates jõuame aga tagasi artikli algusesse – ka selles tekstis käsitleb Alver inimhinge olemust ning proovib seda luulevormi napis olemuses edasi anda.

Luule muusikas ja muusika luules pole mõistagi midagi uudset. Võib juhtuda, et viisistusega ei saa nõustuda. Ent võib juhtuda ka vastupidi: on lausa vaimustav, kui viisistajal on õnnestunud teksti hingestada ja elavdada. Vaiko Eplik on Betti Alveri luulele lähenenud äärmise aupaklikkusega. Püüdlus tõlgendada luulet parimal viisil kostab igast noodist. Viisistajana on Vaiko Eplik osutanud eesti luulele abikäe ning tõstnud tähelepanu alla mitte ainult Betti Alveri kümme teksti, vaid kogu ta loomingu. Kui muidu võiks küsida, kas vanem luule saab ja suudab üldse tänapäeval kõnetada, siis alverlik inimhinge meloodiline, kujundirikas ning äärmiselt nutikas tõlgendus on ajatu. Mõtte allutamisel rangele värsivormile on säilinud keele ilu, väljendusrikkus ning mitmetähenduslikkus. Olgu see album meile lohutajaks algavas novembri­kaamoses, milles vihm räägib ladina keelt.

1 Betti Alver, Koguja. Koost ja toim Ele Süvalep. Kolmas trükk. Ilmamaa, 2018, lk 543.

2 Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Ilmamaa, 2003, lk 54.

3 Katrin Puik, Iroonia Heiti Talviku ja Betti Alveri luules. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 136.

4 Karl Muru, Betti Alver, lk 77.

5 Mart Velsker, Keelele keskendunud lõunaeesti luule. Rmt: Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XVII–XVIII. Lõuna-Eesti sõnas ja pildis. Toim Eva Saar, Karl Pajusalu, Mart Velsker. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 39.