Broxit ja Celinexit

„Hieronymuse“ sarja esimesed pääsukesed, Hermann Brochi ja Louis-Ferdinand Céline’i suurromaanid näitavad Euroopa väärtuste murenemist ja on taas aktuaalsed populismi uue tõusu aegu.

VALNER VALME

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Väärtromaanide tõlkesari „Hieronymus“ ei petnud ootusi, alustades kahe raju pommtellisega. Pommid on need sellepärast, et mõlemad on omal ajal tõesti visatud kirjanduslahinguväljalt otse pisut mugavamasse romaanikaevikusse, pannes plahvatama žanri piirjooned, mis nii Hermann Brochile kui ka Louis-Ferdinand Céline’ile jäid 1930ndatel (ilmumise ajal) kitsaks, hoolimata Faulkneri, Joyce’i, Gide’i, Döblini, Musili jt kaasaegsete uuendustest.

Tellised on „Kuutõbised“ (tervikuna 1932) ja „Surm järelmaksuga“ (1936) nii mahult kui ka sisu raskuselt. Need ei ole kerged lugemised ja nende leheküljed ei libise ruttu, mõlema tekst on nii laetud ja psühholoogiliselt kaalukas, isegi koormav, et kumbagi ühe või kahe hooga endasse ahmida ei tahagi. Mis ei kahanda teoste nauditavust ja ainult süvendab nende kauaaegsemat mõju lugeja mõttemaailmale.

Nii Broch kui ka Céline tegelevad irratsionaalse elemendiga nende inimeste elus, kes peavad väärtuste lagunemise hetkel hakkama saama pinnalejäämisega. Sellega kahe autori sarnasus piirdub. Ülejäänus on teosed pigem vastandid. Ma ei taha sellega rõhutada, et üks (Broch) on juut ja teine (Céline) nats. Kuigi ka sellest tuleb rääkida.

Brochi „Kuutõbised“ kajastab irratsionaalsust ratsionaalselt, Céline’i „Surm järelmaksuga“ peegeldab irratsionaalsust irratsionaalselt. Broch kasutab kolmest eri aegadel toimuva tegevusega romaanist koosnevas triloogias erinevaid jutustamistasandeid ja -võtteid, liigub ühelt teadvusseisundilt teisele, vahetab karaktereid ja peidab neid, toob esile näiliselt tähendusetut ning üllatab tegelaste veidrate sisekaemustega neid lahti seletamata. Näiteks, mis pentsik kinnisidee tõmbab kolmanda romaani „Huguenau ehk Asjalikkus“ nimitegelast esimese romaani „Pasenow ehk Romantika“ peategelase major Pasenow’ ligi, tehes igal võimalusel asja ja konkureerides selles teise romaani „Esch ehk Anarhia“ nimitegelasega, moodustades analoogi armukadeduskolmnurgale. Seda veidrat kiindumust ei seletatagi lahti, sest lugejana peame, nagu „Kuutõbiste“ puhul üldiselt, selle kandma liikuvale väärtuste kaardile ja kui me mingil hetkel romaani jooksul vajutamegi näpu kogemata õigesse kaardi punkti, tabades libisevat, siis järgmisel on tähendus nihkunud ja me ei saa Huguenau motiividest ikkagi aru: põhjus pole pelgalt edasipüüdlikkuses.

Irratsionaalsus siit- ja sealtpoolt peeglit

Céline’i „Surm järelmaksuga“ on Brochi irratsionaalsusepeegeldusele justkui vastand, peegli tagumine külg. Céline näitab tegelaste isiklike pisikeste elude kooshoidmise peaaegu mõttetuks kallutatud püüde kaudu ratsionaalse maailmakorra poole püüdlemist. Kõik tegelaste katsed nurjuvad aga põhjatusse irratsionaalsuse mülkasse, millele autor peakangelase Ferdinandi, autori alter ego palavikulises jutustuses igas stseenis ja eluepisoodis nii palju vinte peale keerab, et lugejal võib tekkida küsimus: mis siis ikkagi selle arstiga poisieast peale juhtus? Juhtuski see, et jutustaja ei hoia fantaasiat tagasi, kirjeldab iga olukorra lõpuni, lõpus passivad vastas grotesk ja räigused.

Kuna jutustaks justkui autori alter ego, mitte tema ise, siis ei ole tekst esitatud romaanina, kirjandusena, vaid purskena, kus ohverdatakse väljendusrikkuse altarile nii aeg kui ka inimesed ja terve Pariisi linn. Kõik kallatakse üle sopa ja kõntsaga nii otseses kui ka moraalses mõttes ja seda on neetult naljakas lugeda, sest kuigi Céline oligi see suur romaanikirjanik, kes juba oma esimese romaaniga „Reis öö lõppu“ (1932) tõi kirjanduslikku keelde kõnekeele (kui lopsaka veel!), on isegi tänapäeval värskendavalt ebakorrektne ning paljudele kindlasti ka šokeeriv teda lugeda. Roppustega ei koonerdata ja need käivad Céline’il asja juurde. Aga võtame palava päeva kirjelduse Tuileries’ pargist: „Ja kui mitte ühte tilka ei kukkunud, tormasid nad keskele tiiki, nad püherdasid ja aelesid, kes poolalasti, kes aluspükstes … [—] Mina olin perseli muruses kraavis, mul polnud enam tõesti millegi üle kurta … [—] Nüüd võideldi selle nimel, et lombi põhja lakkuda … Nad imesid kõik soppa, muda, usse, lima …“ (lk 349). Vaevalt see Ferdinandi jutustuse maailmas nii juhtus, aga annab hüperbooli kaudu kuumushullust paremini edasi kui ilma lima lakkumiseta.

Mõlemad teosed liiguvad samas ajas. XIX sajandi lõpust XX sajandi esimeste kümnenditeni, Broch aastani 1918. Kui Broch näitab aega justkui inimeste ohvrina, siis Céline kujutab inimesi aja ohvritena: ta vihkab seda aega, mis neid inimesi muserdab ja aeglaselt tapab ning tahab aega oma rüveda romaaniga vastu piinata, „Surm järelmaksuga“ on kui kättemaks oludele ja ajale, mis sunnib inimesi aina ühelt ebaõnnestunud pürgimuselt järgmisele roomama. Céline on öelnud, et tal ei olnud kandvat ideed, ta lihtsalt elas end välja, aga lugejad leiavad tema teos(t)est ideid röögatult palju. Romaanil, mida ei unustata, peab olema sisemine sund, olemasolu põhjus. Céline’il tundub selleks olevat võitlus enda ja maailmaga. Kui läheneda oma karakteritele nii laastava kirega, siis sellise põleva ning naeruvääristava verest ja roojast tilkuva sulega saab kirjutada ainult see, kes sisimas inimesi armastab, sest ilma empaatiavõimeta jääks tema surmad ja reisid külmaks, kuivaks ja deklaratiivseks.

Brochi triloogia hõlmab kolme aega: 1888, kui kehtib veel vana maailmakord, ent rahvuslikud ja religioossed aated, eetilised ja vaimsed väärtused hakkavad murenema, sest moraalidogmasid korralikus, rütmilises tiirlemises hoidev telg, masinavärgi kese, hakkab tõrkuma inimeste irratsionaalsete tungide paisu tõttu. Esimese romaani kangelane Pasenow tunneb end ühtäkki rüütlina, aga täiesti vales ajas ja kohas. Tema kinnisideeks muutub kerglane Ružena. Kõigi osaliste kujutlusi nii romantilises kui ka praktilises plaanis õõnestab aga esteetiline praktik Bertrand, keda Broch ise nimetas oma triloogia võtmekujuks, kuigi kehastab mõneti vaid kuradikese rolli Pasenow’ õlal ning pärast esimest romaani ilmub vaid vilksamisi.

Olnud ise usuleige, ei nuta Broch religioosset maailma taga, aga ta jutustab inimestest, kelle väärtused kaotavad absoluudi. Selge maailmapildi asemele tekib palju tillukesi ja ähmaseid, mis kõik tahavad end kehtestada. Mäslev, võitlev Esch ajab taga isegi teatud tüüpi naisõiguslust, maandub aga erootilistesse kujutelmadesse ja seiklustesse, nagu ta vangistatud Martini eest välja astudes satub sootuks „tõelise süüdlase“ Bertrandi tagaaeda luksuslikule einele, ning kõige taustal kummub fiktsioon „Ameerika“, mis peaks olema väljapääs tühisest, pisikesest elust.

Nagu kirjutab Brochi üks eeskujusid ja kirjanikuks hakkamisele suunanud Robert Musil oma hiigeltriloogias „Omadusteta mees“ peategelase Ulrichi kaudu: „Me kõik oleme ju organismid,“ mõtles ta rahunenult, „kes ebasõbralikus keskkonnas peavad kogu jõu ja innuga üksteisest jagu saama.“1

Väärtuste konflikt on igavene

Kuutõbisust on romaanis meie ajaga võrreldes isegi vähe. Triloogia kirjutamise aegu, 1920ndate teisel poolel ja 1930ndate algul ei kujutatud veel ette maailma, kus inimesed põrkuvad üksteisega kokku, sest on ninapidi mingis väikses aparaadis, kuhu justkui peaks olema koondunud terve lai maailm, ning vaatavad tegelikult nihkes fragmente sellest (kellegi kommentaari kellegi kommentaarile või kellegi fotot õnnestunud einegarneeringust) ning kujutavad ette osalust kõiges, andes oma „laigi“ „õigetele“ nähtustele ja inimestele siin argises elus. Religioon kui jõululik luksuskaup – lõviosas Euroopast enamiku inimeste igapäevaellu enam kuulumata – on alles digiajastul muutunud millekski müstiliseks. Ning väidetavalt „õilsat“, vanamoodsat moraali hoidvad jõud kujutavad endast pahatihti nurjatuid populiste, kelle ainus iha on võim ja kes religioossete väärtuste sildi all vaenavad kõiki inimgruppe, kes ei kuulu nende agenda alla, kellelt pole lootagi valijate hääli.

Broch kirjutas ajal, mil väärtuste lagunemine viis fašismini, ning aimas koledusi ette. „Kuutõbiste“ üks peamisi väärtusi on Hitleri võimuletulekuni viinud massipsühholoogia kirjeldamine, mille autor võtab „Huguenaud ehk Asjalikkust“ läbivas esseistlikus filosoofilises traktaadis „Väärtuste lagunemine“ kokku sõnadega: „Ja hirmu tundes kohtuhääle ees, mis ähvardab pimedast välja murda, ärkab temas topeltjõul igatsus füüreri järele, kes võtab ta kergelt ja leebelt käekõrvale, korda luues ja teed näidates, füürer, kes ei käi enam kellegi järel, vaid käib ees suletud ringi senikäimata rajal, et tõusta üles aina kõrgemate tasanditeni [—]“ (lk 755).

Kurb küll, aga Céline oli nende hulgas, kes füürerit igatsesid ja hiljem ka heaks kiitsid, ometi on ta kirjanik, keda peaks iga kirjandussõber lugema ja haakima end seejuures lahti autori vaadetest, mis olid antipaatsed ka Mario Vargas Llosale, kes on Céline’i romaanide kohta ometi öelnud: „[—] mind ajavad närvi tema lühikesed ja kogelevad, mõttepunktidest üle ujutatud laused, mis on täis tänitusi ja argood. Ja sellele vaatamata ei kahtle ma hetkekski, et „Reis öö lõppu“ ja [—] „Surm järelmaksuga“ on hämmastava veenmisjõuga romaanid, millest paiskuv rõvedus ja liialdamine meid hüpnotiseerivad, lõhkudes esteetilised või eetilised eelarvamused, mis meil nende suhtes teadlikult võiksid olla.“2

Broch aimas 1913. aastal kirjutatud luuletsüklis „Cantos“ ette Esimest maailmasõda ja nägi „Kuutõbiseid“ kirjutades ette ka Teise maailmasõja põhjusi ja tulekut.

Mõneti nägi ta just „Huguenau ehk Asjalikkuse“ osas ette ka praegust Euroopat, mida kirjeldab näiteks Nuccio Ordine säravalt söakas manifestis „Kasutu kasulikkusest“: „Tänane Euroopa meenutab teatrit, mille laval astuvad iga päev üles peaasjalikult võlausaldajad ja võlgnikud. [—] Sellel karmil taustal vastandub kasutute teadmiste kasulikkus radikaalselt valitsevale kasulikkuse mõistele, mis eranditult majanduslike huvide nimel tapab vähehaaval minevikumälu, humanitaarteadusi, klassikalisi keeli, haridust, vaba teadust, kujutlusvõimet, kunsti, kriitilist mõtlemist ja ühiskondlikku perspektiivi, millest inimtegevus peaks alati lähtuma.“3

Brochi „Kuutõbised“ on tänu nendele suundumustele 2019. aastal eriti aktuaalne teos, lausa hoiatusromaan ka tänapäeval, kui inimkonna endaga toimetulev osa rähkleb ületöötamisega kujuteldava hedonismi nimel, saades ilmselt juba aru, et hedonism ei olegi enam võimalik, sest maakera on piltlikult öeldes allakukkumise äärel.

Mis meil üle jääb? Tööga mitte hulluks minna, säilitada oma lastele natukegi maailma ja lugeda häid raamatuid, näiteks. Ning ei tasu unustada, et Euroopa väärtused on alati lagunenud, ja võib-olla just tänu sellele elus, hoides ühelt poolt elutervet nostalgiat kaduviku järele, teisalt aga uuenedes ja arenedes laguneva arvelt.

Eraldi tuleb kiita tõlkijaid. Liiga sageli kohtab ilukirjanduse tõlkeid, mis kubisevad kantseliidist, mille tõlkijail puuduvad nõtke süntaks, kujutlusvõime (ilma selleta tõlkida ei saa) ja rikas sõnavara. Heli Allik ja Mati Sirkel kuuluvad eesti tõlkijate suurmeistrite hulka, tabades nüansse, pakkudes lugemisnaudingut ja hoides eesti keele rikkust (kui ainult kõik neid loeksid). Kuna kumbki neist ei tõlgi juhuslikke tekste, siis võib igas nende tõlkes lausa kümmelda.

1 Robert Musil, Omadusteta mees, 2. köide. Tõlkinud Mati Sirkel. Eesti Keele Sihtasutus, 2006, lk 24.

2 Mario Vargas Llosa, Kirjad noorele romaanikirjanikule. Tõlkinud Ott Ojamets. – Loomingu Raamatukogu 15-16, 2011, lk 26.

3 Nuccio Ordine, Kasutu kasulikkusest. Manifest. Tõlkinud Heete Sahkai. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 12–14.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht