Che Guevara ja Visconti panevad laimi püksi!

Läbilõige eelmisel aastal ilmunud eesti autorite lühiproosast kinnitab, et novelli nimetuse alla saab sokutada väga eriilmelisi kirjutisi.

PAAVO MATSIN

Eesti novell 2018. Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv. Autorid Janar Ala, Meelis Friedenthal, Martti Kalda, Mart Kivastik, Andrus Kivirähk, Jüri Kolk, Armin Kõomägi, Mudlum, Mihkel Mutt, Mari-Liis Müürsepp, Lilli Luuk, Margit Lõhmus, Donald Tomberg, Friedebert Tuglas, Juhan Voolaid. Kujundanud Asko Künnap. Kaanefoto teinud Sören Talu. Eesti Jutt, 2018. 208 lk.

Austria kirjanik ja filosoof Hermann Broch on teravmeelses kirjanduspalas „Metodoloogiline novell“ üritanud edasi anda pinget teooria ja kirjanduse vahel.¹ Ühelt poolt arutleb ta novelližanri üle ja teiselt poolt loob võrdlemisi klišeeliku süžee. Tunne, nagu loeks Brochi kirjutist, võib tabada ka inimest, kes võtab kätte uudisteose „Eesti novell 2018“, sest kogumik algab nelja koostaja (Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv) kirjandusteaduslike mõtisklustega novelližanri üle ning kaks neist pakuvad ka kohe järgnevatel lehekülgedel oma novelle. Kõlama jääb seisukoht, et novell võib tänapäeval olla mis tahes: žanreid ja liike võrreldakse kokku kleepunud pelmeenidega ja Loomingu Raamatukogu raamatutega, neid vastandatakse vanadele jäikadele ja puändiimperatiiviga klassikutele. Enam-vähem ühiselt sedastatakse, et need novellilaadsed nišitooted vajavad rehabilitatsiooni.

Järgnev läbilõige eelmisel aastal ilmunud eesti autorite lühiproosast kinnitab, et „nimetuse novell taha saab sokutada väga eriilmelisi kirjutisi, poolromaanidest poolnäidenditeni, fantastilisi, ajaloolisi, realistlikke, kaemuslikke, humoorikaid, kriminaalseid, klassika mugandusi, sürri ja koomuskit, tasa kulgevaid vaikseid mõtisklusi“ (Luiga, lk 8). Kindlasti tekitaks novelli seesugune kapitulatsioon igasuguseid mõtteid kadunud kirjandusteadlases Toomas Liivis, kes kirjutas filigraanseid novellikäsitlusi (ja ka häid novelle, nagu nüüd on selgunud), või novellimeistris, aga ka kriitikus Vaino Vahingus, kes vaatles novellikunsti näiteks psühhiaatri pilguga.²

Kõige tugevama statement’i nii kirjandusteooria vallas kui ka ilmeka novellinäite kujul teebki kogumikus ilmselt Made Luiga, kes esineb Mudlumi nime all looga „Qiaotou nööp“. Brochi seisukohast on tegemist ilmselt klassikalise juhtumiga, kus novellistlikku huvi näidatakse üles asjade vastu. Broch arutleb: „Sellist eksistentsi, mille täielikult on paika pannud korrapärase välismaailma asjaolud, kus väikekodanlik majakraam ja Maxwelli teooria rahumeelselt võrdväärsena läbisegi eksisteerivad, tuleb mõista isiksuse miinimumina, nii et õigusega kerkib päevakorda küsimus, kas selline isetus võiks üldse olla inimliku huvi objektiks, rääkimata hoopiski novellistlikust huvist, sest muidu võiks ju samahästi välja mõelda mõne elutu asja, näiteks labida loo“.³

„Qiaotou nööp“ on Brochi klassifikatsiooni järgi päris ehe labidalugu ja meenutabki mingisugust pisiasjade loetelu. Kui lubaksime endale siinkohal natuke ilukirjanduslikkust, siis võiks sellise loetelu esitada mõni hulluks läinud pensionär-maakler, kes on mõnesse vanasse majja või korterisse kinni jäänud, lugenud riiulist Foucault’d ja lõpuks enese täis teinud ning põrandale vajunud. Kükitatakse reliinpõrandal ja uuritakse vanu kohviniresid, kirjeldatakse iidamast-aadamast pärit sodi, mis keldris ja pööningul jne. Vahepeal kaldutakse poeetilisusse, suisa luulevormi. Oma apoteoosi saavutab hullumeelne ülevaade märksõnaga „Leningrad“, millest alates toimub suisa patoloogiline nõukogulik lagunemine! „Ja kui nööbiuurija on öelnud – Leningrad, siis kerib mälu lahti kõik, mis sa sellest linnast tead“ (lk 28). Minu arvates on tegemist hea looga: Mudlum veab selle ilusti välja ja jõuab lõpuks paradoksaalse üldistuseni. Siiski hoiatan kõiki teisi, kes üritavad nõukogude ajast midagi seesugust kirjutada, et nüüd on see eksperiment ju tehtud. Nõukogude olme ei sobi üldse mingisuguse kirjanduse aluseks, kuigi Mudlum kirjeldab väga osavalt kogu seda anomaalset esteetikat, mis valitses. Jäin hirmuga mõtlema, kas ka minu põlvkonnast (umbes 1970ndad) kavatseb keegi omaeluloolise lapsepõlveromaani kirjutada, kui tuglaslikku väikese-illimari-ikka jõuab? Tulemuseks võib olla sama lõputu õudus, mis valitseb praegu soome kirjanduses, kus ruulib mingisugune kummaline sentimentaalne ja poeetiline vasakpoolne ajalooromaan.

Mudlumiga sama liini, aga veidi peenemalt, ajab kogumikus Janar Ala, kes kirjutab süldist loos pealkirjaga „Sült“. Ala juttu lugedes tulevad meelde Mati Undi suurepärased argimütoloogiad ja Toomas Liivi kunagised eru­deeritud kolikambrilood. Brochi klassifikatsiooni alusel on Ala labidas sült – ja miks mitte. Ala garneerib süldiuuringu looga vanaisast, kes tegi seda kord suitsutatud seapeast, ja räige kirjeldusega joodikust süldikeetjast-vanamutist. Ta lisab süldile vihjeid poliitikast, Lotmani arutluse piiripealsetest asjadest, peene termini „oneirism“ ning kogu kirjeldus lööb korraga läikima nagu varas-süldisööja lõug hämaral verandal. Siin on mõnusat teadlikku ärapööramist tavapärastest ilutõdedest, isegi huysmanslikku äraspidisust à la dändi maal sugulastel külas, justkui oleks Kiviräha följetonikangelane professor Kott maainimeste asju uurimas.

Ala huumor on tänapäevasem ja intertekstuaalsem-rafineeritum kui Andrus Kiviräha oma. Sellegipoolest on just Kivirähk kirjutanud siinse kogumiku ühe tipploo – samuti (imaginaarsest) vanaisast, kes tegi ajaviiteks metsavendadele punkreid. Mul on hea Kiviräha äratundmiseks kindel võte: lugesin Kiviräha artikleid ja följetone vanasti tavaliselt raamatukogus ega suutnud enamasti naeru vältida, nii et pidin lugemissaalist puksudes välja jooksma. „Vanaisa ja metsavennad“ ajas kohe jälle lõbusalt naerma, seevastu enamik püstijalakomöödiaid, mida nägema olen juhtunud, teevad mu ainult süngeks. Kardan, et nõukogude perioodist ongi ainus adekvaatne võimalus kirjutada just nii. Vahing oli kunagi aastaülevaates hädas Kivirähaga, et moonutab ajalugu ja see on kurjast.⁴ Ütleksin: vaid väga vähesed saavad sellise kivirähaliku ülesandega hakkama, sest see on tegelikult sama keeruline nagu joonistada Priit Pärna kombel. Nõukogude patoloogilist anatoomiat tuleb tunda üksikasjadeni, et kujutada kellegi kätt loomulikult ja nauditavalt seljast välja tulevana. Niipalju kui ma olen aru saanud, ei ole Lätis ega Soomes ühtegi Kivirähale vastavat autorit, on vaid ajalooromaane kirjutavad kirjanikud-traagikud.

Väga jõulise ja stiilse etteaste teeb kogumikus ka Meelis Friedenthal, kes on nagu Hargla toonud peavoolu­kirjandusse inetuse esteetika ja õudusmomendi. Friedenthali „Kasukseppa“ lugedes tuli silme ette tšehhi animaatori Jan Švankmajeri suurteos „Hullus“ („Šílení“), kus samuti kasukatega talupojad sooritavad võikaid rituaale. Friedenthali detailid on klass omaette, näiteks põrgusse viivate soolikatunnelite kirjeldused. Teoloogia ja ajaloo tundmine ning osav komponeerimine teeb Friedenthalist unikaalse mänguri.

Hea mängur ja osav inimeste vaatleja on ka Mart Kivastik, kes peab Tartus Promenaadi klubi, kust nopib ilmselgelt oma novellidesse prototüüpe ning lugusid. Kivastiku „Jaama 12“ on doriangraylik lugu saatanlikust maalist, mis hävitab galeristi. Maalidel kirjeldatu on natuke Imat Suumanni tööde moodi (selline näitus ka Promenaadis oli), lugu ise aga mitte väga mingi kindla kohaga seotud, nagu Kivastikul ikka.

Jüri Kolk on kujutanud oma novellis „Paul“ ambivalentset peategelast (iseennast?), kes ühelt poolt kiidab ennast, on didaktiline-feministlik (veidi kramplikud ja ebausutavad arutlused elu mõnusatest põhiasjadest: seksist ja seksismist, priiskamisest ja alkoholist) ja teiselt poolt esitab psühholoogiliselt vähe põhjendatud dünaamika, kuidas selline pühakust tegelane ikkagi striptiisikluppi läheb. Ebamäärane lugu lõpeb küll vaimuka pisidetailiga (nimitegelane tõstab novelli lõpus supilusika tervituseks), kuid jääb kokkuvõttes veidi targutavaks. Kolgi juttu lugedes tabasin end mõttelt, et siin valitseb vist veidi teemapuudus, mis on rüütatud ühiskonnakriitikasse. Pealegi on novellis faktiviga: Viljandis oli ka kümmekond aastat korralik striptiisiklubi. Seega ei vasta Kolgi arvamus, et väikelinn on sellise asja jaoks liiga väike, sugugi tõele. Jüri, ka väikelinnas tahetakse mõnikord maika kirehoos ribadeks tõmmata ja osa saada nii seksist kui ka seksismist!

Teemapuudus valitseb ka Margit Lõhmuse novellis „Vulva klubi“, aga siin on see igati plussmärgiline tõsiasi. Kui detailne ja sügav on Lõhmuse peategelase psüühilise ja füüsilise dünaamika kujutamine võrreldes Kolgiga! See Värske Rõhu autor vedeleb ühes „patuses“ urkas teise järel. Kuigi minu arust on keha teema kunstis ja kirjanduses juba väga ära leierdatud, nii et paneb õlgu kehitama, on Lõhmus päris osav. Vaid Houellebecqi tsiteerimine on halb maitse ja kooliõpilaslik libastumine. Aga laimi püksipanek ja hilisem seks puuviljaga on super! Ilmselgelt on Lõhmus siinse kogumiku kõige tänapäevasem autor. Võiks vist öelda, et tänapäev kõigi oma soklisse keeratavate vibraatoritega ongi ta teema. Sain teada, et peale Cuba Libre saab laimiga veel üht-teist lõbusat teha! Ilma irooniata, ootame autori romaani ja palun ka seal esitada selliseid ebasündsaid, aga toimivaid vihjeid!

Lilli Luugi novell „Auk“ on pretensioonika vormiga heatasemeline lugu. Veidi on siin jälle nõukogude patoloogiat: kui ma õigesti aru sain, siis on jutt ühest vanast kuulsast mõrvajuhtumist. Natuke vorm prevaleerib ja segab, aga ilmselgelt on „Auk“ üks selle kogumiku tulevikulootusi. Martti Kalda „Viimsepäeva laupäeva hommikul“ jällegi nõuab justkui avaramat vormi kui kiirustav novell. Juhan Voolaid on loonud keeleliselt skandaalse ja huvitava olukorra rääkiva lõviga ja Armin Kõomägi võõrastes korterites norskava mehega. Mõlemad novellid on hästi kirjutatud. Kiitma peab ka Mari-Liis Müürseppa, kelle „Elajatega“ ma läksin kaasa ja alt, nagu autor oligi mõelnud. Mihkel Mutt ja Friedebert Tuglas on niikuinii klassikud. Donald Tomberg ootab oma Pepeljajevit, kes tema teose lavastaks (lugedes tuli nimelt meelde Pepeljajevi luupivate tegelastega „Primavera Paunveres“).

Kogumiku „Eesti novell 2018“ puhul on tegu igati väärt algatusega. Sellise raamatu lugeja peabki end tundma nagu Mati Unt, kes kirjeldas kunagi ühe teatri peanäitejuhi kabinetti, kus rippusid kõrvuti mässaja Che Guevara ja igivanast aadlisoost filmimehe Visconti portree. Unt mõistis seda nähes, et äärmused peavadki ulatama elus üksteisele käe.⁵

1 Hermann Broch, Metodoloogiline novell. – Akadeemia 2002, nr 8, lk 1664–1676.

2 Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt. Ilmamaa, 2005, lk 357–363.

3 Hermann Broch, Metodoloogiline novell, lk 1665.

4 Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt, lk 401.

5 Mati Unt, Kuradid ja kuningad. Eesti Raamat, 1989, lk 198–199.