Dokuilukirjandus nagu kooliõpik

David Vseviov on kirjutanud humoorika teatmeteose elust 1950ndate aastate Eestis.

PEETER SAUTER

Tuntumad raamatud 1950ndate aastate eluolust on meil Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ ja Leelo Tungla „Seltsimees laps“ koos oma järgedega. Tundub, et kaua ei tahtnud keegi tost ajast kirjutada – liiga rusuv, aga siis tekkis nõks, et lapse pilgu läbi on pilt pisut teine. Lapsepõlv on ikka (tagantjärele) ilus.

Liigset nostalgiat väldivad küll nii Tungal, Luik kui ka David Vseviov. Ja arusaadavalt on nad mõneti erinevad. Erinevad on juba kesksed tegelased ja keskkond. Luige lapsepõlve alter ego on paras mässaja, isegi kohati julm laps (aga lapsed on tihti julmad), kes testib ümbrust ja elu. Tungal toob esile, kuidas laps kohati ei mõista eluolu ja ema Siberisse saatmist (sest talle ei räägita), samal ajal justkui mõistab ka. Temagi on pisut trotslik ja isepäine, kuigi isaga õrnas läbisaamises. Väike David Vseviov on pisut pelglik, küll hirmutab teda ahvi pilt padjal, küll mõne täiskasvanu irratsionaalne naljajutt ja lapse fantaasiad lisavad oma. Ometi kogub ta endasse detaile ja laob neist hiljem mosaiiki, otsib seoseid. Vseviovi raamat on neist kolmest ehk kõige vähem peategelase­keskne. Ehk toob Vseviov enim välja olude absurdi, mõjudes seejuures ometi turvaliselt ja traagikavabalt.

Võin eksida, aga Vseviovi tekst tundub mulle juudilik. Singer, Bellow, Alejchem, Schulz … Neis on midagi sarnast, minu meelest mingi juudi humanismus ja lähedasehoidmine maailma absurdi keskel, naljad, mis pole kunagi õelad või kurjad. Alejchemi piimamees Tevje on musternäide taolisest turva­kujust ja maailmast. Tõsi, suur osa Vseviovi tegelasi ongi juudid, aga on ka rohkelt venelasi ja eestlasi ning eri rahvusest tegelaste käitumiserinevused tulevad aredalt välja. Tegelaste galerii on lai (ja mul läksid nad tihti segamini). Jutustuses on pidevalt ajahüppeid hilisemasse aega ja assotsiatsioone ning otsinguid, kuidas lapsepõlves kogetu leitakse hiljem uuesti üles, olgu see siis kirves lapse­põlvekorteri koridorist või juba sünnitusmajas kohatud müürsepp Aleksandra Tallinn-Tartu bussis.

Mul on üks Hutchinsoni kirjastuse entsüklopeediline teatmeteos „Time­tables of History“ (võib tõlkida kui „Ajaloo sõidugraafikud“), mis liigub kronoloogiliselt läbi maailma ajaloo ja vaatleb, mis samal aastal eri paikades juhtus. See on hea lähenemine. Vseviovil on midagi sarnast, tema „Elulugu“ on kui olme­poliitiline ajalooline humoorikas teatmeteos. Aeg-ajalt ta viitab, mis juhtus samal ajal mujal, kui Eestis oli elu nagu ta Stalini ajal oli. Enamasti annab Vseviov pilte Nõukogude propaganda kaudu ega sea seda kahtluse alla, enamik ta tegelasi ju lehti usub ja usinalt loeb. Nihe tegelikkusega ja propagandavaled paistavad aga siiski läbi ja pakuvad sedasi nii lugejale kui ka Vseviovile mõnu. Ilmselt oli autoril kodus ja peas palju materjali juba olemas. Ajaloolasena on ta detailitäpne ja on välja otsinud konkreetsed kirjakohad, mida refereerib, kuid enamasti oma tegelaste pilgu kaudu ja mitte autoripositsioonilt. Ja see ongi naljaallikas.

Hiljuti lugesin kongo-prantsuse-ameerika autori Alain Mabanckou „Katkist klaasi“. Kuna Mabanckou on kirjandus­õppejõud, siis on tema travestias pöörane galerii maailmakirjanduse tsitaatidest. Vseviov on aga ajaloolane ning tema lõbus kaleidoskoop on vastavalt ajalookeskne, kuigi kirjanduslikult läbi küpsetatud. Pöörane trall Stalini-Venemaal toob tahtmatult meelde ka Bulgakovi „Meistri ja Margarita“.

Kunagi oli väljend, et näitleja on ajastu lühikroonika (sest ei saanud ma iial aru). Vseviovi kirjeldus kahest nädalast pärast ta sündimist on ajastu lühikroonika küll. Autor on välja otsinud ka pildimaterjali, sh perepilte, kohati viitab lihtsalt, et umbes selline nagu pildil oli kass Barsik või olid naiste aluspüksid. Ja nimed! Marfa, Lutta, Moritz, Agafja, Klava, Ganna, Esfir, Cilla, Punn, Jänes, Jacca … Minu lemmikepisood on ehk, kuidas Venemaal napsutades jätab Vseviov meelde, et kõrtsu minnes läks teeots Lenini kuju juurest mööda. Oli siuke Lenin, kes, selg sirgu, uhkelt käega kaugusse teed näitab. Ja ka tagasi tulles jõutakse skulptuurse maamärgi juurde, ainult et nüüd on see istuva Lenini kuju. Lenin puhkab jalga. Eks kujulgi ole õigus puhata.

Ilmselt ei selgu kunagi, mis on autori fantaasia, mis vahetult kogetu ja mis hilisematest pajatustest pärit. Ja polegi tähtis. Tähtis on atmosfäär ja üldine pilt. Raamatust saaks huvitava filmi ja võikski teha, ainult et kes sest filmiloo teha suudaks? Lugu on kaootiline. Suur osa tegevusest leiab aset sünnitushaigla palatis, seal on koos eri rahvused, kes erinevad nii mentaliteedilt, suhtumiselt kui ka kõnelt. Palatis loetakse üksteisele ette ajaleheväljalõikeid. Teine tegevuspaik on sünnitushaiglas töötava Maria ja tema mehe Vassili kodu. Siingi loetakse ajalehti nii vene kui eesti keeles ja isegi tõlgitakse üksteisele.

Eks tolleaegsed ajalehed (ja arhiivid) ole Vseviovile olnud infoallikaks (ja vahel on tsitaadid pikad, autor pole ilmselt raatsinud loobuda absurdist, sest seal on sees ajastu – näiteks teatatakse ühes leheuudises, et Venemaal leiutati kuulotsaga kirjutusvahendid, pastakad, mis on muidugi vale). Teisalt ega siis palju muud infot polnudki. Raadiot vahel kuulatakse, üks Leningradi vene-juudi professor kuulab Käsmus Ameerika Häält ja BBCd, televiisor on väga vähestel. Kinos käiakse (ja Vseviov refereerib, mida vaadati), aga valdavalt käiakse üksteisel külas, peetakse sünnipäevi ja pidutsetakse.

David Vseviov on kirjutanud endale sünnipäevakingi 70 aasta juubeliks ja tore on. Võib vaid loota, et ta sarnase kraamiga jätkab. Ma olen sündinud hiljem, nõukaaega mäletan, küll mitte neid aastaid, aga siit saaksid ajastupildistuse näiteks minu lapsed. Pakun, et raamat sobiks kasutamiseks ka koolitunnis.