Eesti kirjandus suurrahvaste tõlketurul – riskid ja võimalused

Mida ei tohiks ja mida võiks teha, et suurendada eesti kirjanduse kohalolu maailmakirjanduses?

DANIELE MONTICELLI

Viimasel paaril kümnendil on kirjandusteadlased ja tõlkeuurijad kritiseerinud põhjapanevalt maailmakirjanduse mõistet, mille pakkus 1827. aastal välja Johann Wolfgang von Goethe, ja selle teisiti defineerinud. Varasemad kriitikud, nagu Edward Said, keskendusid mõiste laiendamisele, asendades Euroopa-keskse klassikute ja meistriteoste kaanoni palju laiema, üleilmastatud kaanoniga, mis sisaldab ka endiste koloniaalmaade kirjandust. Maailmakirjanduse mõistet laiendava sõnastuse leiame näiteks kirjandusteadlase David Damroschi 2003. aastal pakutud definitsioonis: „Maailmakirjandus hõlmab kõik kirjandusteosed, mis ringlevad väljaspool oma päritolukultuuri kas tõlkes või originaalis … Teos toimib maailmakirjanduse teosena ainult siis ja seal, kus ta on kohal mõnes kirjandussüsteemis väljaspool oma päritolukultuuri“.1

Sel aastatuhandel nihkus maailmakirjanduse mõiste kriitika teravik pigem modernsusest ja globaliseerumisest tingitud keeleliste hierarhiate ning nendest tulenevate ebavõrdsete suhete suunas kultuuridevahelises kommunikatsioonis.2 Erilist tähelepanu on pälvinud inglise keele ja ingliskeelse kirjanduse ülemvõim üleilmsel kirjandus- ja tõlketurul. Tõlkeuurija Lawrence Venuti3 on näiteks kirjutanud „kaubanduse ja kultuuri asümmeetriast“: ingliskeelseid raamatuid tõlgitakse mitmeid kordi rohkem kui teistes maailma keeltes kirjutatud teoseid.

Tõlke ilmumine ei peaks olema sündmus lähtekultuuris, vaid eelkõige vastuvõtvas kultuuris. Hea näide on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjandusliku tõlke auhinna osa kandidaatide esinemine 16. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Vasakult Eva Velsker (Henrik Pontoppidan, „Per Õnneseen“), Triin Tael (Richard Powers, „Ilmapuu“), Maria Esko (Virginie Despentes, „Vernon Subutex 3“) ning laureaadiks osutunud Alari Allik (Sei Shōnagon, „Padjamärkmed“). Õhtut juhtis Ilona Martson.

Kris Moor

Eesti kirjanduse koht maailmakirjanduses

Kui nüüd küsida, kas eesti kirjandus kuulub maailmakirjandusse ja milline on seal tema koht, siis on vastus kahetine. Ühelt poolt võimaldab maailmakirjanduse mõiste laiendamine eesti kirjanduse kindlalt selle alla mahutada, ennekõike tänu tõlgetele, mis on, nagu Ott Ojamaa on märkinud juba 1969. aastal, „maailmakirjanduse eksisteerimise vorm“.4 Teine ja problemaatilisem aspekt puudutab eesti kirjanduse kohta maailmakirjanduses ning on otseselt seotud eelmainitud ebavõrdsusega globaalsel tõlketurul. Mida rohkem mingit kirjandust tõlgitakse, viitan siinkohal veel kord Ojamaale, „seda suuremal määral kuulub ta maailmakirjandusse, kogu inimkonna ühisvarasse“.5

Tõlkekirjanduse ülemaailmne statistika aastatel 1979–2019 on koondatud UNESCO Index Translationumisse (vt tabel). Eesti kirjandus ei mahu tõlkekirjanduse lähtekeelte edetabelis esikahekümnesse ning seega saab väita, et see ei kuulu kindlasti maailmakirjanduse tuumikusse. Siiski on eesti kirjandus tõlkekirjanduse lähtekeelte edetabelis märksa kõrgemal kohal kui eesti keel maailma keelte kõnelejaskonna arvukuse edetabelis – kõnelejate poolest ei paigutu ju eesti keel isegi mitte esimese 150 keele hulka. Sellest võib järeldada, et kvantitatiivselt on eesti kirjandus märksa paremal positsioonil kui eesti keel – tänu tõlkimisele. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmete järgi on viimasel kümnendil ilmunud keskmiselt 70–100 eesti ilukirjanduse tõlget aastas. Kõige rohkem tõlgitakse naabermaadel ehk soome, läti ja vene keelde, järgnevad inglise ja saksa keel.

Väljamineva ja sissetuleva kirjanduse bilanss paistab samuti olevat hea. Eesti on tõlgete lähtekeele tabelis isegi veidi kõrgemal kohal kui väliskirjandust tõlkivate sihtriikide tabelis. Arvud lükkavad seega ümber siinses kultuuriperioodikas vahel ilmneva mure, justkui leiaks tõlgete kujul aset väliskirjanduse pidurdamatu sissetung, mis seab ohtu eesti oma kirjanduse positsiooni nii Eestis kui ka maailmas.

UNESCO Index Translationum
Aastatel 1979–2019 maailmas avaldatud tõlgete arv

Tõlke lähtekeel Tõlke sihtriik
1 inglise 1 266 110 1 Saksamaa 269 724
2 prantsuse 226 123 2 Hispaania 232 853
3 saksa 208 240 3 Prantsusmaa 198 574
4 vene 103 624 4 Jaapan 130 496
5 itaalia 69 555 5 NSVL (kuni 1991) 92 734
6 hispaania 54 588 6 Holland 90 560
7 rootsi 39 984 7 Poola 77 716
8 jaapani 29 246 8 Rootsi 73 230
9 taani 21 252 9 Taani 70 607
10 ladina 19 972 10 Hiina 67 304
11 hollandi 19 667 11 Tšehhi 62 480
12 kreeka 18 077 12 Venemaa (alates 1991) 58 491
13 tšehhi 17 161 13 Ungari 56 868
14 poola 14 663 14 Itaalia 54 476
15 norra 14 276 15 USA 52 515
16 hiina 14 071 16 Soome 51 710
17 araabia 12 410 17 Brasiilia 50 182
18 portugali 11 583 18 Norra 46 314
19 ungari 11 297 19 Ühendkuningriik 42 646
20 heebrea 10 279 20 Kreeka 31 486
. …..
26 eesti 5517 30 Eesti 21 817

Allikas: unesco.org

Tõlgitavate tekstide valiku kriteeriumid

Kui vaadata lähemalt, kuidas eesti kirjandus välismaale jõuab, siis on pilt hästi kirju. Järgnevalt keskendun selles pildis välja kooruvatele eesti kirjanduse võimalustele, kuid ka riskidele suure kõnelejaskonnaga keelte tõlketurul. Lähtun siinkohal ennekõike eesti kirjanduse tõlkimisest itaalia keelde, eriti neist juhtumeist, kui olen olnud ise tõlkija rollis ja mida seetõttu kõige paremini tunnen, ning üritan selle alusel teha üldistusi eesti kirjanduse tõlkimise kohta suurte rahvaste keeltesse üleüldse.

Oluline on mõista esiteks seda, et kui piirduda eeltoodud kvantitatiivsete andmetega, saab tegelikkusest väga piiratud pildi. Eesti kirjanduse tõlke mõju suure rahvaarvuga keele- ja kultuuriruumis tuleb hinnata komplekssemalt. Selleks tuleb arvesse võtta kogu tõlkeprotsessi, mis algab tõlgitava teksti valikust ja jätkub pärast tõlke avaldamist retseptsioonis ning tõlke kasutamises sihtkultuuris, seega seda, mida Damrosch nimetab tõlgitud teose kohaloluks vastuvõtval kirjandusväljal.

Tõlgitava teksti valik on väga tähtis. Tel Avivi tõlkeuuringute koolkonna esindaja Gideon Toury järgi tehakse valik vastuvõtvas kultuuris alati kirjutamata normide alusel.6 Millised on siis need kriteeriumid, mis reguleerivad Itaalia tõlketurul eesti kirjanduse hulgast tekstide valimist? Pakun välja kolm vaikimisi normi esinemissageduse, s.t normi maksvuse järjekorras.

Materiaalne huvitatus. Itaalia kirjastused, mis otsivad ilma kindla sihita lihtsalt uusi tõlkevõimalusi, lasevad end meelitada eesti kirjanduse tõlkimise rahastamise soodsatest skeemidest, olgu need kohalikud („Traducta“ jms) või rahvusvahelised (nt Euroopa Liidu omad).

Isiklik initsiatiiv. Avaldamisvõimaluse Itaalias (tavaliselt ka selleks vajaliku raha) leiavad eesti autor ise, tema tuttavad (eriti potentsiaalne tõlkija), eesti kirjanduse turundajad või kohalikud eesti kultuuri fännid tänu oma kontaktidele.

Kirjastuse huvi. Itaalia kirjastus leiab ise üles eesti autori/teose, mis pakub talle huvi ning sobitub tema profiiliga, ning on valmis seda tõlkima ja välja andma ka omal kulul. See eeldab tavaliselt, et autoril/teosel on juba rahvusvaheline renomee ja ka teatav menu olemas.

Materiaalne huvitatus ei ole tõlkekirjanduse väljaandmisel esikohal mitte ainult Itaalias, vaid kogu maailmas. Sellekohane statistika kahjuks puudub ning ka Eesti kultuurkapitalilt ei saanud ma oma küsimusele vastust. Kirjanduse teabekeskuse veebilehel leiduva eesti kirjanduse tõlgete nimistu võrdlus kulka veebilehe andmetega rahaeralduste kohta näitab aga selgelt, et enamasti ilmuvad eesti ilukirjanduse tõlked Eesti toetuse tõttu. Ehkki ma ei arva, et kultuurikontakte peaks reguleerima turu nähtamatu käsi, vaid olen, vastupidi, veendunud, et riigil peab olema kultuuri toetamisel aktiivne roll, näen siiski materiaalse huvitatuse suures osatähtsuses tõlgitava eesti kirjanduse valikul pigem riski kui võimalust. Nimelt on väliskirjastused eesti keelest tõlgitud ilukirjanduse tutvustamisest ja turundamisest tõsiselt huvitatud üldjuhul ainult siis, kui on ise investeerinud nii aega kui ka raha autori ja teose valimisse ja vahendamisse. Aktiivne tutvustamine ja turundamine on aga võtmetähtsusega just väikese kõnelejaskonnaga rahvaste vähe tuntud kirjanduse puhul, nagu seda on ka eesti kirjandus. Ainuüksi Eesti maksumaksja rahaga avaldatud tõlked kipuvad pärast ilmumist hoopis kiiresti unustuse hõlma vajuma ja jäävad kirjastuste ladudesse tolmu koguma.

Aleksejevi ja Friedenthali juhtum

See ei tähenda loomulikult, et kõiki Eesti toetusega ilmuvaid tõlkeid ootab kurb saatus. Vastupidi: on palju juhtumeid, kui tõlgitav tekst valitakse teiste eeltoodud põhjuste tõttu ning avastatakse seejärel ka Eesti toetusvõimalused. Et eri mustreid märgata, tuleb liikuda teksti­valiku põhjustest kaugemale ning vaadata tõlke- ja retseptsiooniprotsessi. Selleks võtan lähema vaatluse alla viis näidet, mis kõik kuuluvad Eesti ja Euroopa toetusega avaldatud tõlgete hulka. Võrdlen siinkohal kaht tõlkepaari, mille puhul ilmneb, kui oluline tegur on kirjastuse profiil ja suhtumine. Kõigepealt täiskasvanutele mõeldud kirjandus: Tiit Aleksejevi romaan „Palveränd“ (Varrak, 2008), mis ilmus itaalia keeles („Il pellegrinaggio“) 2013. aastal Rooma kirjastuses Atmosphere Libri, ja Meelis Friedenthali romaan „Mesilased“ (Varrak, 2012), mis ilmus itaalia keeles („Le api“) 2015. aastal Milano kirjastuses Iperborea.

Mõlema teose tõlke avaldamise puhul sai otsustavaks Euroopa Liidu kirjandusauhind. Kui tõlkimiseks valitakse selle auhinna võitnud raamat, on kirjastusel lihtsam saada „Loomingulise Euroopa“ programmi kaudu raha, millega katta premeeritud raamatu, aga ka mitme teise raamatu tõlkimiskulu. Mõlemad kirjastused küsisid antud juhul toetust ka „Traducta“ programmi raames. Need kaks tõlget võeti Itaalias vastu vägagi erinevalt ning suuresti sõltus see kirjastuse profiilist ja suhtumisest.

Atmosphere Libri on huvitava kataloogiga vähe tuntud kirjastus, mille profiil tundub esmapilgul eesti kirjanduse tõlgete jaoks väga sobivat, kuna keskendutakse ennekõike vähem tuntud keeltest tõlkimisele. Kirjastuse kodulehel on kirjas, et vähem tuntud keeltest tõlgitakse harva „võimsatesse“ keeltesse ja see põhjustab väiksema kõnelejaskonnaga keelte rääkijate kultuuriisolatsiooni: „Meie kirjastuse eesmärk on tekitada kultuurikontakt eri rahvaste vahel, selleks et paremini tunda nii teisi kui ka ennast“. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Juba „Palverännu“ tõlkimise ajal selgus, et kirjastus pole raamatu avaldamisest huvitatudki: raamatut ei toimetatud ega kujundatud (ilmus täpselt samasugusena nagu eesti oma, mitte kirjastuse sarjade formaadis), ainus lisandus eestikeelse raamatu kaanele on punases kirjas info Euroopa Liidu kirjanduspreemia saamise kohta. Raamatut ei turundatud ega tutvustatud, autorit Itaaliasse ei kutsutud, isegi autori ja tõlkija eksemplarid jäid kirjastusel Eestisse saatmata. Järeldus: ainuüksi kirjastuse profiili sobivusest ei piisa, vaja on veenduda selle usaldusväärsuses ja huvis tõlke avaldamise vastu. Viimane ilmneb kõige selgemalt kirjastuse toetuses tõlkeprotsessile, tõlkeraamatu lülitamises kirjastamisstrateegiasse (sarjad jms) ning tõlke tutvustamise ja turundamise plaanis.

Meelis Friedenthali „Mesilaste“ tõlke avaldanud Iperborea on väike, kuid tuntud ja hinnatud nišikirjastus, mille eesmärk on tutvustada Itaalias Põhja-Euroopa kirjandust. Selle kodulehel on lugeda: „Peale Skandinaavia riikide (Rootsi, Taani, Norra ja Soome) kirjanduse avaldab Iperborea ka hollandi, eesti ja islandi kirjandust“. Eesti kirjandusest olid nad juba 1996. aastal avaldanud Emil Tode „Piiririigi“ (tõlgitud saksa keelest), kolm Jaan Krossi lühijuttu (2015) ning „Keisri hullu“ itaalia tõlke uue väljaande (2016). Tõlgitavad tekstid valib Iperborea oma n-ö usalduslugejate kaudu, kes kirjutavad tõlkekandidaatide kohta põhjaliku kokkuvõtte ja hinnangu. Kui Iperborea toimetaja sai mult „Mesilaste“ tõlke käsikirja, hakkas ta kahtlema, kas teksti sisu on Itaalia lugejale ikka arusaadav. Seetõttu lisati tõlkele mõned selgitavad joonealused märkused ning, mis veel olulisem, paluti mul kirjutada tõlkele põhjalik järelsõna. Seal olen andnud selgitusi Eesti XVII sajandi lõpu olude kohta, kuid ennekõike pakub järelsõna romaani sündmustikule ja peategelase otsingutele Euroopa mõtteloost lähtuva tõlgendusliku raami. Sellele rajati ka kirjastuse tõlketutvustuse strateegia. Tegemist pole enam „Tartu linna romaaniga“ (nagu Eestis), vaid esiplaanile on tõstetud peategelasest „intellektuaal, kes kehastab oma ajastu vastuolusid“, s.o „modernsuse sünnivalusid“. Sellega kaasnesid ka uus raamatukaas ja kujundus, mistõttu paigutus Friedenthali raamat Iperborea kirjastamisraamidesse. See kõik tagas vastuvõtvas kultuuris teatud mõju: ilmus mitu kiitvat arvustust, raamatu tutvustusüritustel osales ka autor, tõlge on muide isegi ühes Trieste ülikooli järeldoktoriprojektis uurimisobjekt. Usaldusväärne, kogenud ja tunnustatud kirjastus tabas romaani potentsiaalse tähenduslikkuse Itaalia lugejale ning kasutas selle ära oma tutvustus- ja turustusstrateegias.

Raua ja Kiviräha juhtum

Järgmised näited on pärit lastekirjanduse vallast. Piret Raua „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ (Tänapäev, 2015) avaldati itaaliakeelses tõlkes pealkirjaga „Micromamma“ 2018. aastal Rooma kirjastuses Sinnos. Andrus Kiviräha raamatu „Lotte reis Lõunamaale“ (Varrak, 2002) itaaliakeelne tõlge „Lotte. L’avventuroso viaggio al sud“ ilmus 2019. aastal Veneto maakonna kirjastuse De Bastiani väljaandel.

Sinnos on väike, kuid selge profiiliga ehk lastekirjandusele pühendunud kirjastus. Seal oli juba avaldatud nii Piret Raua kui ka teiste eesti lastekirjanike (Aino Pervik, Kätlin Vainola) raamatute tõlkeid, ka oli kutsutud autorit korduvalt Itaaliasse esinema. Ehkki kirjastaja otsekontakt Eesti kirjastuste ja kirjanduse turundajatega aitas kaasa, tingis Piret Raua teose valiku kõigepealt kirjaniku rahvusvaheline menu. Sinnos nägi „Micromamma“ avaldamisega palju vaeva, lastes muu hulgas Itaalia illustraatoril tõlkele uued pildid joonistada. Suur osa tiraažist ehk umbes 1900 eksemplari 2500st on praeguseks läbi müüdud.7 Tõlge pälvis palju tähelepanu ning nomineeriti kandideerima Itaalia lastekirjanduse kõige tähtsamale auhinnale ehk Premio Strega Ragazze e Ragazzi’ile. See andis kirjastusele tõuke avaldada ka Raua varasema raamatu „Printsess Luluu ja härra Kere“ läbimüüdud itaaliakeelse tõlke kordustrükk.

„Lotte reisi Lõunamaale“ tõlkimise lugu algas hoopis Kiviräha Itaalias elavast eestlasest fännist, kes pakkus raamatut oma tuttavatele De Bastiani kirjastuses. Tegemist on üsna noore ja mitte eriti tuntud kirjastusega, mis avaldab igat sorti raamatuid. Tänu Eesti toetusele nõustusid nad raamatu avaldama ilma sellega põhjalikult tutvumata.

Kui nad tõlke kätte said, olid nad veidi nõutud: Kiviräha huumorit nad ei mõistnud ja toimetasid selle raamatust enamjaolt välja, et teksti lugemine „sujuvamaks“ muuta. Selle protsessi jooksul võtsid nad küll minuga korduvalt ühendust, kuid siis, kui raamat ilmus, kontakt katkes. Raamatu tõlkija ja minu teada ka autori eksemplarid jäid saatmata. Itaalias jäi raamatu ilmumine märkamatuks kirjastuse enda vähese nähtavuse, kuid ka vähese aktiivsuse tõttu. Antud juhul tegi kirjastus küll raamatuga tööd, kuid kirjastuse väga eklektiline profiil „Lottele“ ei sobinud. Isiklikust initsiatiivist sündinud ja üsna juhuslik väljaandja valik piiras seega märgatavalt tõlke leviku võimalusi Itaalia raamatuturul.

Hõbevalge“

Lennart Mere „Hõbevalge“ ilmumisest itaalia keeles 2016. aastal on Eestis palju kirjutatud ja räägitud. Tõlkimise algatasid antud juhul Itaalia Eesti seltsi estofiilid Itaalias ja sellesse sai kaasatud Lennart Mere Euroopa Sihtasutus Eestis. Need kaks asutust kandsid ka kõik raamatu mugandamise, tõlkimise ja avaldamise kulud. Itaalia kirjastust hakati otsima alles tõlkeprotsessi ajal ja leiti protsessi lõpus Gangemi Editore International Publishing Roomas – alles siis, kui tõlge oli põhimõtteliselt juba valmis. Isegi raamatu toimetamine, kujundamine ja kaastekstide kirjutamine jäi Itaalia estofiilide kanda, kuigi nad ei ole professionaalselt seotud ei kirjanduse ega kirjastamisega.

Eesti meedia tähistas raamatu ilmumist ja ma sain tõlke eest kõigiti tunnustatud, kuid Itaalia kultuuriajakirjandusele jäi sündmus hoopis märkamatuks, kuna kirjastus raamatu turundamisega üldse ei tegelenud. Raamatu tutvustamist Itaalia lugejaskonnale korraldas hoopis Itaalia Eesti selts, kes arendab siiamaani Lennart Mere poeetilise ajaloofantaasia üsna kahtlasi ja pisut esoteerilisi tõlgendusi. Nad on selleks appi kutsunud diletandist ajaloolase Felice Vinci, kes on väga populaarse, ka eesti keeles ilmunud „Homerose eeposte Läänemere päritolu“ autor. Lennart Mere argumendid on niimoodi pandud resoneerima Vinci palju kriitikat leidnud Homerose teksti pseudotõlgendustega, mille järgi ei põhine Homerose eeposed mitte Kreeka, vaid Läänemere pärimusel. Mere raamat on seega Itaalias leidnud oma väikese niši, kuid see pole ilmselt see, mida oleks võinud loota ja soovida.

Eesti kirjanduse tõlkimise riskid ja võimalused

Lõpetuseks võtan esitatud näidete põhjal kokku eesti kirjanduse eksportimisega seotud riskid ja võimalused. Mida ei tohiks ja mida võiks teha, et suurendada eesti kirjanduse kohalolu maailmakirjanduses?

Kvantitatiivne lähenemine ehk loogika „mida rohkem, seda parem“ kajastub tõlkeprojektide liigses ja kardetavasti mingil määral valimatus subsideerimises. Tundub, et seesugune loogika on osaliselt ajendatud väikekultuuri ellujäämise ängist. Eesti kirjanduse välismaal ilmunud tõlget kiputakse riiklikus kultuuripoliitikas pidama eesti rahvuskultuuri edendajaks ja esindajaks ehk Eesti mainekujunduse elemendiks. (Siinkohal meenub hiljutisel Maarja Kangro raamatu esitlusel kuuldud lugu, et välismaisel raamatumessil ei ehtinud Eesti paviljoni mitte raamatud, vaid rahvuslike mustritega sokid ja käpikud.) Eesti ilukirjanduse tõlkimise toetamisel tuleks kindlasti loobuda kirjanduse kui riigi(kultuuri) esindaja ideest ning keskenduda ainuüksi tõlkeprojektide kvaliteedile ja mõttekusele. See tähendab vältida, et iga nurgatagune väliskirjastus, mis on valmis omakuludeta eesti kirjanduse tõlke välja andma, saab selleks kasutada Eesti maksumaksja raha.

Tuleb silmas pidada, et välismaalastest eesti kultuuri entusiastid ja tõlkijad on küll eesti kirjanduse ja kultuuri vahendajatena olulised, kuid nad pole sageli kirjandusalal professionaalselt tegutsevad inimesed, nende hinnangud on väga subjektiivsed ja vahel on neil ajada ka mingi oma agenda. Seetõttu on tõlkeprojektide ja -protsessi institutsionaalsed raamid ning professionaalne tugi tõlke ilmumisjärgse kohalolu suurendamiseks vastuvõtvas kultuuris väga olulised. Teadlikkus neist riskidest on abiks eesti kirjanduse tõlkimisega seotud võimaluste leidmisel, nende aluseks on aga läbinisti kvalitatiivne lähenemine.

Rahaliselt tuleb toetada ainult eesti keeles või laiemalt Eestis kirjutatud hea kirjanduse tõlkimist, kusjuures see peaks olema potentsiaalselt tähenduslik ka vastuvõtvas kultuuris. Nagu Ott Ojamaa 1969. aastal hoiatas: seik, et raamat on tähtis oma kirjanduses, ei tähenda veel, et see pakub kindlasti tõlgituna midagi ka vastuvõtvale kultuurile ja sealsele lugejale.

Rahaliselt on mõtet toetada eesti kirjanduse tõlgete avaldamisel ainult häid, usaldusväärseid ja sobiva profiiliga väliskirjastusi, mis on näidanud üles tõsist huvi tõlke avaldamise vastu, toetavad tõlkeprotsessi ja osalevad sellega seotud valikute mõtestamises. Tuleb veenduda, et kirjastusel on konkreetne tõlke turustamise ja tutvustamise plaan ja ta on nõus investeerima ka oma ressursse.

Märksa rohkem tähelepanu tuleks pöörata sellele, mis juhtub pärast tõlke avaldamist ehk tõlke kohalolule ja mõjule vastuvõtvas kultuuris. Selleks tuleb mobiliseerida nii Eestis kui ka välismaal professionaalsed kirjandusalal tegutsevad isikud. Kui toetada tõlkeprojekte vähem, saaks suunata rohkem ressurssi tõlgete professionaalseks tutvustamiseks ja retseptsiooniks.

Eesti kirjanduse tõlgete ilmumine ei peaks olema Eesti kultuuri sündmus, vaid kõigepealt ikka vastuvõtva kultuuri oma. Nii nagu me peame Dante „Jumaliku komöödia“ ilmumist eesti keeles sündmuseks eesti, mitte itaalia kultuuris, peaksime samuti tegutsema selle nimel, et Lennart Mere jt teoste ilmumine itaalia ja muudes keeltes oleks sündmus sealses kultuuriruumis.

Kutsun maailmakirjanduse hierarhiate ja ebavõrdsuse kriitika valguses üles loobuma kahjulikust alaväärsuskompleksist, teravdades seejuures enesekriitilist meelt ja tihendades valiku sõela. Last but not least: üsna suur vastutus lasub siinkohal ka tõlkijate õlgadel, eriti nende paljude keeleareaalide puhul (itaalia keel kaasa arvatud), kus eesti kirjanduse tõlkimine on ainult ühe või paari tõlkija hooleks. Tõlkijatena tuleks meil edaspidi vastu võtta ainult need ettepanekud, mis täidavad – või millel on vähemalt potentsiaali täita – kõik eespool mainitud tõlkeprotsessi kvaliteedi kriteeriumid.

Artikli aluseks on ettekanne ajakirja Keel ja Kirjandus ning Eesti Keele Instituudi 10.-11. II 2022 korraldatud konverentsil „Väikekeele võimalused kirjanduses, kultuuris ja ühiskonnas“.

1 David Damrosch, What is World Literature? Princeton University Press, 2003, lk 4. Tlk Eneken Laanes.

2 Vt nt Pascal Casanova „La république mondiale des lettres“ (Seuil, 1999), Emily Apteri „Against World Literature“ (Verso, 2013) ja Susan Bassnetti koostatud „Translation and World Literature“ (Routledge, 2019).

3 Lawrence Venuti, The Scandals of Translation. Routledge, 1998, lk 160.

4 Ott Ojamaa, Kümnenda muusa muresid. I. Rmt: Armastus seaduslikus abielus. Ilmamaa, 2010, lk 61.

5 Ibid.

6 Vt Gideon Toury, Descriptive Translation Studies and Beyond. John Benjamins, 1995.

7 Palusin tiraaži ja läbimüügi arvu ka teistelt siin mainitud tõlkeid avaldanud kirjastustelt, aga ei saanud neilt kahjuks vastust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht