„Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik

Kirjanike, lugejate ja kriitikute tähtis sõnaraamat on kirjanike leksikon. Palume võimalust selle uuendamiseks, kas või korra veerandsajandi tagant.

ARNE MERILAI

Peagi kuulutatakse kantslist pidulikult välja: järgmisel ehk 2025. aastal elab meie preambuliriik Eesti suure raamatuaasta tähe all. Teadaolevalt ilmus 500 aastat tagasi esimene eesti ja läti keelt kasutanud trükis. See on meie emakeelse raamatu, kirjakeele ja kirjanduse tähistamise aasta. Pealkirjaks oleme korraldavas toimkonnas soovitanud Hando Runneli sügavamõttelist värssi „Rahvas algab raamatust“.

Mis on selle peoaasta põhiteemad?

Esiteks: kuidas on raamat kujundanud rahva vaimset ja olmelist elu, meie isedust? Kuidas see jätkab tulevases räniilmas, mis püüab puid säästa?

Teiseks: mida tähendab meile emakeelse kirjakeele viis sajandit?

Kolmandaks: kuidas läheb eesti kirjandusel: teostel, autoritel, lugejatel? Kas me veame igavikku välja?

Ja vaat: selles kontekstis võib meil koguni riiklikult piinlik hakata, mitte üksi kirjanikel oma liidus või murelikel uurijatel ülikoolis ja muuseumis. Veerand sajandit on uues vabariigis loodud elavat kirjandust, aga nii olulist teatmeteost nagu emakeelne kirjanike leksikon ei ole veel uuendatud, rääkimata selle kättesaadavaks tegemisest veebis.

Mullu oktoobris istutasid Eesti kirjanike liidu liikmed Käsmu loomemaja aeda üheksa viljapuud. Kumma viljad valmivad enne – kas noore puu või uue leksikoni?

Kris Moor

Lõhkise küna ees

Tartu ülikooli kirjandusteadlased on uue leksikoni teema tõstatanud mitut puhku juba aastaid varem ja abi taotlenud, aga kirjandusse puutuvate ametnike-komisjonide poolt ikka tagasi tõrjutud. Seda nii Tartu ülikoolist üksi ürjates kui ka koos Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professuuri, kirjanike liidu ja kirjandusmuuseumiga ühiselt. Tahame asutustevahelist töögruppi moodustada ja selleks hädavajalikku eelarvet paluda. Kultuurkapitali moodi üksiktoetustest selleks projektiks ei piisa, tarvis on professionaalset stabiilsust.

Põhirobleem on selles, et kirjanike leksikoni või kirjandusloo koostamine ei ole rahvusvaheline tippteadus, vaid kohalik kultuuriloolus. Meie teadus­rahastus laenab küll omale prestiiži Eesti nimelt, aga Eesti-keskseid teemasid, mis kuuluvad pooleldi kultuuriväljale, paraku ei toeta. No hästi – selline poliitika on omajagu põhjendet, Nagoya protokolli ja mille muuga, kuigi liialt jäigalt seatud. Kui aga pöördume murega kultuuriministeeriumi poole, viidatakse omakorda haridus- ja teadusrahastusele. Viimati saime nende teadust ja kultuuri lõimima määratud meetmelt iroonilise vastuse: meie taotlus ei olevat üheski punktis „teaduslik“. Kuigi selles meetme mõte just oligi. Nii et antud küsimuses kükitame kahe tooli vahel ja lõhkise küna ees. Ajaloolastel on samalaadsed mured.

Nii vorbitakse üha ingliskeelseid „tippartikleid“, mida me oma lugeja ei näegi: kaovad vanapagana põhjatusse mütsi.

Teine vastuolu on selles, et kirjanike leksikoni taolisi teemasid võetakse personaalse uurimisprojektina, mis pannakse konkureerima teiste isikutaotlustega. Aga kirjanike leksikoni tegemine ei ole mõne teemajuhi ja tema võimaliku töögrupi isevärki uudishimu, vaid kohustus kultuuri ees. Tegijale on see veskikivi turjal, aga ta oleks nõus seda koormat taluma. Sedalaadi alustegevus, mis kannab kultuuri ja haridust, peaks ikkagi olema käsitletav riikliku tellimusena, millele töögrupid saaksid kandideerida. Mitte üksiku juhtteadlase erahuvi, vaid riigi erihuvi. Eesti-kesksete erialade teadlased võiksid kokku leppida ja esitada selletaoliste esmaste vajaduste nimekirja, mille konkursid välja kuulutatakse.

Me siiski püüame töörühma kokku saada. Kavatseme esitada ühise pöördumise haridus- ja teadusministeeriumile, kultuuriministeeriumile, teadusagentuurile ning riigikogu kultuurikomisjonile.

Kus eesti keel õieti elab ja loob?

Keeleteadlastelt tahab ühiskond väärt sõnaraamatuid ja neid ta ka üle aasta-paari tänuväärselt saab. See on suure­pärane! ÕSi uuendatakse pidevalt ja selle kasutajad on rõõmsad. Aga eks lingvistidelgi ole muret kuhjaga. Kuid kirjanike ja kirjandusteadlaste kõige olulisem sõnaraamat oleks kirjanike leksikon. Nii et me palume vahelduseks ka ühe sellise uuendamist, vähemalt iga veerandsajandi tagant. Lisandunud on uus autorite põlvkond, vanemad on palju juurde loonud ja kriitikud käsitlenud, suhtlemine andmetega käib rohkem võrgus kui paberil, vana leksikoni leiab vaid rampsist.

Kunagi olime koos keeleuurijatega eesti filoloogid, õppisime koos, aga nüüd juba lootusetult lahutet. Endine „Eesti kirjanike leksikon“ koostati Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) juhtimisel. Heino Puhveli ja Oskar Kruusi toimetamisel ilmus teos Eesti Raamatu toel 2000. aastal, mil KKI oli juba ümber korraldatud kaheks eraldi asutuseks. Varasema „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni“ (1975) väljaandmist juhtis samuti KKI. Neid teatmeteoseid nikerdati hulga kaasautorite poolt pikemat aega, kuid tulemused said päris hääd. KKI oli minugi esimene töökoht värske filoloogiadoktorina, koos Õnne Kepiga kirjutasime seal eesti pagulasluule ülevaate.

1993. aastal löödi instituut pooleks: tekkisid Eesti Keele Instituut ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Nüüd uhab Eesti Keele Instituut tublilt aina edasi. Kuid Underi ja Tuglase keskus on sellesama löögi all, millest äsja pajatasin: et elus püsida, peavad nad maailma tippteadust deklareerima, eelmise sajandi haku dekadentsist viimast välja võtma. Nad ei saa, rahvaluule veskikivi kaelas, kaevu hüpata. Seetõttu ongi entsüklopeedilise arenduse oma südame­asjaks võtnud Tartu ülikooli kirjandus­teadlased.

Meie jääme ülikoolis ellu, sest meie põhitegevus on siiski õppetöö ja vahel toetas ka väike baasfinantseerimine. Kuigi rahvusprofessuuri rikkus on – et see oleks avalikult teada – lihtsalt linnalegend: selle toel lisategevust ette ei võta, pigem oleme süvenevas puudujäägis.

Ja veel kord: kas on ühe kultuurilise leksikoni koostamine ikka ülikooli kui õppe- ja teadusasutuse asi? Aga mida parata, kui ükski teine asutus seda tänapäeval teha ei saa?

Kirjanduse seisukohast juhin siiski tähelepanu, et riiklik keelehoole ei tohiks piirduda ainuüksi lingvistilise tegevusega. Kus meie eesti keel õieti elab ja loob, kus on kullala koduke? Me emakeel tunnetab ja taasloob ennast kõige sügavamalt ja kõrgemalt ikkagi sõnakunstis: luules ja proosas, teatris, leidlikus ajakirjanduses, me ürgsetes ja uutes murretes, reklaamivas tarbesõnakunstis, mõnes lauluski. Seega ka kujund­liku mõtlemise ja ütlemise ehk poeetilise keelekasutuse valdkonnad peavad saama väärilist tuge. Poeetika on keele süvaomadus, tema armastatud süda, mille hoidmiseks peab olema samuti tagatud kestlik „riiklik tellimus“. Seda ei tohi külma kätte jätta.

Leksikoni eeltöö on juba tehtud

Uue leksikoni koostamist ei pea alustama nullist. Põhi on juba olemas: see on e-leksikon Estonian Writers’ Online Dictionary ehk EWOD, nagu me teda suu­päraselt lühendame. EWOD asub aadressil sisu.ut.ee/ewod.

EWODi eesmärk on koondada esmatähtsat võõr- ja emakeelset teavet eesti kirjanduse ja selle vastuvõtu kohta nii kodus kui ka välismaal. Eesti kirjandus toimib ikkagi rahvusvahelises maailmakirjanduses. Tähtis on, et välishuviline leiaks meie kirjanduse kohta üles tähtsamad käsitlused ja viited, millele tal on keeleline juurdepääs. See tõstab nii kirjanduse kui ka kirjandusteaduse komparatiivset suhtlusvõimet. Sellisena on EWOD ka hää kultuuridiplomaatia tööriist. Samal ajal on ta kasulik meie koduse andmebaasina, sest inglise keel ei tee ju enam raskusi.

Aga sellegipoolest võtaksime profiilide aluseks olevad eestikeelsed tekstid nüüd kasutusse ja arendaksime EWODi kõrval välja paralleelse emakeelse võrguleksikoni. Selle loomisel tuleksidki kampa nii Tallinna professuur kui ka kirjandusmuuseum, kirjanike liidu moraalsel toetusel. UTKK võiks ka liituda, arvab akadeemik Jaan Undusk. Nii et me ei alustaks hoopiski tühjalt kohalt, vaid suur osa tööst on juba ette ära tehtud.

EWOD, mis praegu on lihtne akadeemiline andmekogu ülikooli e-platvormil, tuleb välja arendada rahvusvaheliseks erialarepositooriumiks, mis täidab kõik avatud teaduse ja turvatud andmekogu tingimused. Seda taset eesti humanitaarias veel kuskil ei ole. Siis saab iga autoriprofiil eraldi avaliku juurdepääsumarkeri ehk DOI, millele hää viidata. Hetkel on kogu leksikonil vaid ühine üldine DOI, kuid juba praegugi indekseerib meie sisu Põhja-Ameerika Modern Language Association (MLA). Vaja oleks läbi viia ka sisemine ja välimine linkimine, ulatuslikum sidumine Wikipediaga jms.

Kahasse maailmakirjanduse emeriitprofessori Jüri Talvetiga – tema andmekogu loomise algataski – oleme EWODi peatoimetajad. Tegevtoimetaja on Sven Vabar, kelle visa töö najal kogu arendusprojekt püsibki. Talle on praegu abiks väga head kirjutajad Anneli Niinre ja Lauri Pilter ning tõlkija Ilmar Anvelt, teisedki. Mõnigi doktorant või värske doktor tuleks kaasa, kui palga ja tervisekindlustuse saaks.

Sven Vabari andmetel oli eelmise aasta lõpuks sisse kantud 830 autorit, kellest 650 on olemas ka ingliskeelne profiil. Tema arvab, et kokku võiks leksikonis olla 3000–4000 kirjanduslikult olulist nime. Võrdluseks: „Eesti kirjanike leksikonis“ (2000) oli vaid 1400 nime. Nii et vähemasti 2000 literaati võiksid ikka esindatud olla. Mida lähemale jõuame sümboolse 1000 portreeni, seda rohkem on põhjust teatmeteose tutvustamiseks kodu- ja välismaal.

Kuivõrd EWOD, samuti tema tulevane emakeelne vaste, on objektiivne ja demokraatlik leksikon, siis tüviatoreid seal eraldi esile tõstetud ei ole. Olgu keskne või kõrvaline kirjanik, oleneb vaatepunktist, kõik on tähestiku järgi võrdselt rivis. Tüvitekstilisus tuleb muidugi ilmsiks, kui võrrelda profiilide mahtu ja bibliograafiat. EWOD on ikkagi akadeemiline andmekogu – inklusiivne, mitte eksklusiivne.

EWOD ei ole valikuline portaal me kirjanduse trendide tutvustamiseks – seda teenust pakub Eesti Kirjanduse Keskuse (Estonian Literature Centre) veebisait. Need väljundid ei võistle omavahel, sest eesmärk ja kaal on erinev. Ammugi ei asenda mahukat asjatundlikku andmebaasi Wikipedia.

Kirjanduse geenipank

Võidakse küsida: mis on „Eesti kirjanike võrguleksikonist“ kasu?

Uuest teatmeteosest tõuseks tulu nii meile endile kodus kui ka sõpradele võõrsil. Andmebaasidel on alati suur väärtus. Nagu vastas hiljuti Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Kristi Metste: neid ei tehta mineviku meenutamiseks, vaid tuleviku loomiseks. See on sisuline baastegevus – rakenduslik alusteadus.

Millepärast oli Eestile geenipanka vaja? Millised ressursid selle alla pandi? Kirjanike leksikon on meie kirjanduse geenipank, seal on tallel poeetiliste koodide jadad. Jama, kui pead nii tähtsat asja tegema põlve otsas ja pisku eest, ja kui see ei kuku suurepärane välja, jääb poolikuks ning nõuab parandamist.

Otsest kasu saaks muidugi võimalik asutustevaheline töögrupp, kes hakkab EWODi alusel ja sellega rööbiti koostama emakeelset „Eesti kirjanike võrguleksikoni“. Ei ole välistatud, et kunagi trükitakse tolle põhiosa ka raamatuna.

Alates töö alustamisest 2014. aastal olen teinud üheksa edutut EWODisse otseselt või kaudsemalt puutuvat taotlust Eesti teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi programmidele. Milline (kvaliteet)ajaraisk! Ainult kaks ülikooli­sisest väiksemat projekti on olnud edukad, rohkem mitte. Kokku tuleb kuradi­tosin, sest äsja esitasin ka kultuur­kapitalile. Õnneks oleme mentor Talveti varasemast teadusteemast ja kirjandusmuuseumi tippkeskusest saanud teatavat tuge, rahvusprofessuuri suurele abile lisaks, kuigi ka need allikad kuivasid viimaks kokku. „Eesti kirjanike võrgu­leksikoni“ sama kasinalt rajada ei saa.

Arne Merilai on Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor, rahvusteaduste professor ning veebileksikoni „Estonian Writers’ Online Dictionary“ kaas­­pea­toimetaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht