Eesti kultuuriruum jälle rikkam

Marina Grišakova

Uue tõlkeklassika sarja avas inglise kirjakeele looja  

Geoffrey Chaucer, Canterbury lood. “Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarjas. Tartu Ülikooli kirjastus, 2006.

 

Ülikooli kirjastuselt ilmus “Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarja avaraamat, Geoffrey Chauceri “Canterbury lood” (1387) Votele Viidemanni (1947 – 1992) tõlkes. Sarja väljaandmist koordineerib Tartu ülikooli maailmakirjanduse õppetool. Sarja algataja professor Jüri Talveti sõnul on tõlkesarja väljaandmise eesmärk kahetine: esiteks maailma vaimuloome (eriti osalt ununenud või Eestis vähem tuntud teoste) tutvustamine eesti lugejale,  teiseks kultuuri avatuse ja kultuuridevahelise dialoogi soodustamine – dialoogi, mis “kehastab iga rahvuse saamisloos tema soovi ja võimet kõnelda “teisega” ja seeläbi mõista iseennast” (J. Talveti eessõna “Maailmakirjanduse tõlkevaramu”) sarjale.

Sellelt lähtekohalt ei ole “Canterbury lugude” valik sarja avaraamatuks juhuslik. Chauceri kaasaegsed nimetasid teda inglise kirjakeele loojaks. Inglise kirjakeel, mille aluseks on londoni dialekt, ning vana inglise luuletraditsioon rikastusid Chauceri loomingus Euroopa kontinentaalkirjanduse kogemustega. Prantsuse kurtuaasne luule, ladina ja prantsuse meetrika ja stroofika, Ovidius, Boethius, Dante, Petrarca, Boccaccio, Boiardo, Marie de France, Guillaume de Lorris’ ja Jean de Meung’i “Roosiromaan”, rahvanovellide kogud, ladinakeelsed kleerikute ja munkade jutud, alkeemiatraktaadid, keskaegsed “armastuse kohtud” ja kurtuaassed dispuudid – Chaucer suutis sünteesida  need traditsioonid oma teostes, millest sai uue ilmaliku kirjanduse sümbol ja mis leidsid üsna kohe ka matkijaid. Seega, Chauceri teosed on hea näide “võõra” õnnestunud loomingulisest omandamisest ja ümbertöötlusest “oma” loomise teel.

Eesti lugejal on siiani olnud võimalus tutvuda vaid “Canterbury lugude” “Üldise proloogiga” Aira Kaalu tõlkes (avaldatud 1962. aastal “Keskaja kirjanduse antoloogias”). Chauceri lugude käsikirjana säilinud, lõpetamata jäänud tõlge varakult lahkunud Votele Viidemanni sulest on aga olnud pea täielikult unustatud. Nüüd on see lugejale kättesaadav.

Oma žanri poolest kuuluvad lood vestmise traditsiooni (“Tuhat üks ööd”, “Rooma teod”, “Dekameron”): jutustamine aitab aega veeta, lohutab kurbuses, annab võimaluse mured korraks unustada, tuletab meelde õpetlikke näiteid, lõbustab, ergutab, õpetab ja inspireerib – mõnikord päästab isegi elu.

Traditsiooniline on ka Chauceri teksti kompositsiooniline ülesehitus.  Esiteks, realistlik raamistik: “juhuslik” trehvamine kõrtsis (sellised “juhuslikud” kohtumised, kus vajalikud tegelased satuvad õigesse kohta, et rääkida oma lugusid, on võtmemomentideks näiteks “Don Quijote” kompositsioonis) ja lõbusate palverändurite portreed on justkui XIV sajandi inglise ühiskonna ristlõige. Siin kohtab õilsat rüütlit, isuäratavat nunna (“suu väike, pehme, punane kui moon”), munka, kellele on meelt mööda jaht ja küpsetatud liha (“lugu pidas luigerinnapraest”), vaest Oxfordi tudengit-filosoofi (“ent puudus, nagu näha, tal kivi, mis ka kulda võinuks teha”), kaupmeest, pastorit, möldrit ja teisi. Teiseks sisaldab realistlik raamjutustus endas jutustuste jada, mis on täis fantastilisi detaile, imelisi kokkusattumusi ja seiklusi ning ka õpetlikke näiteid (exemplum).

Üks rüütel vaevleb vangis, teine vabaduses. Nad on mõlemad võrdselt õnnetud, sest on armunud samasse daami, kuid ei oska talle läheneda. Lõpuks õnnestub vangil põgeneda. Juhuslikult metsas kohtudes alustavad rüütlid verist võitlust, et tõestada oma õigust kättesaamatu daami armastusele. Ateena vürsti Theseuse käsul võitlevad nad daami eest turniiril, kuid võitja langeb oma ratsult, tabatuna üleloomulikest jõududest (“Maast fuuria kargas ratsu jalge ees”), ja saab surmavalt haavata. Lõpuks jääb daam kaotajale.

Selleks, et puusepa naisega vallatleda, avaldab tudeng vanamehele uue veeuputuse ennustuse, mis olevat talle tähtede kaudu ilmunud. Hirmunud puusepp riputab pööningule kolm leivaastjat, milles tema naine, tudeng ja ta ise saaksid veeuputusest pääseda. Kurnatuna raskest tööst, jääb ta leivaastjas magama, tudeng ja naine saavad aga nautida oma vabadust.

Süüria sultan armub tagaselja, kaupmeeste juttude järgi, Rooma imperaatori tütresse ja on isegi nõus vahetama usku, et temaga abielluda. Kurikaval sultani ema korraldab pidusöögil verised tapatalgud, kus hukkuvad kõik peale printsess Constance’i. Ta saadetakse aerudeta paadiga merele, kuid pärast pikki rännakuid pääseb ta imekombel ja saab Northumberlandi kuninga naiseks ja sünnitab talle poja. Kuninga ema otsustab samuti naisest ja pojapojast valekirja abil lahti saada. Pärast rohkeid katsumusi ja rännakuid jõuab Constance Rooma ja saab taas näha oma isa ja abikaasat.

Rüütel on sunnitud kihluma eidega, kes aga esimesel pulmaööl muutub nooreks kaunitariks. Kuningas Arthuri lugude tsükliga seotud romansil on ka folkloorne alus: süžeed “inetu mõrsja” (näiteks, konn-kuningatütar või “peigmees-koletis”). Nagu kirjutas XII sajandi lõpus traktaadis “Armastusest” Andreas Capellanus: “…armastus annab isegi koledale ja toorele inimesele ilu aupaiste.”

Markii valib endale naiseks lihtsa taluneiu Griselda, kes on nii oma välimuse poolest kaunis kui ka suurepärane majapidaja ning peale selle õiglane kohtumõistja oma alamatele. Soovides naist proovile panna, viib markii ära lapsed ja annab nad õele kasvatada, teatades Griseldale, et lapsed on tapetud. Seejärel ütleb ta Griseldale, et kavatseb lahutada ning uue naise võtta. Griselda jätab markiile kihlasõrmuse ja väärisasjad ning läheb tagasi koju, oma isa juurde, paljajalu, seljas ainult särk. Markii aga käsib tal tagasi tulla ja teenida uut naist. Kõigi nende katsete vältel ilmutab Griselda tohutut vagadust ja enesekindlust, mille eest saab ka tasutud: ta saab tagasi oma lapsed ja mees embab teda. Jutustaja ülistab naise vagadust ja heidab õpetatud meestele ette, et nad kiidavad naisi niivõrd harva.

Jutuvestmine on jutustajate võitlus, duell. Kindlad jutustamistüübid on seotud konkreetsete väärtushinnangute skaalaga. Mütoloogilised ja rüütellikud süžeed vahelduvad lühikeste fablioodega, milles on ohtralt koomilisi ja ebasündsaid detaile. Fablioo tegelane ilmutab ülimat kavalust ja ületab mitmeid takistusi, eesmärgiks on aga raha või erootilised lõbud. Õilsates süžeedes ülistatakse kangelaste truudust, enesekindlust ja vankumatust.

“Canterbury lugude” väljaandega kaasneb kommentaar. Votele Viidemanni tõlke on toimetanud ja kommenteerinud Lauri Pilter. Arthur Kincaidi saateartikkel tutvustab lugejale Chauceri elu ja loomingut ning aitab orienteeruda ajaloolistes reaaliates ja Chauceri aja kultuurilises sümboolikas. Raamatu kirjastajad on teinud kõik võimaliku, et lugeja teekonda võõra, kauge epohhi tekstini kergendada.  

Chauceri teose tõlge, nagu ka ükskõik milline teinegi, on oma kultuuri rikastamine võõra kogemustega, keeleline “laboratoorium”, milles muutub paindlikumaks keel, millesse tõlgitakse. Ent iga tõlge pikendab ja värskendab originaalteksti elu kultuuris. Tuntud tõlketeoreetik Antoine Berman kirjeldab tõlget kui originaalteksti “kummastumist”, eksiili, juurtest lahtirebimist, “võõra proovilepanekut”. Tõlge pole mitte ainult tõlkija, vaid ka tõlgitava teksti proovilepanek. Hea tõlge reaktiveerib tekstis sisalduvad kreatiivsed energiad ja võimalusi, toob välja originaaltekstis varjatud või poolvarjatud tähendused. Seega on tõlke roll metatekstuaalne, see läheneb kommentaarile ja kriitikale. Tõlge on üks metakirjutuse liike, mis originaalteksti uudsust pidevalt taasloovad ja kinnitavad, pikendades originaalteksti elu kultuuris. “Klassikat” võib sel juhul puhtnegatiivselt määratleda: teksti elu ja autoriteetsus sõltub selle teksti ”resistentsuse” määrast ning nendest pingutustest, mis on vajalikud selle teksti kreatiivse potentsiaali säilitamiseks.

Tahaks loota, et uus sari mitte ainult ei aita lugejal avastada kirjandusklassika rikkalikku maailma, vaid pakub mõtlemisainet ka professionaalsetele tõlkijate ja kirjandusteadlastele. Lähitulevikus on plaanis “Maailmakirjanduse tõlkevaramu” raames välja anda “Faust” Ants Orase tõlkes (see tekst peaks täiendama August Sanga kanoonilist tõlget), samuti ka hispaania barokkteatri klassikuid (Tirso de Molina, Calderón).