Eestlased on majarahvas

Eeva Pargi raamatus „Ringmäng“ hargneb peatükk peatüki haaval lahti elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Ega aeda saa ju olla majata.

MADE LUIGA

Eeva Pargi „Ringmäng ehk Aedniku 12 kuud“ on järjekordne raamat, mis viipab tervituseks Karel Čapeki „Aedniku aastale“ ning kõigile teistele aiapidajate kirjutatud raamatutele. Tekib omalaadne aiaraamatute ringmäng, kus üks tuletab meelde teist, teine kolmandat, kõik hoiavad üksteise käest kinni ja tantsisklevad rõõmsas ringis ümber päikese.

Aastat pole just ülearu raske raamatusse raiuda ega peatükkide pealkirjade või nende järgnevuse üle nuputada. Aasta algab teatavasti jaanuarikuust ja lõpeb detsembrikuuga. Samuti on vana hea läbiproovitud võte siduda millegi algus inimelu algusega, millisel puhul tehakse tavaliselt aasta natuke konkreetsemateks juppideks ja alustatakse kevadest. Kui aga juba kord sai talvise jaanuariga pihta hakatud, siis on see muidugi väikene paradigmanihe, et just jaanuarikuises peatükis pöördub autor oma lapsepõlvise mina poole. Pisukese üllatusega nendib ta, et üldiselt laisavõitu ja lugemishimulisest lapsest voolis elu inimese, kes lakkamatult ringi rühmas: ehitas maju ja aedu, kasvatas üles lapsed, lõi ja lehvitas.

Niiviisi, peatükk peatüki haaval hargneb lahti üks elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Oma eri kodude aedu võrreldakse alati ühe algaiaga, aia ideega par excellence, Eeva Pargile on see Viljandimaal asunud vanaisa Johan Nurme talukoht. Otsekui märkamatult voolib selle nüüdseks hävinud aia filosoofia tema järgmisi aedu – millegipärast rajab autor oma koju hiiglasuure kolmekümne istikuga õunaaia ja samasugused vägevad kuusehekid, mis talvised külmad tuuled kinni peaksid, nagu Piiroja talus. Ja mitte niisama hekid, vaid hekid, mida peab pügama elu ja tervist kaalule pannes. (Iga laisa aedniku käsiraamat ütleb: ära raja pügamist vajavaid hekke, vaid ainult vabakujulisi. Aga eestlane pole ju laisk aednik, oh ei!)

Tihtipeale ollakse hämmeldunud, kui tänapäevased loodushoidlikud uutmistuuled vanad aiandusteadmised pea peale pööravad. Nüüd soovitatakse ju õunapuid lõigata südasuvel ja jätta lehed aiast riisumata. Aiakahjuritega tuleb elada rahus ja armastuses, mitte neid mürgipritsiga mööda aeda taga ajada. Autor urgitseb aianoaga muru seest margareetade juurikaid, võitleb kärn­oblikaga ja püüab viimases hädas, kui kõik imenipid, keeva vee ja kuuma tuhaga kõrvetamised on juba tulutult ära proovitud, viimaks kurja kemikaaliga vaenlasest lahti saada. Süütunne tolle kunnatu teo pärast on aga nii suur, et oma praegust haigustki loeb autor mürgitamise võimalikuks tagajärjeks.

Küllap oleksid isegi Čapeki kulmud selle peale imestusest pealaele tõusnud, et aed peab nüüd olema heinamaa, muru pügada ei tohi, peenramaa kaevaminegi on taunitav tegevus, sest siis pööratakse ju mullakihid segamini ja häiritakse putumutukate elukäiku. Parem ikka kuhikpeenrad, permakultuur, vihma­usside biokompost ja multšiks lambavill. Või mida oleksid öelnud eelmised, kapsakasvatajatest aiaomanikud? Eks ikka silmi pööritanud.

Just endise kapsakasvatustalu maadele rajab Eeva Park oma päris aia – aia, kus ta on nüüdseks toimetanud peaaegu kolmkümmend aastat. Kapsaidki sai seal kasvatatud, sellest sai nii palju tulu, et maja olevat „kapsastest tehtud“. Aga südame küljes on ikka iluaed, seda on püütud jõudumööda igale poole tekitada, kuhu vähegi korraks jalg maha on saanud. Näiteks Pääsküla liivasossile. (Mulle nii tuttav, siin sossil olen ise püüdnud kümme aastat enam-vähem tulutult ilu luua, roose kasvatada, aga nagu Park ütleb, toodi tema Pääsküla aeda küll iga aasta kallurikoormate viisi mulda, kasu ei miskit, liiv sõi selle kohe endasse. Lõppude lõpuks sobib Pääsküla liiv ainult roomavatele kukeharjadele, mis, niipea kui jupikese maha paned, hakkavad kibekiiresti üle aia laiali roomama, hävitades ja lämmatades oma teel ettejäävad taimed.)

Meie kõigi aiad on samalaadsed ja eludki kulgevad laias laastus ühtemoodi. Mõni ime siis, et me neist asjust ka ühtmoodi räägime, mõtleme, tunneme.

Piia Ruber

Rahulikus rütmis, lüheldaste peatükkide kaupa kulgeb raamat läbi mäluaedade. Vahel räägitakse mõnest asjast mitu korda, ikka nii, nagu hariliku inimesega juhtub – tal on meelest läinud, et ta juba rääkis oma kolmekümne kolmest õunapuust ning kohtumisest saksa lugejatega, kes hirmsasti muretsesid õunasaagi realiseerimise pärast –, või eksitakse taimenimedega. Minu tähenärija silm tabas kohe ära, et oot-oot, kirjanik räägib, et oli kümneaastane, kui nägi kellegi iluaias uhkeid roosisorte, mille pidaja uhkeldas nimedega „Black Forest Rose“, „Fairy King“ ja „Winchester Cathedral“. Esimene on mul ju endalgi aias ja see on kindlasti uuem aretis. Jah, nii ongi, „Black Forest Rose“ on Kordese 2000. aasta aretis. „Fairy King“ on Hollandi aretis aastast 2009. Isegi Austini „Winchester Cathedral“ ei sobi pilti, see on aastast 1988. Lugesin kirjakoha veel mitu korda üle, et ega ma valesti aru saanud, ei, ikkagi väidab autor, et oli Daniel Palgi aias koos ema-isaga kümne­aastasena. Need roosinimed on ta oma mällu küll hoopis hilisemast ajast hankinud. Veel avastas pedant, et roos „Augusta Luise“ (Tantau, 1999) on kirjutatud valesti „Augusta Louise“. Sellele on lihtne seletus: sageli on ka istikumüüjatel roosinimed valesti kirjutatud, kes teab mis imekujul, ja niimoodi on väga raske jälile jõuda, mis roosiga on tegu. Aga hoolas aednik tahab täpselt teada, missuguse taime ta endale ostab, tema kontrollib netist kõik enne järele: kuhu kliimatsooni taim sobib, milline on haigus­kindlus, kas ta talub poolvarju või lahjemat pinnast ja nõnda edasi.

Aedadest on möödaminnes juba räägitud, aga millest on rääkimata, see on majad. Ega aeda saa ju olla majata. Eestlased on majarahvas: nad rügavad endal naba paigast, et maja katuse alla saada. Oma teise maja rajas kirjaniku perekond vanasse maakivist loomalauta, milline töö algas esmalt sõnnikuveoga. Väljaveetud sõnnik asendati 33(!) veoautokoormatäie liivaga. Ja nõnda edasi. Esimese maja olid nad selleks ajaks juba püsti pannud, oskused käpas, ja sestap rassiti kindlameelselt edasi. Milleks see kõik, seda küsimust inimeselapsel ei teki: milleks üldse rumalad miksid? Elu tahab elamist, majad ehitamist, lapsed kasvatamist ja aed harimist. Kuigi nüüd aimub ridade vahelt juba kerget väsimust: autor võitleb lisaks aiakahjuritele ka raske haigusega, ometi on just oma kätega rajatud nurgake maailmas see koht, kus saab olla jõudumööda õnnelik, väsinud ja rahul.

Üllatused sellega ei lõpe, kodu on igapäevases hooles ja mures pererahval juba olemas. Siis aga ostetakse veel üks lagunenud kohake, nii-öelda suusabaasiks! Kui alguses on seal hein ja takjad rinnuni, siis kaua see nõnda ei ole – aedniku hing ei luba. Juba tormab ta ummisjalu bussile ja sõidab lagunenud suvemajja, mille aed on ikka päratu taluaia mõõtu, heina tegema. Ja on õnnelik pealekauba!

Võib-olla pole kõige targem tegu ehtida oma raamatut maailmakuulsa eelkäija lausetega. Päris Čapeki tasemele Pargi tekst ei küüni. Tegemist on pretensioonitu raamatuga, kuhu ei ole vist sisse kirjutatud suuremat ilukirjanduslikku ambitsiooni, ja sellisena võiks seda ka võtta, mitte hakata hurjutama selle pärast, et seal puuduvad kvaliteedid, mida seal ehk ei peagi olema.

Olin just maal lugenud vanu naabri käest laenatud Maakodu numbreid, soovitan soojalt, aiapidajale on seal väga kasulikke artikleid. Huvitav on jälgida trendide muutumist: 2007. aasta ajakirjanumbrisse võis veel kirjutada pika loo maamehest, kes armastas üle kõige murutraktoriga ringi põristada ja niitis iga niidukorraga natuke oma aiast kaugemal, kuni lõpuks olid kõik ümbruskonna teeperved ja põllulapid kenasti pügatud. Tänapäeval pandaks selline tegu häbiposti kui liigirikkuse hävitamine!

Kuidas kujundada õunapuuvõrasid või milliseid elulõngu kasvatada – selliseid praktilisi näpu­näiteid Eeva Pargi raamatust otsida ei tasu. Ta ei jaga meiega oma salanippe, miks tal maasikad-vaarikad hästi kasvavad või kuidas siis õigupoolest lehe­täisid tõrjuda. Varju jääb ka aiatöö meeletu raskus, ilmselt on sellest saadud rõõm olnud nii palju suurem. On tuttavlikud kirjeldused aastast ja tema kuudest, neist töödest ja tegemistest, mida iga aiandusteemaline kuukiri samuti igal aastal uuesti fookusse tõstab – ja see kõik on loomulik. Igal aastal ongi vaja teha samu töid, näha samu õisi, oodata sama vihma. Igast aiast käivad üle kevad, suvi, sügis ja talv.

Meie kõigi aiad on samalaadsed ja eludki kulgevad laias laastus ühtemoodi. Mõni ime siis, et me neist asjust ka ühtmoodi räägime, mõtleme, tunneme.