Eestlaste visadusest kahe Ivaski näite varal

Kõne Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi vastuvõtmisel 15. detsembril 2021

KALLE KÄSPER

Kui on mingit põhjust rääkida eestlaste visadusest, siis ühed esimestest, keda sellega seoses tasub meenutada, on kaks luuletajat, kaks kauget sugulast, kaks emigranti – Ivar Ivask ja Jüri ehk Juri Ivask.

On lausa imekspandav, kuidas üks sugupuu on andnud kaks nii anderikast ja töökat loojat. Meenutagem. Mõlemad on eestlased üksnes isa kaudu: Jüri, vanem, sündis Moskvas (kas 1907 või 1910), tema ema neiupõlvenimi Živago viitab, et seda on kasutatud kirjanduses – kui Juri oleks juhtumisi võtnud ema nime, oleks ta Boriss Pasternaki romaani kangelase nimekaim.

Ivar, pisut noorem, sündis Riias (1927), tema ema oli lätlanna. Isaga rääkis Ivar eesti keelt ja emaga läti keelt, kui aga pere kogunes, siis oli ühiseks vestluskeeleks saksa keel. Küllap just selline varajane mitmekeelsus oligi põhjuseks, miks Ivarist kujunes polü­glott.

Pärast revolutsiooni opteerus Juri perekond Eestisse, siin astus noormees Tallinna vene gümnaasiumi. Ivar õppis sel ajal veel algkoolis, kusjuures, sõltuvalt sellest, kus pere hetkel asus, vahel eesti, vahel läti ja vahel saksa koolis.

Alates viimastest sõja-aastatest hakkas kahe Ivaski elukäik kulgema üllatava sarnasusega. Mõlemad põgenesid 1944. aastal Eestist Saksamaale, mõlemad õppisid sealsetes ülikoolides, Juri Hamburgis, Ivar Marburgis, mõlemad emigreerusid ühel ja samal 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse, mõlemad töötasid end uuel kodumaal üles kirjandusteadlasena. Jüri Ivask kaitses doktoritöö Pjotr Vjazemski tegevuse kohta kirjanduskriitikuna, Ivar Ivask – Hugo von Hofmannstahli loomingu teemal. Mõlemad toimetasid kirjandusajakirja: Juri, küll üsna lühidalt, kolme aasta vältel, New Yorgis välja antud ajakirja Опыты, Ivar Ivask hulk aastaid maailma kirjanduselu tutvustavat, mõjurikast ajakirja World Literature Today.

Olemasolevatel andmetel kaks kauget sugulast vanemas eas ka kohtusid korra. Võib kujutada ette, kui palju oli neil teineteisele rääkida – ja küllap katkestasid nad teineteist alailma hüüatustega „Nii ka mina!“.

Kas võib kahe sugulase saavutusi lugeda eestlaste visaduse väljenduseks? Arvan, et küll. Visadus on eestlaste püsiomadus, ilma visaduseta poleks meil, ühemiljonirahval, elus millelegi loota, kuid Ivaskite visadus paistab silma isegi kogu rahva taustal.

Seejuures pole õige nimetada nende edusamme karjääriks – see oli võitlus ellujäämise nimel, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Võõrsil on läbi lüüa määratult raske. Mõlemad Ivaskid tulid sellega toime, kuid pole välistatud, et neil tuli tuua ka ohvreid. Mõlemad armastasid luulekunsti, mõlemad kirjutasid luuletusi, ja väga võimalik, et oleksid eelistanud elada vabakunstniku elu. Emigratsioonis oli see paraku võimatu.

Sellest hoolimata moodustab just luule nende vaimse pärandi olulisima osa.

Juri on viie luulekogu ja ühe poeemiga kirjutanud end jõuliste tähtedega vene kirjanduslukku. On huvipakkuv, et poeemis, mis kannab pealkirja „Играющий человек“/„Homo ludens“, kõlab ka eesti keel:

Иначе душенька моя чудинкой
Взовьется üle aja и ее
Едва я вижу. Узенькой тропинкой
Из белой ноченьки – той valge öö,
Уже несется taeva-taeva, тая,
U-ü – я тоненько. За нею стая
Весенняя, и выше небеса.

Произношенье тоже трудновато:
Замысловато горловое õ.
Оно не ы славянское … Раскаты
Весенние, резвятся, рвутся: õnn
Ja rõõm. И русского солдата трели
Я слышу ласковые: vaike preili
Звени, вызванивай ее: лелей!

Ka Juri kuulsaim, lühiluuletus kannab eesti keele mõju:

Пели – пели – пели,
Пили – пили – пили,
Поле – поле – поле,
Пули – пули– пули,
Пали – пали – пали.

Kas panite tähele, selles luuletuses pole ainsatki susisevat häälikut?

Ivar Ivask on kirjutanud luulet kolmes keeles: saksa, eesti ja inglise keeles. Tema sulest on ilmunud üle kümne luulekogu. Üks Ivari luuletus on nii teemalt kui ka kompositsioonilt väga lähedane äsja tsiteeritud kauge sugulase värsile:

Paar lauda ja hällib häll
Paar lauda ja paindub paat
Paar lauda ja valmib veranda
Paar lauda – kirjutuslaud
Paar lauda – kirst ja haud.

Küllap võib selles ühtelangevuses näha lisaks paralleelsele elukäigule ka sarnaste geenide mõju.

Ivari üleminek inglise keelele on andnud tema ehk tähtsaima luuletsükli „Baltic elegies“ („Balti eleegiad“). Teine keel – tean omast käest – on nagu teine noorus. Alustatakse taas algusest, kuid – kaasas on elukogemus. Kui Ivar Ivaski eesti keeles kirjutatud, enamikus suhteliselt lühikesi luuletusi võib pidada millekski luulevormis päevikumärkmete sarnaseks, siis Balti eleegiad on otsekui lugulaul kolme rahva saatusest:

Kui te vaid viitsiks end Baltikumi poole
kallutada, kostaks teie kõrvu
mesipuu kaebelaul ja
allveekontuuridena
silmaksite merevaigutuba,
mille seinteks ahastuse õietolm.

(Paul-Eerik Rummo tõlge)

Kummalisel kombel olen minagi kaudsel viisil seotud mõlema Ivaskiga, Ivariga sel moel, et kirjutan luulet mitmes keeles, ja Juriga, sest olen vene keeles kirjutanud terve kogu nii-öelda eesti luulet, ilma ainsagi susiseva häälikuta.

Veel olen harjutanud umbes samasuguseid vokaliise, nagu Juri Ivask oma ülal osundatud luuletuses, näiteks: „vägimees eksib, kui hakkab vagameheks“ või „kurjus kerjab karjudes“; ja ka Ivar Ivaski osundatud luuletusega „paarist lauast“ leidub ühiseid jooni minu luuletuses „Ööbikute isamaa“: „Et jõuda nurgavoodist surivoodi, tuleb astuda vaid mõned sammud üle elutoa.“

Tänan Ivar Ivaski mälestusfondi halduskogu liikmeid mulle osutatud au eest. Pühendan selle auhinna mu esseede ja kõigi muudegi teoste esimese lugeja ja kriitiku Gohari mälestusele.