Elav ajalugu. Kiidulaul ühele ajalooromaanile

Kristina Sabaliauskaitė on saavutanud „Peetri keisrinnas“ ajaloolise täpsuse, peategelase psühholoogilise veenvuse, kujutatava aistitavuse ja loo haaravuse haruldase sümbioosi.

ALEKSANDRA MURRE

Umberto Eco on kirjutanud, et raamatu tekst valib lugeja, pakkudes esimestel lehekülgedel välja vastastikuse äratundmise või tundmaõppimise koodi, ebamugavad takistused, mille ületamisel liigutakse üksmeelselt mööda kirjutise keerdkäike kuni katarsist pakkuva finaalini. Kuna Katariina I-st, Venemaa tsaari ja esimese keisri Peeter I lihtrahva seast pärit abikaasast, teab igaüks midagi, on Kristina Sabaliauskaitė romaani „Peetri keisrinna“ puhul lugejail kindlasti olemas ka eelhäälestus, omad ootused selle ajaloolise persooni suhtes. Raamatu algus rabab aga kindlasti just suuremate eelteadmistega inimesi kõige enam.

Toorelt otsekohest ja õõvastuseni üksikasjalikku füüsilise valu ja kannatuste kirjeldust lugedes tundsin justkui omal nahal neid sõnadesse pandud inimkeha protsesse. Vastik ja eemaletõukav pilt hoiab lugejat enda kütkes: masohhistlikult liigub ja elab too kaasa, kuulab surivoodil olija vaevu kuuldavaid sõnu, kaebusi, mille tagant hakkab paistma tema lugu, hääbumise taustalt hargnema ühe erilise naise elu. Pime ja sõge inimelu lõpp vaheldub kogu raamatu vältel värvikate elupiltidega, alates peategelase lapsepõlvest kuni aastani 1710, millega saab läbi romaani esimene osa. Sellest kõigest kujuneb palju kannatanud ja palju üle elanud targa naise portree, dramaatiline elulugu, mis on väga kaugel ilusast Tuhkatriinu-muinasjutust, mida võib ajastu üldkäsitlustele toetudes ette kujutada. Romaani teises osas, mis on leedu keeles ilmunud eelmisel aastal ning tõlgitakse loodetavasti samuti peagi ka eesti keelde, arenevad sündmused edasi, kuni hetkeni 1727. aasta kevadel, mil diloogia algab.

Just teises osas hakkavad kangelannaga juhtuma sündmused, mis seovad ta ja tema perekonna tihedamalt ka Eestiga. Saabub ta ju koos Peetriga siia esmakordselt 1711. aasta detsembris. Sel puhul tellib valitsejapaari võõrustanud toonane kuberner Aleksandr Menšikov erandliku ikooni, kus karikas seisvat Kristust ümbritsevad Peeter ja Katariina, nende lapsed ja lähedased (loomulikult nimipühakutena) ja mis asub tänapäevani Tallinnas Nikolai kirikus. Aastal 1714 ostab Peeter Tallinna lähistel maa-alad, kus mõne aasta pärast hakatakse itaallasest arhitekti Nicola Michetti projekti järgi rajama uut euroopalikku suveresidentsi – veel üht Peetri paradiisi, Katariina auks nimetatud Kadrioru lossi. Huvitav, kas romaani jätkuosas leiab oma koha ka Maardu mõis, mis oli üks mitmest maavaldusest, mille Peeter Katariinale kinkis, et kindlustada tema ja laste tulevik juhuks, kui teda enam ei ole? Kaudsetest teadetest võib järeldada, et Venemaa valitseja armastatud abikaasa veetis Maardus koos lastega päris palju aega. Mõisas oli palgal teenijaskond, sh ka andekas sakslasest aednik, kes kutsuti nõudlike tööde puhul Kadrioru pargis sinna appi. Eestis jagus valdusi ja ametikohti ka Katariina Peetri-eelse elu lähedastele isikutele, sugulastele ning tema kasvataja pastor Glücki lähikondseile.

Õnneks ei saa tuntud isiku eluloole tugineva ajalooromaani puhul lugemisrõõmu ära rikkuda, sest faktid, niipalju kui neid on Katariina I puhul teada, on ju ammu igal pool kirjas, ja autor ei ole sündmustiku mõttes peaaegu midagi omalt poolt juurde pannud. Selle romaani peamine võlu peitubki Sabaliauskaitė oskuses ehitada üles sündmuste ja sisekaemuse võrgustik, mis võtab inimese kuju. Lugeja saab temaga tuttavaks: tema tunded ja mõtted on usutavad ning tegelaste omavahelised suhted veenavad ka siis, kui need ei vasta kanoonilisele tõlgendusele. „Peetri keisrinnas“ on autor saavutanud ajaloolise täpsuse, psühholoogilise ja emotsionaalselt haarava eluloo ning n-ö maitse ja lõhnaga kirjanduse suurepärase sümbioosi.

Eestis asuvatest Katariina I portreedest väärib esiletoomist Johann Heinrich Wedekindi maal Narva muuseumi kogus. Wedekindi 1720. aastate keskpaigas maalitud portree puhul on tegu prantsuse kunstniku Jean-Marc Nattier’ 1717. aastal loodud portree muudetud koopiaga. Kui prantslase maalil on Katariina I selgelt idealiseeritud, siis Wedekindi korduses tunneb paremini ära keisrinna iseloomulikud näojooned, nagu ka Vene õukonnas töötanud kunstnike Ivan Adolski või Louis Caravaque’i loodud Katariina portreede puhul.

SA Narva Muuseum / muis.ee

Sabaliauskaitė romaani eestindusega peaaegu samal ajal jõudis meie raamatulettidele ka tuntud Vene ajalookirjutaja Nikolai Pavlenko raamatu „Katariina Esimene“ tõlge (tlk Andres Adamson). Neid kõrvutades paistavad kohe silma hea kirjanduse eelised populariseeriva ja publikule meeldida sooviva ajalookäsitluse ees. Kirjeldatavate sündmuste ja isikute osas on need küll sarnased, sest mõlemal juhul on toetutud võimalikult täpselt samadele vähestele säilinud allikatele: Peetri ja Katariina kirjavahetusele, Peetri kirjadele teistele isikutele (õele Nataljale, Menšikovile, Fjodor Apraksinile jpt), Venemaal sel perioodil viibinud välisriikide esindajate oma valitsejatele tehtud ettekannetele, ametlikele dokumentidele, millele lisanduvad XVIII sajandi keskpaigast ja teisest poolest pärit mälestused ja „tõestisündinud“ lood Peetri ajast. Neid kõiki iseloomustab aga maskuliinne vaatenurk: tähelepanu keskmes on Peeter I, tema ja Venemaa riiklikud huvid. Mida tundis ja mõtles Katariina, ei saa teada ühestki allikast, kaasa arvatud tema enda kirjad, mille panid ta sõnade järgi kirja Katariinat ümbritsenud kaaskondlased. Sabaliauskaitė teoses on aga kesksel kohal just Katariina ise: algul tundlik ja unistav väike tüdruk, siis kannatav ja elu eest võitlev tütarlaps Marta ning siis Peetri armukeseks, seejärel naiseks ja hiljem tsaarinnaks saanud Katariina.

Avameelne ja jõuline naise lugu on muidugi kirjutatud tänapäeva vaatevinklist. Mõistagi ei ole ajaloolise isiku tunded, mõtted ja emotsioonid taastatavad, kirjanik saab need vaid luua, lähtudes meie kaasaja väärtustest, hoiakutest, unistustest. Tänu sellele ongi Sabaliaus­kaitė lugu Katariinast, Peetri keisrinnast, just nii huvitav, haarav ja kõnetav, et ajalooliste dekoratsioonide keskel liigub ja tegutseb reaalne inimene, kes sobiks ka tänapäeva, kelle otsused ja kahtlused aitavad ehk ka praeguses elus veidi paremini hakkama saada. Ja Sabaliauskaitė dekoratsioone võib usaldada: autor on teinud väga põhjaliku töö allikatega, kuid valinud oma loo jaoks sobivamad tahud ja aspektid. Katariina I isiklik lugu on üldjoontes usutav ka ajaloolase silmis, ühe suure mööndusega. Nimelt on kõrgendatud tähelepanu kangelanna rahvuse suhtes, üsna ootamatu ja enamiku oletustega vastuolus versioon tema päritolu kohta, ning kogu raamatust läbi kumav Leedu patriotism veidi võõrastav, samuti need modernsed ideed, mis ei olnud sellisena aktuaalsed või mõeldavad XVIII sajandi alguses.

Veenvus, mille Sabaliauskaitė on oma romaanis saavutanud, on loomulikult mõnevõrra ohtlik, sest loob lugejas petliku ettekujutuse, nagu oleks ta kirjeldatavaid sündmusi ise näinud, nii et teab täpselt, kuidas asjad „päriselt“ olid. Sama tunne tekib ju ka Jaan Krossi romaanide ja novellide puhul. Näiteks Johann Köler mõjub „Kolmandates mägedes“ reljeefsema ja värvikamana kui Mai Levini kunstnikumonograafias, mis on ometi tõene ja terviklik. Inimestena soovime näha ajaloolistes persoonides sügavaid emotsioone ja kaasahaaravat kirge, mida Sabaliauskaitė oma teoses ohtrasti pakubki.

Eraldi tahan esile tuua raamatu tõlkija Tiina Katteli suurepärase töö. Paraku puudub mul võimalus hinnata autori leedukeelse originaalteksti stiili, kuid see, mille tõttu hindavad Sabaliauskaitė loomingut kriitikud ja leedu publik, on tajutav ka eestikeelses tõlkes. Tekst haarab lugejat, on loomulik ja elav ning ajalooliste paikade, nimede, nimetuste ning mõistete osas täpne. Jääb vaid loota, et just Kattelile usaldatakse ka romaani teise osa tõlkimine ning see ilmub võimalikult pea, sest kõik, kes on raamatu esimest osa lugenud, ootavad põnevusega loo edasiarenemist, taaskohtumist värvikate ja kohemaid tuttavaks ja omaseks saanud karakteritega.

Aleksandra Murre on kunstiajaloolane ja Kadrioru kunstimuuseumi direktor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht