Emotsioon kannab!

Jüri Kolgi raamatuid lugedes ei ole igavust karta. Mänguline ja lustlik on ka uus luulekogu „Laskmata karu peied“.

ANDRUS KASEMAA

„Laskmata karu peied“ on üks sassis luule­kogu. Laskmata karu peiedel on ju ikka nii, et karu pole veel lastud, aga mehed ja naised on kokku tulnud ja juba räägivad. Pole tõde, pole karu, aga räägitakse karust, juba jagatakse nahka ja liha – ja kes räägib parema loo, seda jäädaksegi uskuma. Igatahes on see luulekogu vähemalt sama sassis kui karu kasukas. Kõik on uisapäisa, lõbus ja vahva. Usun, et kui neid luuletusi lastele lasteaias ette lugeda, siis poleks neilgi igav, kuulaksid ja naeraksid. Eriti kui Kolk loeks ise enda luulet, oma häälega.

Jõulude ajal pidas Maarja Kangro raadios luuleloengu lastele. Oli nalja küll, lapsed said aru ja suurtel oli huvitav. Jah, minu kõrv jäi küll raadio lainele. Miks ma Kangrost ja Kolgist kõrvuti räägin? Minu arust on nad oma põlvkonna ühed huvitavamad luuletajad, ühed teenäitajad. Kui Tallinna keskraamatukogu kutsub mudilasi lugejaks, siis tõesti, ka kirjanikke võiks lasteaeda rohkem saata. Eriti luuletajaid ja eriti selliseid nagu Kolk.

Laskmata karu peiedel on nalja ja suurustlemist. Lugeja arvab teada saavat tõe, vastuse olulistele küsimustele, ometi paisatakse need tõed kõik luuletuse kestel põrmu. Nagu avasalm juba ütleb: Pole tõde / ei ole aasal ega mäe peal / ei ole samas jões. Eks siin viidata Herakleitosele ja sellele, et samasse jõkke kaks korda ei astu, aga Kolk väidab, et seegi pole tõde. Tõde on hoopis lävel, autorgi passib lävel, on just minemas karu peiedele, kuid tõde on jalus, tõde on lävi, tõe peale astutakse, tõde on alati olemas olnud ja kõigil jalus. Väga hea sõnamäng. Kokku ilus luuletus.

Nagu Kolgil ikka, on kogus „Laskmata karu peied“ palju allusioone ja viiteid teistele, nii kodu- kui ka välismaistele tekstidele, mida ta on edasi arendanud ja laiendanud. Nii sünnivadki uued teosed, nii areneb kultuur. Kolgi tekste lugedes pole iial igav. Kolk liigub vabalt kultuuriruumis, nii nagu ta ise tahab: tema valib muusika, plaadid, mida ta mängib, liigub maalt linna ja linnast maale jälle tagasi – tõeline trubaduur.

Aga võtame algusest. Näiteks meeldib mulle väga luuletus südamest, kes ei saa mitte millestki aru ja selle asemel, et „argumenteeritult“ tukselda, hakkab pummeldama, alati siis, kui ise tahab. Ikka peab süda olema stiihiline, otsekui loom me rinnakorvis – metsik tüüp ühesõnaga, kellest saab hea luuletuse kirjutada.

Või siis need värsid, kus küsitakse lugejalt, kas ta on kujutlenud, kuidas ta pea mõtlikult ja aeglaselt mööda treppi alla veereb. Mina ei ole. Neid küsimusi, lõbusaid kujutluspilte, võiks olla veel tuhandeid à la „mis tunne oleks, kui aju asuks varbaotstes, mis tunne oleks varvastega mõelda iseendast?“.

Tundub, et sellised luuletused tulevad kergelt – lugemine läheb hoogsalt –, aga katsu ise selliseid teha. Kujutlen, et autor on üksi, kergelt tujus (vihane, peab vimma, ängis, kade teiste luuletajate peale või rõõmus, meel lustlik), kui ta sõrmede alt ilmuvad luuletused. Emotsioon kannab! Kolk ei tea ka ise, kuhu välja jõuab. Laseb mõtte jooksma minna, mõte aga liigub teatavasti kiira-käära.

Eriti huvitav on luuletus leheküljel 29, loetelu asjadest, milleta XXI sajandi inimene ei tohiks kodust välja minna. Nimekirjas on mobiil, võtmed, ema telefoninumber, rahakott, mille vahel hunnik kaarte, koduvõti jne … kingad! Lihtne ongi sageli geniaalne.

Ega Jüri Kolk midagi uut ütle, aga see, mida ta ütleb, on huvitavalt öeldud, teistmoodi, uudsete kujunditega.

Igor Kotjuh / www.kotjuh.com

Luuletuses „Vana onomatopoeetikum“ kirjeldatakse kummituse üksluist elu Tartu Toomemäe tumedal nõlval: vaim liigub susside sahinal mööda hoone kiviparketti ning vajub aeg-ajalt hästi vaikse lurtsatusega seinalt alla. Anatoomikumist on luuletuses saanud onomatopoeetikum ehk vanade aegade helijäljenduste maja. Uus aeg on nii ühetooniline, et isegi vaimul on Toomemäe tühjades loengusaalides igav.

Kõike on tehtud ja öeldud ja kirjutatud, kirjutas kord Jaan Kaplinski, ja ega Kolkki midagi uut ütle, aga see, mida ta ütleb, on huvitavalt öeldud, teistmoodi, uudsete kujunditega. Näiteks üks loodusluuletus, mis pole klassikaline, selline vaikne ja äraleierdatud kujunditega. Kolgi loodus ei ela vaikselt, sest Kolgi loodus trummeldab, ründab, samblatordid viskuvad katusele / nagu hüppavad sõjamehed / suured kirved käes / või kaheteralised mõõgad. Rohulibled aga kaevuvad silmini maasse ega tagane enam. Loodus peab otsekui kaevikusõda, ta võtab kõik tagasi. Luuletuse võtab kokku mõte, et emake loodus ei tunne halastust / ainult kannatlikkust / ja vohamist (lk 39).

Eriti armsad on väikesed luuletused, nelja-viierealised. Hakkasin neid mõttes nimetama keksuluuletusteks. Näiteks „Suveööde melanhoolne needus“: koduigatsus / ja kodustigatsus /lähevad alatasa / sassi (lk 21) või „Kevad“: sinililled tõusevad üles / jeesus tõuseb üles / jüri tõuseb öösel üles / töörahvas tõuseb üles / koera saba tõuseb üles / rikkad tõusevad vara üles / kult rukkis tõuseb üles / lehed tõstavad mässu / puude vastu / aga see on juba / sügis (lk 30). Kujutan küll ette, kuidas lapsed seal karu matustel seda salmi keksu hüpates loevad. Kahju, et minu lapsepõlves õpetati vanu igavaid salmikesi.

„Tüüpiline jõeluuletus“ (lk 46–48) on muistendi mõõtu kirjeldus jõe rännakust. Siinkohal Kolk ei luuletagi, vaid muutub ise järveks, jõeks, mõtleb puude peale, kes elavad ta kallastel, mõtleb väsimuse peale, kui ta on jääkaane all ja tal on natuke külm. Toimub järvestumine, jõestumine. Aga ka luulestamine. Kolk muutub ise luuleks, selleks jõeks, paisuks, veeks: olla kogu aeg uus ja seesama / panna villavabrik seisma ja imeda / kilkavaid lapsi keeristega põhja (lk 48) – üks paremaid luuletusi selles kogus.

Kogu lõpu poole on ka riimluulet, jumala-luuletusi. Raamatu lõpetab vahest kõige pikem luuletus naisest, kes rääkis, omajagu proosaks kasvav, aga minu arust polegi küsimus, kas proosaluule on luule või mitte. Iga tekst, mis on hea, milles on poeesiat, on luule. Lõpuluuletus toob meelde vanarahva ütluse „haava leht ja naise keel ei seisa kunagi paigal“. Selles luuletuses hakkab naine rääkima oma elu valusatest sündmustest, räägib ja räägib. Maailm jääb vaikseks, hakkab naise valust ja sõnadest otsekui lagunema. Maailm kaob naise juttude tulle, maailm on juba kadumas, aga naine ikka räägib. Räägib kõik surnuks. Ja siis on ots. Väga võimas pilt.