Et Jumal ei laseks tulla olukorral, milles inimene minus laguneb…

Katrin Laur seab kõrvuti tillukese Eesti katoliku kiriku tegevuse ning eesti sotside oma, kellest hiljem said juunikommunistid.

TOOMAS PAUL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Katrin Laur on võtnud ette suure töö – kirjutada ajalooline romaan mehest, kelle õndsakskuulutmise protsess on käimas,1 andes samal ajal põhjaliku taustakirjelduse Eesti Vabariigi elust 1930ndatel aastatel.2 Raamatut võib nimetada kaleidoskoopromaaniks. Kogu aeg, iga lehekülje või paari tagant, tuleb ette uus stseen. Nende järgnevus ei ole loogiliselt paika pandud, vaid vaheldub pidevalt nagu kaleidoskoobis – lihtsalt sündmustik, mis tüki aja eest jäi pooleli, läheb edasi. Lugeda on lahe, ei lähe igavaks, kui kogu aeg midagi juhtub. Mingeid pealkirju ei ole liigendamas.

Üks probleem oli minu jaoks küll. Mälu pole enam suurem asi. Kuna tegelasi on sadu, tuntud ja tundmatuid, siis vahel ei tule kuidagi meelde – ega leia üles –, kes see või teine asjamees on ja mida ta tegi viimati. Oleks suurepärane, kui navigeerimise abiks oleks lõpus nimeregister. Paraku, romaane ei varustata nendega.

Inimeste psüühika on sarnane. Autor seab läbivalt kõrvuti tillukese Eesti katoliku kiriku tegevuse ning eesti sotside oma, kellest hiljem said juunikommunistid. Mõndagi on sarnast. Autor hoiab neutraalset joont, ei kulda katoliiklasi ega tõrva punaseid, püüab mõista nende kõigi kui inimeste käitumist. Sest suured ajaloosündmused, mis peatselt üle Eesti valgusid, ei sõltunud pisematki kummastki. Jätan selle tausta osa siinses arvustuses käsitlemata.

Nagu pealkiri „Tunnistaja“ ütleb, on tegemist isikuromaaniga. Romaan noore saksa jesuiidivaimuliku kujunemiskäigust ei kirjelda ainult väliseid sündmusi, vaid pidevalt jutustatakse, mida ta mõtleb. Või millest und näeb (vt lk 23, 524 jj, 561, 738).

On uskumatu, aga tõsi – Eduard Profittlich saadetakse Eestisse erimissioonile pisimagi ettevalmistamiseta. Ta ei ole asjatundja dogmadeloos, ei oska vene ega eesti keelt. Tal ei ole ühtegi kaastöölist – need peab ta ise hankima. Mulle toob see meelde ühe seiga oma elust: õppisin pärast sõda Tartu ehitustehnikumis. Meil oli muhe direktor, nn Venemaa eestlane. 1955. aastal tuli käsk ja ta saadeti mingit kalakombinaati juhatama. Kuuldavasti ta sai korda ka sellega.

Piiskop Eduard Profittlich – mees, kes ootas oma elu kohta konkreetseid käske, mida täita, pidi viimaks ikkagi ise otsustama.

profittlich.eu

Kui otsida sõna, mis kõike kokku võtaks, siis on see kuulekus. Surm märtrina ei ole juhuslik, vaid loogiline lõpp. Aga ta ei tõrgu, vaid kinnitab ikka ja jälle jesuiitide deviisiga: Ad maiorem Dei gloriam. Autor ei kirjelda Ptofittlichit robotina, kes mehaaniliselt käsku täidab. Ta on aus ja tark inimene ning näeb missiooni võimatust ja mõttetust. „Tal oli raske uskuda, et kui muuta missa vormi, laulda liturgiat vene viisil, siis tahaks nad temaga koos laulda. Ühises apostlikus kirikus. Kuid patt oli kahelda ja karta, kui Püha Isa oli öelnud, mis teha tuleb. Kui pater Bourgeois talle appi tuleb, kes ei karda, siis saab ka tema hirmust jagu. Ad maiorem Dei gloriam!“ (lk 68). Tema hoiak on: „Kui Püha Isa tahab Eestis vene kirikuga ühinemist otsida, siis ei ole meie asi arutada, kas tal on õigus või mitte“ (lk 211).

Raamatust ei selgu, mida siis Eduard Profittlichi saatmisega sooviti saavutada. See on fantastiline – üle pooleteise tuhande aasta on lääne ja ida kirik elanud vastastikuse kirikuvande all, ja nüüd saadetakse lihtne preester, kes 1922. aastal oli ennast võimaliku Venemaa missiooni jaoks kirja pannud, Eesti Vabariiki. Üksi, kuna kedagi teist ei olnud võtta. „Krakovisse oleks ta tahtnud jääda, et ülikoolis edasi töötada. Õieti oleks ta Hamburgigi jäänud, siis, kui ta Eestisse saadeti. Ainult seda ta enam ei mäletanud, ei suutnud meelde tuletada ka siis, kui püüdis, miks ta ennast Venemaa missiooni jaoks kirja pani. Võib-olla kartis Brasiiliat selle hullu kliimaga, mis Peteri elu võttis? Seda võis ta täna mõelda, mis tollal oli, oli tal ikkagi meelest läinud. Midagi pidi olema, aga kui ta seda päris tõsiselt oleks mõelnud, oleks ta ju vene keele ära õppinud?“ (lk 15 jj)

Mõlemas kirikus on äärmiselt kaaluv isiku positsioon hierarhias – alla piiskopi ei olnud lihtpreestritel midagi rääkida. Mis imet võis Rooma loota? Aimu saab ühest vihasest telefonikõnest, kus talle tagantjärele öeldakse, mida ta pidanuks kõik tegema (lk 114-115).

Juba läkitamine ise on kummaline – Profittlichi juurde Hamburgi tuleb tundmatu mees, kes toob talle ordukindrali kirja ning annab portfellitäie Inglise naelu korraldusega nii ruttu kui võimalik Eestisse minna roomakatoliku ja vene õigeusu kirikut ühendama (lk 14-16).

See ei ole mingi salamissioon – Nigol Andresen ütleb Profittlichile: „Lehes kirjutatakse, et meie õigeusu kirik tahab Rooma paavsti alla minna. Nüüd ma saan aru, mis asja te Eestis ajate“ (lk 45). Ka Rahamägi „oli lehest lugenud, et katoliku kirik Eestis vene kirikuga lähenemist otsib“ (lk 110).

Kui Profittlich läheb ennast Riias piiskop Zecchinile esitlema, on piiskop salvavalt avameelne: „Nad ei hooli Eestist, nad ei hooli Lätist. Nägite, kui suur on Püha Frantsiskuse kirik, ja Riias on neli katoliku kirikut. Vatikan hoolib Venemaast. Kui Ratti, enne kui ta paavstiks sai, mu siia saatis, rääkisime me temaga mitu korda. Siis olin ma temaga nõus, aga see oli kümme aastat tagasi. Nüüd on näha, et Nõukogude Venemaa ei kao kuhugi, igatahes mitte lähemal ajal. D’Herbgny on intrigaan, kust mina tean, miks paavst teda kuulab. See on võim. Võim teeb tarkadest inimestest edevad ja pugejad on nende juures kõrges hinnas“ (lk 42).

Romaan näitab, kuidas Profittlich püüab teha, mis võimalik, aga tulemusi on mingil määral vaid Narvas, kus isa Vassili on populaarne ning tema kogudusse tuleb üle rohkesti venelasi. Missiooni mainele on see aga kahjulik ja Profittlich peab tema kohaliku vene õigeusu kiriku nõudmisel Narvast ära tooma.

„Ma ei usu idariitusse, mõtles Eduard Profittlich ja ehmatas. Kuidas oli see võimalik, et ta vaidleb Püha Isa otsuse vastu? See oli ülesanne, mille jaoks ta Eestisse saadeti, ja ta oli teinud kõik, mis oli osanud ja saanud, et seda ülesannet ad maiorem Dei gloriam täita. Praegu, siin ja sel hetkel, vaadates neid kahte jõust ja innust pakatava noort meest, sai talle selgeks, et tema sellesse ei usu. Ei usu, et oleks palju inimesi, kellel oleks vaja katoliku kirikut vene kiriku ikoonide ja liturgiaga. Seda uskus isa Vassili, keda isa Eduard armastas, aga kellest ta aru ei saanud. D’Herbignyst sai ta veel vähem aru, too oli aga kadunud ja ka sellest ei olnud võimalik aru saada, miks“ (lk 251).

Romaanist ei saa me teada, mis juhtus Vatikanis, et idee autor piiskop Michel d’Herbgny sattus ebasoosingusse. Paavst Pius XI kutsus isa Eduardi audientsile ja teatas missiooni lõppemisest ning andis Profittlichile loa Eestist ära tulla. Aga tema oli juba kahe ja poole aastaga eestlasi hakanud armastama ega tahtnud tulla. Kui Profittlich aga söandas d’Herbgny palve edasi öelda, et paavst kutsuks ta enda juurde, vihastas Püha Isa: „Ärge segage ennast poliitikasse. Olge nagu meie, olge preester. Ainult preestreid ja piiskoppe on kirikul vaja. Kõik teised kasvavad iseenesest nagu umbrohi, need, kes tahavad võimu. Neil ei ole inimestest kahju, aga meil peab olema“ (lk 180).

Kui küsisin Katrin Laurilt, kas tema teab, mis tollest ebasoosingusse langenud piiskopist d’Herbgnyst sai, vastas ta, et ei tea. Arvab, et saadeti koos vaikimisvandega mõnda kloostrisse surma ootama.

Eduard Profittlich saab tiitli protonotarius apostolicus piiskopi aumärkides. Kuid ise ta tunneb: „Apostlik protonotar on erakorraline au ja kui Püha Isa ta selle jaoks välja oli valinud, siis ei tohtinud isa Eduard kahelda, vaid peab kandma alandlikult tiaarat3 ad maiorem Dei gloriam“ (lk 196).

Raamatut läbivad Profittlichi mõtisklused iseendast. Näiteks: „Ei, ta ei uskunud, et oleks vagatseja – vagatsemine on valetamine, valetamine Jumalale ja iseendale tema oli alati püüdnud aus olla. Mõnikord ei jätkunud tal julgust. Aga viril – viril oli ta küll olnud. Oli veelgi. Kaasasündinud rõõmu, kaasasündinud võitlusvaimu, seda oli temas vähe“ (lk 151). „Taevane Isa oli Eduardi raja laiemaks teinud, aga ta hing värises ja kurvastas, nagu oleks kiriku au talle vaevaks olnud“ (lk 212). 27. detsembril 1936 pühitseti ta Adrianoopoli titulaarpea­piiskopiks.

Profittlich ei tahtnud Eestist ära minna, kuigi lihtne tal siin ei olnud. „Isa Eduardi süda valutas, et katoliku preestrid ja jesuiidid Eestis nii omapead elasid. Tema kui apostliku administraatori oli püha katoliku kirik Eesti kirikuelu ja organisatsiooni looma ja selle üle valvama pannud, aga ta ei suutnud seda ülesannet nii täita, nagu oleks pidanud. Preestreid oli vähe, usklikud olid üle terve maa laiali ja neid tuli igaüht omaette karjatada. Enamik oli kaotanud sideme kirikuga ja suurem osa ei saanud armulaual käia, sest polnud katoliiklikult laulatatud. Tuli püüda vähemalt nende lapsi päästa, püüda nad kiriku rüppe tuua. Tuli uusi katoliiklasi kasvatada. Eestis ei saanud kirikuelu niimoodi korraldada nagu Saksamaal või Prantsusmaal või Belgias, Kesk-Euroopas, kus oli vana katoliku kirik. Ka Poolas oli katoliku kirikus kord ja subordinatsioon. Eesti muutis isegi katoliku preestreid ja jesuiite, mõtles Profittlich. Nad ei saanud enam kiriku reeglitest nii kinni pidada, nagu oleks pidanud. Nagu Codex Iuris Canonici seda nõudis“ (lk 266).

Ma ei teadnud enne romaani lugemist suurt midagi omaaegsest katoliku kirikust Eestis. Nii vähe kui neid oli, olid nad killustatud. Mitut puhku on selliseid kokkuvõtvaid kirjeldusi nagu: „Pater Lenzbauer ei olnud Pärnust kohale tulnud, Lenzbauer ja Ruszala olid tülis ja ei olnud lootust, et nad ära lepivad. Kui Lenzbauer kohal oli, muutus Ruszala kaputsiinide Boruckiks. Kui kurb see on, mõtles piiskop, et preestrid, inimhingede karjased, ei ole ei targemad ega paremad kui kõik patused inimesed“ (lk 598).

Profittlich tunneb ennast misjonärina, aga maa, kus ta töötab, ei ole enam paganatemaa, ega ole ka veel selline nagu XXI sajandi alguse postkristlik ühiskond. Siis oli siin enamik inimesi kas luterlased või õigeusklikud. Ja kuigi suurt osa võib nimetada nimekristlasteks, on Profittlichi uued koguduseliikmed konvertiidid – endised luterlased, kes vahetavad usku mitte veendumusest, vaid tehnilistel põhjustel, näiteks et saada katoliiklikku laulatust, mida teine pool soovib.

Kaarli kiriku uks oli lahti ja Profittlich astus sisse. „Ta ei osanud öelda, kas see Jumala koda oli. Aga vastupidist oleks ka imelik öelda olnud, siin, selles kirikus, oli ju ka, päris kindlasti, jumalakartlikke inimesi. Keda ehk pärast surma põrgutuli ei oodanud? Ta käsi talitas omasoodu ja lõi risti ette“ (lk 199).Tema muretseb nende pärast, kes ei kuulu Kirikusse: „Tihti mõtles ta selle peale, ja püüdis neid mõtteid eemale peletada, et mis saab neist, kes ei ole pühas katoliku kirikus? Mis neist saab ja kuhu nad lähevad?“ (lk 267).

Piirid katoliiklaste ja teiste vahel on selged. Võiks arvata, et „katoolne“ kirik on kõikehõlmav, aga Codex Iuris Canonici paneb viimse üksikasjani kõik paika ning piiskopil, preestrist rääkimata, ei ole võimalik omavolitseda. Vatikani II kirikukogu avardas piire. Rupert Sheldrake’il oli kogemus Indiast: „Hommikune missa algas Gayatri mantraga, selle sanskritikeelse mantraga pöördutakse jumaliku jõu poole, mis jõuab meieni päikesesärana. Ma küsisin isa Bede’ilt: „Kuidas sa saad katoliiklikus aašramis hinduistlikku mantrat loitsida?“ Ta vastas: „Just seetõttu, et see on katoliiklik. Katoliiklik tähendab üleüldine. Kui see jätaks ühegi tee jumala juurde kõrvale, poleks see katoliiklik, vaid sektantlik.““4

„Tunnistajat“ raamib märterluse motiiv. Autor kirjutab, et käsu edastaja McGarrigle ei varjanud muiet: „Pater Profittlich! Märtrisurma me teile vaevalt et pakkuda saame, kui te seda silmas peate. Esialgu on teie missioon palju lihtsam – te viite Eestisse teatud summa raha ja näitate, kas te sobite edasisteks ülesanneteks. Eesti õigeusu kirik avab meile ukse Venemaale!“ (lk 16).

Kümmekond aastat hiljem on olukord teine. „Eelmisel sügisel, kui baaside lepingud olid alles sõlmitud ja Nõukogude Liit kinnitas, et ta ei sekku Eesti riigi siseasjadesse, peab kinni Eesti neutraalsusest, pühitses piiskop koos nuntsius Arataga Tartus pontifikaalmissat. Pidas ladinakeelse jutluse ja ütles, et on valmis minema märtrisurma, kui seda kiriku ja lunastatud hingede pärast vaja on. Arata oli teda ehmatanud näoga vaadanud. Täna oli isa Eduardil endal selle pärast piinlik, tagasi vaadates tundus see hooplemisena“ (lk 757).

Eduard Profittlichil oli Eesti Vabariigi kodakondsus (lk 269). Kuid tal oli ka saksa kodakondsus ning tal olnuks õigus lahkuda. Omast kohast on traagiline, et mees, kes ootas oma elu kohta konkreetseid käske, mida täita, pidi viimaks ikkagi ise otsustama. Paavst jagab lillelis-luulelises kirjas 12. märtsist 1941 (lk 779–781) nõuandeid, kuid jätab Profittlichi küsimusele vastamata. Tal ei olnud võimalust jääda oma karja juurde ka siia jäädes. Kuid ta sai anda ustavaksjäämise eeskuju.

On võimatu mõelda Profittlichi elu lõpule, meenutamata, mida kirjutab George Orwell oma raamatus „1984“. Lugesin seda teost, kui see liikus sam­izdati paljunduses sõprade ringis. Miks ei ole mõtteroima teinul võimalik inimväärselt surra. Miks märtreid enam ei saa olla.5 Kui ma palvetan Meie Isa palvet, siis minu jaoks isiklikult on seal kõige olulisem: „ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa ära kurja käest“. Hinge karjatus, et Jumal ei laseks tulla olukorral, milles inimene minus laguneb. Mu isa käis sellest põrgust läbi ja tuli välja, inimesena. Aga mina ei ole enda suhtes kindel.

Ei tea ka praegu, millest veel tuleb läbi minna.

1 https://www.katoliku.ee/index.php/et/katoliku-kirik/eduard-profittlich-sj/100-edikt-seoses-jumala-sulase-eduard-profittlich-s-j-1890-1942-ondsakskuulutamisega

2 Raamatust on kirjutanud põhjaliku retsensiooni ajaloolane Toomas Abiline: Piiskop Eduard Profittlich – ühe märtri lugu. Eesti Kirik nr 26, 22. VI 2022, lk 8.

3 Vist on eksitus – tiaarat, kolmekordset krooni kannab ainult paavst, vt lk 458 märkust.

4 Rupert Sheldrake, Teadus ja vaimne praktika. Tlk Hardo Pajula. – AS Postimees Grupp, Tallinn 2020, lk 16.

5 George Orwell, 1984. – LR nr 48–51, 1990, lk 154–204, eriti lk 173–175.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht