Euroopa hääl ja keel

Riikliku kultuuri elutööpreemia ja Euroopa kirjandusauhinna laureaat on Jaan Kaplinski.

ENE-REET SOOVIK

Jaan Kaplinski Põlvamaal Kõllestes oma maakodus.

Jaan Kaplinski Põlvamaal Kõllestes oma maakodus.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Läinud sajandil kirjutas Jaan Kaplinski Euroopa kultuuri hällist Kreekast meieni jõudnud Hesiodost meenutades, et „… ikka / on töid rohkem kui päevi ja midagi / jääb ikka korjamata, koristamata, lõpetamata“.1 Ent nii aias kui ka kirjanduspõllul jõuab pikkade elupäevade jooksul siiski päris palju ka lõpule viia ning suureks kasvatada, avastada ja teostada. Luuletused, esseed, näidendid, lasteraamatud, ulme, elulookirjutus ja populaarteadus, lühijutud ja romaan – Kaplinski loomingulisesse biograafiasse jagub kõike. Kõigiti küllaga ja kõigiti kaalukat selleks, et siis, kui arvepidamine ette võtta ja kirjutatu vaekausile kokku kanda, ei leitaks seda mitte kerge olevat, vaid arvataks riikliku elutööpreemia vääriliseks.

Kaplinski loodu kestvast kaalust annab tunnistust seegi, et kirjaniku enam kui 40 aasta tagune, kuid alles mullu trükis ilmunud näidend „Neljakuningapäev“ on ühtlasi valitud Kultuurkapitali tänavuste aastapreemiate kandidaatide lõppnimistusse. Näitemäng on olemuselt tekst, mis seab esiplaanile inimhääle, kõneldavuse, helilainetena võnkumise võimalikkuse. Tunamullu „Kirjanike häälte“ sarjas välja antud heliplaadil, mis kannab pealkirja „Kolmes keeles“, kuuleb Kaplinskit aga lugemas luuletusi ja küllap ongi ta lugejate teadvusesse kinnistunud eelkõige luuletajana. Ning keeltes kõneleb Kaplinski luule tõesti: lisaks eesti kirjakeelele, millega kujunenud suhete vastuolulisus on tema puhul mitut puhku tähelepanu pälvinud, leiame ta kirjatööde seas luuletusi küll inglise või vene, küll soome või võro keeles. Ühest küljest näivad kirjanikku seega köitnud olevat suured indoeuroopa keeled, mida võib mõistagi kujutleda näiteks laiema lugejaskonnaga peibutamas. Ent teisalt on Kaplinski eri aegadel avaldanud just selles suurkeeles, mis parajasti ei ole „see õige“: inglise keeles kirjutatud kogu „I am the Spring in Tartu“ ilmus Kanadas 1991. aastal, mil Nõukogude Liit oli alles lagunemas ja inglise keele hegemoonia ei olnud siinmail veel kanda kinnitanud; üle-eelmisel aastal aga tuli kogumik „Белые бабочки ночи“ välja Eestis, kus vene keeles luuletamisega praegu ülearu suurt populaarsust ei tarvitse võita. Ometi jõudis ka see raamat Kultuurkapitali aastapreemia lõppnimekirja, sedapuhku venekeelsete teoste kategoorias, ning leidis välismaiste vene keeles kirjutajate esiletõstmiseks mõeldud „Vene preemiaga“ tunnustamist Venemaal endalgi. Vastukaaluks laiade rahvusvaheliste avaruste kõnetamisele koondas aga „Taivahe heidet tsirk“ (2012) – ehkki vääramatu järjekindlusega osutus tookord aastapreemia nominendiks seegi – lõunaeestikeelset originaalluulet ja tõlketekste, tõstes esile kitsamalt kohalikku mõõdet, mis oli esil ka veidi hilisemas proosamõtiskluses „Mõtsa ja tagasi“ (2014).

Kohaliku ja kauge, juurdunu ja kosmopoliitilise vaheline pingestatus võimaldab Kaplinski kirjutatus esile tõsta mõlemat poolust ning ehk võiks just see anda võtme veel ühe hiljutise preemia, Euroopa kirjandusauhinna (European Prize for Literature) juurde, mille Kaplinski alanud aastal võib-olla viimase laureaadina kätte sai. Seni Prantsusmaal Strasbourgis välja antud auhinna statuut on näinud ette, et see peaks soodustama mõistmist Euroopa rahvaste vahel, andes kõigile riikidele inimliku palge: auhinna laureaadid võiksid olla oma rahva kultuurilised suurkujud, elavad sümbolid, Prantsuse kontekstis kõrvutatavad Victor Hugo rolliga. „Andes igale Euroopa maale näo, selle kõige kuulsama kaasaegse kirjaniku oma, õpivad meie riigid kõige paremini üksteist austama ja mõistma,“ on preemiaandjad lootust avaldanud. Statuut on rõhutanud auhinna sõltumatust institutsioonidest ning see ei ole olnud kitsalt Euroopa Liidu preemia: kvalifitseeruv autor on võinud esindada ükskõik millist Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigist ja nii on senise 11 laureaadi seas ka näiteks kirjanikud Venemaalt ja Norrast.

Mitme Euroopa preemiaga auhinnatute teostes on olnud olulisel kohal religioossed või filosoofilised motiivid ja et tunnustus on ette nähtud kirjaniku koguloomingu eest, on laureaadid mõistagi olnud vanema põlvkonna loojad – vastandina Euroopa Liidu kirjandusauhinnale (European Union Prize for Literature), mida antakse üksikteoste eest tulevikulootustele, kelleks Eestist on olnud ajalooliste romaanide autorid Tiit Aleksejev (2010) ja Meelis Frieden­thal (2013). Peamise ühisjoonena aga iseloomustab senist nimekirja küllap läbimõeldud mitmekesisus ja seda mitte üksnes kirjanike päritoluriike ja emakeeli arvestades. Statuudis rõhutatud kirjanduse lepitavust ja mõistmisele õhutavust Euroopa poliitilise ja ajaloolise pärandi kontekstis näitab kujukalt tõik, et preemia on saanud nii Teise maailmasõja ajal Poola vastupanuliikumises osalenud Tadeusz Różewicz kui ka koolipoisina Wehrmacht’i mobiliseeritud sakslane Tankred Dorst. Kindlasti on kõnekas ka žanriline mitmekesisus nii üldse kui ka üksikute kirjanike loomingu lõikes, kusjuures torkab silma, et mitmegi puhul on esindatud näitekirjanduse „inimhäälne“ komponent.

Kaplinskiga kõrvu võiks aga põgusalt peatuda neil kolmel premeeritud kirjanikul, kelle loominguga siinkirjutaja on mingil määral kokku puutunud. Nende kõigi puhul võib üllatusega leida, et kuigi tegu on tõepoolest väga tuntud ja tunnustatud loojatega, pole nad tingimata peavooluautorid, sest ei esinda oma rahvuskirjanduse palet mitte tingimata keeles, mis oleks sealse enamuse oma. Nõnda oli esimeste auhinnatute seas Bo Carpelan, laiahaardeline autor, keda Eestis ehk enim tuntakse prosaistina (raamatutena on eesti tõlkes ilmunud „Varjukõnd“ ning Tõnis Arnoverile tõlkepreemia nominatsiooni toonud „Suve varjud“), ehkki tema siinsesse tutvustamisesse luuletajana panustas ei keegi muu kui Kaplinski juba 1988. aasta Loomingu märtsinumbris. Carpelan esindas aga terve Soome kuvandit vähemuspositsioonilt, soomerootslaste viie ja poole protsendi seast.

Võib-olla mitte nii märgatav, kuid sugugi mitte tähtsusetu on keeleline ning sellega seotud kultuuriline ja ideoloogiline identiteet preemia teise Põhjala laureaadi, samuti paljusid žanre viljeleva, kuid rahvusvaheliselt ehk peamiselt näitekirjanikuna tuntud Jon Fosse loomingus (Eestis on Theatrumis mängitud tema näidendeid „Üks suvepäev“ ja „Ma olen tuul“). Nimelt kirjutab Fosse teadlikult ja rõhutatult uusnorra keeles, maalähedase mainega nynorsk’is, mis vastandub ajaloolistele taani keele mõjudele, mis on kujundanud Norra levinumat kirjakeelestandardit bokmål’i. Omavalitsustes, milles nynorsk on asjaajamiskeel, elab umbes 12 protsenti Norra elanikkonnast. Siinkohal võiks lisada, et Kaplinski Norra tõlkija Turid Farbregd on tema luuletusi vahendanud samuti just uusnorra keelde.

Preemia laureaatide seas Suurbritanniat esindav Tony Harrison on Eestis seni ehk vähem tuntud. Üsna ootuspäraselt on Harrisongi mitme žanri mees: luuletaja, näitekirjanik, (värssdraama)tõlkija ja luulefilmide autor, kes aga ise on kinnitanud, et ükskõik, mida ta ka kirjutaks, on see ikkagi luule. Sarnaselt Kaplinskiga ei ole põhimõtteliste poliitiliste hoiakute poolest tuntud kirjanik jätnud avalikult väljendamata oma teinekord üsna põrpivaid seisukohti, mõnikord ka samadel teemadel nagu näiteks Iraagi sõda. Töölisklassi taustaga klassikalisel filoloogil Harrisonil on oma keeleline kodu Põhja-Inglismaa Yorkshire’i murrakus, mille häälduse, sõnavara ja staatuse kontrasti võrreldes standardkeelega ta oma tuntumates tekstides tihtipeale esile toob.

Nii tundubki, et Kaplinski sobib sellesse auhinnasaajate nimistusse ühe enimtõlgitud eesti kirjanikuna ja pillavat žanririkkust esindava multitalendina, aga mitte vähem ka otsesõnu omaenda keele, selle võimaluste ja lubatavuste, selle kasutamise või kasutamata jätmise tagajärgede järele küsijana, kes teadvustab keele ja hääle tähtsust siin elus. Eks lõpetanud Bo Carpelangi oma marginaalidena vormistatud eessõna Kaplinski rootsi keelde tõlgitud luulevalimikule „Samma hav i oss alla“ (tlk Ivo Iliste ja Birgitta Göranson) mõttega, et luule ongi elu, mida „näha, avastada, kaasa elada. Elava luuletuse hääl on alati vox humana.“2

1 Jaan Kaplinski. Õhtu toob tagasi kõik. Eesti Raamat: Tallinn 1985, lk 96.

2 Bo Carpelan, Några marginalia till Jaan Kaplinskis „Samma hav i oss alla“. Rmt: Samma hav i oss alla. Fripress Bokförlag 1988, lk 6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht