Filifjonkadele

Kõigest vanast ühe ropsuga lahti saada ja uuesti alata, seda tahame sisimas salaja. Ükskõik kui kõvasti me olnu ja oleva küljes ei ripu.

MUDLUM

Kunagi 60ndatel oli Horisondis üks jutt, kus sisalikulaadsed tulnukad vaatavad oma kosmoselaevast maad ja peavad otsustama, kas planeet hävitada või mitte. Inimeste emotsioonid kuvatakse nende ekraanile sinise ja kollase joonena – sinine on negatiivsed tunded kurjus, kadedus, mure jne, see on hiiglavõimas suur lainetav joon nagu jõgi ja kollast praktiliselt pole. Ühesõnaga, pilt on selge: maa tuleb hävitada. Järsku murrab sisse vägev kollane pulbitsus – tõeline rõõmujuga. Headus võidab! Sisalikud sõidavad edasi. Ja siis näidatakse pildikest rahulolevast mehest, kes on tohutu võidurõõmus, tal on õnnestunud kellelegi mastaapne käkk keerata.

Need lapsena loetud ulmejutusabad on n-ö minu baas. Võiksin ka kaevuda kirjasõna varasalvedesse ja hakata peale Johannese ilmutusraamatust,¹ aga millegipärast meenus mulle esmalt just see jutuke. Düstoopia teema on ju ääreta lai, see pole sugugi ainult ulmekirjanduse või teadusliku fantastika pärusmaa, seda leiab ka padurealistlike autorite loomingust ja kui kaasata nüüdisaegne kirjandust asendav meedium telenovela’d, siis on vähe selliseid, mille iga hooaeg ei lõpeks väiksemat sorti maailmalõpuga. Inimesed lihtsalt armastavad apokalüpsist. Nagu Tove Janssoni Filifjonka, kes kartis katastroofe, ja kui see tuulispask lõpuks tuli ja peksis segi ta portselankujukesi tuubil täis maja, siis tundis ta otsata kergendust. Ta oli vaba! Kõigest vanast ühe ropsuga lahti saada ja uuesti alata, seda tahame sisimas salaja. Ükskõik kui kõvasti me olnu ja oleva küljes ei ripu.

Aga ometi miski ei muutu nii, nagu oodati. Vaatad 60ndate kosmosefilme, kus nad hõbedaste liibuvate kombinesoonide või pallonitega ringi siblivad ja võrdluseks tänavapilti aastal 2017 – mustad, hallid ja pasakarva joped, jah, mingi sünteetika, pulstunud kunstkarv kapuutsiservas, mõnel lapsel on vilkuvate tulukestega tossud – no ei ole see tulevikuinimene, kes seal kõnnib, vaid täitsa harilik. Me ei toitu tuubist või kuubikust, mis sisaldaks kõiki eluks vajalikke aineid, aga meie naturaalsena näiv ninaesine on keemiast tehtud. Ühes nõukogude kirjaniku paatoslikus kosmoseodüsseias, kus teiste tähtede juurde sõideti eri rassidest pärit sõbraliku meeskonnaga, lapsed kasvasid emata kollektiivsetes arendavates hoidlates, kõik oli viimase peal eesrindlik, ometi tuli kaugekõneks ikka minna operaatoripunkti, nii nagu see kunagi käis – läksid postkontorisse, tellisid kõne ja ootasid oma pool tunnikest, kuni sind ühendati ja saadeti väikesesse telefoniga kunkusse.

Enamjaolt oli tonaalsus ikkagi helge, lootusrikas, avar, inimkond edasipüüdlik ja võitmatu. Sellist uskumatut jama, et kogu maailm kahaneb väikese ekraani suuruseks, seda nägid ette vähesed. See ongi minu düstoopia, kunagise piiritu rõõmu, interneti asemel on meil nüüd põhimõtteliselt üks ajupesu kanal – Facebook. Loodan, et keegi paneb sellele hästi varsti pommi alla. On võimatu kirjeldada, kui suurt tülgastust tunnen ma elu tohutu mitmekesisuse kanaliseerimise ja kommertsialiseerimise vastu. Õigupoolest peaks endale lubama, et ei osta elu lõpuni ühtki asja peale „parim enne“ toidu ja vanad palitud käänan ümber, kui riie ära kulub, ja saabastele panen rauast kontsaplekid. Arvan, et näen veel seda aega, kus inimesed loobuvad arvutist, nagu nad nüüd loobuvad telekast. Arvutis pole midagi teha! Nii ütlen mina, nii ütleb mu tütar, kes õppis lugema ja kirjutama Messengeris. Ta ütleb, et vanasti võis hommikul ärgata, arvuti lahti teha, istuda seal kella kaheni öösel ja kunagi ei olnud igav. Praegu pole mõtet sinna enam vaadatagi. Väga suur mittemiski on seal. Ja inimesed saavad sellest aru, ärge arvake, et ei saa.²

Düstoopiline mõtlemine on natuke nagu eelmise aasta mood, see on aja tuules lehvimine. Mitte kohal, mitte ees. Vikerkaar avaldab maailmalõpu-eri, Õnnepalu kirjutab sõjast, surmast ja elutüdimusest, Mutt õhtumaa allakäigust, kirjutatakse traditsioonide hääbumisest, inimsuhete nurjumisest, hävingust, lootusetusest, kättemaksust. No sellest, mis on huvitav. Õnnemaa, mis seal huvitavat? Nagu Willy Wonka šokolaadivabrik, mingid väiksed pägalikud ikka teevad musta tööd. Ja kui keegi püüabki kuskilt nurgast ajada mõnd õiget asja, siis on tunne, et nad kõik on märsilohistajad, õiukesed,³ murueide tütred ja veits metsa poole kindlasti. Ühesõnaga, tiba naeruväärsed.

Lõppeks on ühtviisi vilets nii see, kui maailm liigub üha suurema korra, lihtsuse ja selgete väärtuste poole, kui ka see, kui ta muutub üha segasemaks ja hoomamatumaks. Ja kui see kõik juhtub veel ühel ajal korraga!

Aga meie mõtted, meie ideed mõjutavad maailma käekäiku. Kui need on ainult halvad, siis midagi head juhtuda ei saa. Igatahes oleks parastamise, ärategemise ja kahjurõõmu sinikollane laine praegu ennenägematult võimas mis tahes radaril.

Seni kuni otsime ainult vaenlast, et olla ühtsed. Ja muidugi tuleb võita, ilmtingimata võita. Viik meile ei kõlba. Võita kurjus, üldmõiste, kehastagu teda siis deemonid, kurjad alien’id, hullud teadlased, globaalne kapitalism, pandeemiad, sarimõrtsukad …

Kui lõpetaks eesti rahvale nii tuttava ketserliku mõtteavaldusega?

Otsi ikka endale sõpru oma vaenlaste seast ja sa oled suuremeelne ja võitmatu.

1 Johannesse ilmutusraamat seostub mul jällegi esmalt Erich von Dänikeni Horisondis ilmunud järjelooga „Külalised kosmosest“ (1970, nr 2–6). Autor veenab seal lugejat, et see, kelle paremas käes oli seitse taevatähte ning kelle suust välkus vahe kaheterane mõõk ja kelle jalad olid vasemaagi sarnased, polnud loomulikult ei keegi muu kui külaline kosmosest.

2 Vt näiteks seriaali „Mr. Robot“.

3 „Muhu murdesõnastiku“ järgi on „õiukese“ tähendus „rumal, napakas“, kuid mulle on see sõna leebe varjundiga nagu „oh sa lollike“, „vähe tuult saanud“ vms.

http://muhu.rehepapp.com/murre/index.php/%C3%95iuke