Filosoofia-iduettevõtte viletsus

Nuccio Ordine seab kahtluse alla majanduslikult kasulikuks peetavate väärtuste ülimuslikkuse ning võtab kaitsta laiadest massidest hüljatud vabu kunste.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Mõne kuu eest kõndisime paari poliitikat ja semiootikat õppiva sõbraga mööda varakevadiselt pehmet Kultuuri­kilomeetri kruusarada ja arutasime filosoofiaalase idufirma loomise võimalust. Ilmselt on sõnapaar liiga ambitsioonikas, kuna filosoofia eeldab sügavat mõtestamisprotsessi ja iduettevõtte aluseks peab olema ikkagi lennukas äriidee. Meie plaan oli vahest banaalne ja tagasihoidlik, entusiasmi aga see-eest palju. Inspireerituna sellistest projektidest nagu MasterClass või Udemy, kus mõistliku tasu eest pakutakse interneti vahendusel igasugust koolitust, mõtlesime arendada välja humanitaarteadusliku silmaringi laiendamise programmi inimestele, kel pole kuigi palju aega.

Jõudnud korraks oma jutuga utoopiliste kavatsusteni kaasata ettevõtmisse John Gray, Judith Butler ja – miks mitte – Kwame Anthony Appiah, suutsime pärast mõningat vaidlemist maa peale tagasi tulla ning otsustasime piirduda kõigepealt Eesti turu ja mõtlejatega. Ideaalis pidid meie klientideks saama ettevõtjad ja juhid, kelle seas võiks olla kõrgema ühiskondliku positsiooni tõttu nõudlust paksema kultuurikihi järele. Laiali minnes leppisime kokku viia läbi n-ö eelturu-uuringud ehk lihtsalt vestelda kõigi oma tuttavate äriinimestega niisuguse programmi vajalikkuse üle. Vestluse tulemus oli tegelikult ettearvatav … Selgus lihtne tõsiasi, et kultuursed ettevõtjad saavad ka ilma meie abita oma vaimuvajadused kenasti rahuldatud ja ülejäänud huvituvad parimal juhul pseudobudistlikust spirituaalsusest või Tony Robbinsi laadsetest autoritest (uskumatu, et paaril tema austajal on tõesti õnnestunud teatud jõukus saavutada). Filosoofia-iduettevõtte mõtte võis prügikasti saata.

Mingis mõttes iseloomustab meie kavandatud projekt kõike, mille vastu võitleb Nuccio Ordine oma manifestis „Kasutu kasulikkusest“. Esiteks ei olnud kirjeldatud äriidee midagi muud kui katse väärtkirjandust ning mõtteteadust rahateenimise nimel ära kasutada. Meie püüu esitada inimvaimu kauneimaid saavutusi kasuliku tootena, mis võib selle tarbijale näiteks seltskonnavestluses teatud eelise luua, mõistab Ordine hukka juba teose esimestel lehekülgedel, viidates Dante ja Petrarca sõnastatud imperatiivile tegelda kunstiga üksnes „omakasupüüdmatust tarkusearmastusest“, millel pole „mingit pistmist raha kokkuajamise utilitaristliku ja madala eesmärgiga“ (lk 36).

Teine kitsaskoht on meetodid, mida oleksime oma kursuse koostamisel rakendama pidanud. Selge, et kiires videokursuses saab pakkuda üksnes pealiskaudseid kokkuvõtteid ja valitud lõike, süvenemata tervikteostesse. Ordine arvates on sellest vähe. Ta väidab, et tõeline pedagoog peab oma õpilase teatud mõttes ära võrgutama: pakkuma meeldivalt pakitud kauba asemel elavat suhet kirjandusega. Toodud mõttekäigus toetub ta muu hulgas Goethele, kelle arust „[t]eadmisi saab omandada ainult selle kohta, mida armastatakse“, kusjuures teadmise täielikkus sõltub armastuse intensiivsusest (lk 106).

Ordine raamatut on õigupoolest keeruline manifestiks pidada, kuivõrd seal puuduvad programmilised üleskutsed. Pigem on tegemist kommenteeritud aforismikogumikuga, kuhu koondatud ütlustes seatakse kahtluse alla majanduslikult kasulikuks peetavate väärtuste ülimuslikkus ning püütakse kaitsta laiadest massidest hüljatud vabu kunste. Raamat on jaotatud kolmeks osaks: esimeses kritiseeritakse rahaahnust ja näidatakse mõneti irooniliselt filosoofia ning kirjanduse olemuslikku kasutust, teises analüüsitakse eelarvelisest tähenärimisest tingitud kõrghariduse allakäiku ja kolmandas arutletakse puhta vaimutegevuse vajalikkuse üle inimväärikuse tagamisel.

Esseele „Kasutu kasulikkusest“ võib läheneda kaheti. Raamatut saab õigustatult vaadata omamoodi luuleantoloogiana, mis on mõeldud humani­taarteadlasi, kunstnikke ja neile kaasa elavat publikut moraalselt ergutama. Sellisel juhul võime üksnes imetleda autori laia silmaringi (vaid 188 leheküljega teose nimiloendis on üle 200 nime) ja oskust panna kõlama Aristotelese, Shakespeare’i, Calvino, Márqueze ning Bataille’ poeetilised sõnad innustamaks lugejaid võitlema vaimu õgiva materialismi vastu. Niisugust vaatepunkti soosivad muuhulgas autori enda alandlikud märkused raamatu sissejuhatuses, kus ta loobub pretendeerimast terviklikkusele, tunnistades, et „tegu on kõigest ebatäieliku ja pooliku visandiga“ (lk 15).

Teisal teatab autor, et teiste eesmärkide kõrval tahab ta rehabiliteerida sellised esmatähtsad investeeringud, „mis ei too kohest ega eelkõige mitte rahas mõõdetavat tulu“ (lk 17). Viimasest järeldub, et manifest pole siiski ainult Ordine siseringile suunatud, vaid on loodud kõnetamaks muu hulgas neid, kes otsustavad investeeringute üle. Niisiis saab vaadelda raamatut ka apoloogiana, millega püütakse veenda ümber inimesi, kes pole seni praktilisele ilmavaatele tuginedes puhtvaimseid hüvesid hinnanud. Kahjuks tuleb nentida, et selles vallas ei saavuta raamat kuigi palju.

Raamatu argumentatsiooni kahjustab märkimisväärselt Ordine stiil, mis eeldab lugejalt autori omaga sarnast kogemust. Kurtes juba manifesti sissejuhatuses Euroopa ja Ameerika ülikoole, muuseume ning raamatukogusid tabanud kulukärbete üle, ei suvatse ta tuua ühtegi arvu selle kohta, kui palju ja millise ajavahemiku vältel on finantseerimine vähenenud. Puudub ka nn rakenduslike teadusharude ja humanitaaria instituutide majandusliku olukorra võrdlus, mistõttu jäävad väited viimaste tahtlikust hülgamisest üksnes autori enda subjektiivse mulje väljenduseks. Jah, paljudele võib sügava refleksiooni suhtes vaenuliku digikultuse olemasolu ilmsena tunduda, ent ilmselgelt näevad päev otsa „kommunistlikke distsipliine“ tudeerivate lumehelbekeste pealetungist heietavad indiviidid asja risti vastupidi. Nende arust läheb humanitaaridel liigagi hästi, samal ajal kui eksportiv sektor vaevleb spetsialistide nappuse käes. Kui neid on üldse võimalik ümber veenda, jääb kirjandusprofessori tunnete kirjeldamisest kindlasti väheks.

Ka oma seisukohtade õigustamisel jätab Ordine mõttekäigud poolikuks, pidades iseenesestmõistetavaks asju, mis seda tegelikult pole. John Henry Newmani haridusfilosoofilisi ideid refereerides kirjutab ta, et „vaimu üldine harimine“ on ameti õppimisest tähtsam, sest „haritud inimesed saavad teha asju, mida harimatud ei saa“ (lk 100). Seejuures ei tooda ühtegi näidet niisuguste asjade kohta. Kahtlemata kaasnevad mis tahes õpingutega oskused, mida pole neil, kel on jäänud antud õpingud läbimata, ent küsimus on saadud teadmiste väärtuse ja kulutatud ressursside vahekorras. Näiteks saab paari tunniga mõne bussi sõiduplaani pähe õppida, kuid vaevalt võib niisugust ajakasutust mõistlikuks pidada.

Teises kohas tsiteerib ta Italo Calvinot, kes ütleb, et „[p]ühendumine täiesti otstarbetuna näivatele tegevustele … osutub sageli oluliseks kontekstis, mida keegi ei osanud ette näha“ (lk 81). Raamatust leiab küll mitu veenvat näidet tähelepaneku kehtimise kohta esmapilgul elukaugena näivate loodusteaduste vallast, ent mitte ühtegi analoogilist luule või kunstiga seotud lugu. Kunsti hüvedest räägitakse üksnes kõige abstraktsemalt kui millestki, mis aitab hinge vooruslikkust kasvatada või iseend tundma õppida, täpsustamata, mismoodi need protsessid aset leiavad. Seejuures on jäänud mainimata isegi rohket kinnitust leidnud aabitsatõed, et lugemine (eriti klassika lugemine) suurendab intelligentsust ja empaatiat.

Kui poeetilised võtted kõrvale jätta, taandub enamik Ordine argumentidest tautoloogilisele väitele „kirjandus on hea, sest kirjandus on hea“.

Nuccio Ordine

Veel üks Ordine puudus on tema komme esitada hüperboolseid väiteid, analüüsimata nende tähendust laiemas kontekstis. Näiteks rõhutab ta ametialaste teadmiste andmise kõrval ka ülikoolihariduse kasvatuslikku mõõdet, väites, et „[i]lma selle kasvatusliku mõõtmeta … oleks väga raske kujutleda tulevikus vastutustundlikke kodanikke, kes on võimelised loobuma oma egoistlikest huvidest ühise hüve omaksvõtmise … õigluse tagamise nimel“ (lk 87). Selgitamata korralikult kõrghariduse seost kodanikuvoorustega ja avamata, kuidas on põhimõtteliselt võimalik formaalses õppeasutuses eneseohverdust õpetada, seab autor sellegipoolest ligi ¾ oma kaasmaalaste isiklikest omadustest küsimärgi alla üksnes põhjusel, et nad pole ülikoolis käinud.

Enne seda on Ordine jõudnud kuulutada, et „[t]änapäeva inimene, kellel ei jagu enam tähelepanu kasututele asjadele, on määratud olema hingetu masin“ (lk 80). Esmapilgul kõlab lause prohvetliku ettekuulutusena, mille täitumist on siiski veel võimalik vältida. Lähemal vaatlusel selgub, et tegelikult on kuulutatud enamiku inimeste elu mõttetuks, kuna neil puudub huvi keeruliste raamatute vastu. Paratamatult panevad niisugused järeldused autori maailmanägemise peale kulmu kergitama.

Ordine suurim voorus on õigupoolest tema võime näha fundamentaalsete küsimustega tegelevate loodusteaduste ja humanitaaride kitsikuses sarnast. Ehkki tema probleemide kirjeldamise viis ei pruugi kõnetada informaatika- või finantsspetsialisti, tuleb puhta matemaatika teadurile kõik tuttav ette. Manifestile lisatud Abraham Flexneri suurepärane essee „Kasutute teadmiste kasulikkus“ toob ilmekalt välja, et Marconi leiutatud raadio oli üksnes Maxwelli ja Hertzi loodud geniaalsel teoorial põhinev tehniline vidin ja tänapäeva bakterioloogia Ehrlichi lakkamatu mikroskoobi taga istumise tulemus. Lühidalt öeldes on suured praktilised läbimurded sündinud pealtnäha kasutust uudishimust.

„Kasutu kasulikkusest“ ilmselt ei veena ümber inimesi, kes pole algusest peale manifesti teesidega nõus. Eks meenutagu see teos siis tõsiasja, et suurim kasu tuleb teadmistest, millest esialgu ei osata kasumit oodata – teadmistest, mida otsitakse üksnes inimmõistuse lakkamatust janust, olgu siis ajaloo, klassikalise kunsti, paleontoloogia või astrofüüsika vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht