Finlandia auhind ja soome kirjanduse tõlked

Kuigi soome kirjanduse tõlked pole Eestis menukad, on tõlkeraamatuid tänu entusiastidele ilmunud palju.

TAUNO VAHTER

Soome tähtsaim kirjandusauhind Finlandia anti tänavu välja juba 37. korda. Õigupoolest on praeguseks neid auhindu juba kolmes arvestuses, kuid aimekirjanduse ja lastekirjanduse kõrval pälvib traditsiooniliselt rohkem tähelepanu ikkagi romaan. Kuigi algselt oli Finlandia mõeldud ükskõik millise ilukirjandusliku teose tunnustamiseks, siis 1993. aastast peale on statuudis täpsustus, et auhind määratakse just romaanile. Luule arvestuses on tähtsaim Eino Leino luulepreemia, mida on välja antud juba 1956. aastast.

Kõigi nende ja veel mitmete, näiteks tõlkijatele, õpilastele ja kirjastajatele mõeldud preemiate määramist korraldab Soome raamatufond (Suomen Kirjasäätiö), mida finantseerivad Soome kirjastuste liit ning haridusministeerium, kusjuures enamik juhatuse liikmeid on kirjastuste määratud. Huvitav on ehk ka märkida, et kolme põhikategooria preemiasumma on 30 000 eurot, kuid luule­preemia on jupi väiksem, 5200 eurot. Võib-olla näitab see ka kirjastajate huvi rohkem esile tõsta suurema müügieduga žanre.

Vältida saab juhuslikkust, subjektiivsust ei saa

Finlandia auhinna üks suuremaid omapärasid paljude muude auhindadega võrreldes on selle valikuprotseduur: esialgse valiku teeb n-ö eelžürii ning selle seast lõpliku üks inimene, mõni tuntud ühiskonna- või kultuuritegelane. Aastate jooksul on saanud laureaadi valida näiteks Tellervo Koivisto, Aki Kaurismäki, Paavo Lipponen, Tarja Halonen, laulja Hector ning tänavu Soome rahvusringhäälingu sümfooniaorkestri dirigent Hannu Lintu.

Sellisel süsteemil on omad plussid ja miinused. Eelžürii (näiteks tänavu kuulusid sellesse üks poliitik, üks kultuuriajakirjanik ja üks kirjastaja) valib 3–6 finalisti ning ühtlasi lõpliku valiku langetaja. Teoreetiliselt peaks eelžürii suutma elimineerida liiga suure juhuslikkuse faktori, kuigi lõppude lõpuks on iga valik subjektiivne. Kahtlemata on silmas peetud ka paljudes žüriides tekkivat olukorda, kus julgema otsuse asemel veeretatakse asi keskpõrandale kokku ning preemia saab n-ö turvaline või keskmine variant, millega kõik asjaosalised kuidagi nõusse jäävad. Aastatega on kogunenud ka siiski rida võitjaid, kes on praeguseks pigem unustatud.

Finlandia auhind tagab Soomes edu

Kui vaadata, kes on aastate jooksul Finlandia auhinna pälvinud ja mis sellega on kaasnenud, siis joonistub välja nii mõndagi huvitavat.

Esiteks võib kindlalt öelda, et Finlandia auhind on Soomes väga oluline, sest peale rahasumma (mis on ühtlasi maksuvaba) tähendab see nii mõnelegi kirjanikule märgatavat prestiiži ja läbimüügi tõusu. 37 senise laureaadi seas on 22 meest ja 15 naist. Kõige noorem võitja on mullu 29aastasena auhinna pälvinud Pajtim Statovci. Neli korda on auhind saadud rootsikeelse raamatu eest, kaks korda on Finlandia pälvinud kaks kirjanikku (Bo Carpelan ja Olli Jalonen). Kuigi enamasti on preemia võitnud Otava või WSOY kirjastatud raamat, siis segases seisus ja pisut killustunud Soome kirjastamist iseloomustab tõik, et tänavu oli kuue kandidaadi kirjastuste seas neli väikekirjastust. Sõltuvalt teemast võib auhindamine läbimüüki tõsta kümneid tuhandeid eksemplare ning kõik viimase kümne aasta pärjatud raamatud on olnud Soomes aasta viie müügiedukama seas (u 30 000 – 40 000 eksemplari läbimüük on garanteeritud). Kui arvestada selle ajastatusega enne jõulumüüki, on kirjastajate motivatsioon selge. Eestis antakse aga tähtsaim kultuurkapitali aastaauhind välja kevadel, mis on müügi mõttes pigem üks aasta madalpunkte ja seetõttu on ka selle mõju palju väiksem.

Olgu veel võrdluseks öeldud, et mullu oli Soome müüduim raamat Jari Tervo ülimalt avameelne Vesa-Matti Loiri elulugu, mida müüdi kokku umbes 73 000 eksemplari ning maksuameti andmete järgi teenis kirjanik umbes 100 000 eurot (kõik sissetulekud kokku, mitte üksnes ühe raamatu eest). Huvitav on ka see, et pärast slovaki päritolu Alexandra Salmela kandidatuuriga seotud segadusi täpsustati statuudis, et autor ei pea olema Soomes sündinud või Soome kodakondne, kui ta kirjutab soome või rootsi keeles. Siinkohal meenuvad Eestis peetud vaidlused vene­keelsete Eesti kirjanike osas.

Kuigi Finlandia auhind on antud enamasti vanematele autoritele, on viimastel aastatel nähtud ka nooremaid laureaate: Pajtim Statovci, Sofi Oksanen, tänavu Anni Kytömäki. Eestis tuntumatest Soome kirjanikest ei ole seda auhinda kunagi võitnud ega isegi selle kandidaat olnud näiteks Arto Paasilinna. Selle taga on ilmselt küll asjaolu, et tema kõige paremad raamatud ilmusid kõik enne Finlandia auhinna asutamist. Nominentide, aga mitte kunagi võitjate sekka, on tuntumatest toppama jäänud näiteks Paavo Haavikko, Jari Tervo, Veikko Huovinen, Hannu Salama, Katja Kettu jt. Tuntumatest üksikraamatutest on eesti keelde tõlkimata näiteks aastal 2000 võitnud Johanna Sinisalo „Mitte enne loojangut“ („Ennen päivänlaskua ei voi“) ning Pajtim Statovci 2019. aasta teos „Bolla“.

Ebaproportsionaalselt palju tõlkeid

Eesti keeles on 37 võitjateosest ilmunud 13. Kui vaadata ilmumisaega, siis on kõigest üksainus ilmunud 1990ndatel (vanema kaardiväe esindaja Eeva Joenpelto „Kohtunik Müller“), 2000ndatel on ilmunud kuus ning 2010ndatel samuti kuus teost. Kuigi mõnele võib tunduda 13 raamatut 37st vähevõitu, siis on see muu tõlkekirjanduse kõrval väga suur hulk. Kui lisada autorid, kelle võidutööd eesti keeles ei ole, küll aga mõni muu romaan, siis on teoseid isegi üle 20.

Võtsin võrdluseks teised suured kirjanduspreemiad. Viimase kahekümne aasta Finlandiaga tunnustatutest on eesti keelde tõlgitud 10 raamatut, Bookeriga premeerituid 12, Pulitzeriga 8, rootslaste Augustpriset’iga kõigest 5, Goncourt’iga 4 (üks lisandumas), Bolšaja Knigaga 4, Vene Bookeriga 3, itaallaste Stregali ja Deutsche Buchpreis’iga 2.

See kõik räägib selget keelt: kuigi soome ilukirjanduse tõlkimine on natuke kokku kuivama hakanud, on vähemalt auhinnatud teoseid avaldatud ebaproportsionaalselt palju. Kuigi teatud määral võivad rolli mängida ka toetused, jään siin arvamuse juurde, et põhjus on romantilisem: kuna vähemalt teatud ringil inimestel (tõlkijad, toimetajad, kirjastajad) on Soome ja sealse kirjandusega nii tihe isiklik side, siis ka tõlgitakse rohkem. Tunnelist ei saa kuidagi asja, aga mingi kandevõimega sild on olemas.

Enim on soome romaane viimasel paarikümnel aastal eesti keeles kirjastanud Eesti Raamat, Varrak, Tänapäev ja Koolibri, vähem ka teised. Paraku ei ole seis soome kirjanduse tõlgete müügiga sama hea kui nende avaldamisega (suurem osa hinnatakse lõpuks kõvasti alla). Just seetõttu ei ole Finlandia auhind iseenesest eesti keelde tõlkimiseks oluline argument. Eelkõige tuleb Eestis vaadata raamatu teemat ja kaaluda võimaliku lugejaskonna arvukust (ilmselt seetõttu ei ole eesti keeles ilmunud näiteks geiteemade, pagulaste ja taimetoitlusega seotud võidutööd). Kuna küllalt suur osa soome kirjanduse tõlkimisest on toiminud muudel alustel n-ö sõbrakaubandusena, siis pole ka imestada, kui midagi aeg-ajalt taas ilmub.

Paraku kurdavad ka Soome kirjastajad, et meie kirjanduse tõlked soome keelde ei ole saavutanud soovitud menu isegi neil vähestel juhtudel, kui seda on loodetud.

---

Finlandia laureaadid eesti keeles

1992 Leena Krohni „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod“ (tlk Asta Põldmäe, 2008)

1994 Eeva Joenpelto „Kohtunik Müller“ (tlk Kadi Lehtmets, 1996)

1995 Hannu Mäkelä „Meister“ (tlk Piret Saluri, 2003)

2001 Hannu Raittila „Canal Grande“ (tlk Aivo Lõhmus, 2003)

2002 Kari Hotakaineni „Kaitsekraavi tee“ (tlk Tarmo Vahter ja Sille Vahter, 2005)

2005 Bo Carpelani „Suve varjud“ (tlk Tõnis Arnover, 2006)

2006 Kjell Westö „Kus kõndisime kunagi“ (tlk Tõnis Arnover, 2011)

2008 Sofi Oksaneni „Puhastus“ (tlk Jan Kaus, 2009)

2011 Rosa Liksomi „Kupee nr 6“ (tlk Kadri Jaanits, 2013)

2012 Ulla-Lena Lundbergi „Jää“ (tlk Tõnis Arnover, 2017)

2013 Riikka Pelo „Meie igapäevane elu“ (tlk Kadri Jaanits, 2017)

2016 Jukka Viikilä „Akvarellid Engeli linnast“ (tlk Kai Aareleid, 2017)

2018 Olli Jaloneni „Taevakumm“ (tlk Piret Saluri, 2019)