Fragmentaarium murrangulistest aastatest

Heino K?

Tiit Made, Ükskord niikuinii. 1986 – 1991. Argo, 2006. 410 lk.  

Juhtus nii, et enne Tiit Made raamatu “Ükskord niikuinii” lugemist olin just lõpetanud Edgar Savisaare “Peaministri” läbipuremise. Savisaare raamat on ääretult isiklik: minu mõtted ja tahtmised, minu tegemised, minu võitlus… Kõik sündmused, kõik asjaolud, kõik inimesed nähtud läbi isikliku prisma, isiklike läbielamiste – ka täna, kirjutamise ajal, veel. Ja kõik koos süvaanalüüsiga.

Madel torkab silma aga tahtlik kõrvaltpilk, krooniku impersonaalsus kuni selleni välja, et ta endast kõneleb kolmandas isikus: Made oli seal, Made tegi seda. Seega nagu rõhutatud objektiivsuse taotlus; kroonik Made, mitte tegija Made. Eks ta ikka mõndagi tegi ka. Ainuüksi IME-ettepaneku koostamises osalemine ja selle allakirjutamine on väärt, et mehe nimi ajalukku oleks jäädvustatud.

Kuid päris kroonika Made raamat ka ei ole. Ja hea ongi. Kroonika moodi kronoloogiliselt on kõiki neid sündmusi jupiti või ülevaatlikumalt kirja pandud juba kümneid kordi. Made käsitleb asju probleemiti. Kas või seesama IME. On vist esimene kord, mil saame asjast üksikasjaliku ülevaate idee sünnist lõpuni välja, tegijaist ja nende osast tegemistes, sündmuste kulgemisest nagunii. Kui ta poleks ise ettevõtmisega seotud olnud, vaevalt siis niisuguse asjalikkuse ja üksikasjalikkusega kirjeldust oleks sündinud. See ongi raamatu peamine väärtus: me saame detailseid sisse- ja ülevaateid olulistest asjadest ja sündmustest, mis neil aastail aset leidsid. Saame ohtralt faktilist materjali, ka niisugust, mida mujal ei ole kohanud. Vähem inimestest, sedagi vaid inimestest sündmustes, eraldi neil peatutud peaaegu ei ole. On terve rida ettevõtmisi, ühendusi, mis senistes käsitlustes nagu hajunud sündmustesse ja erinevatesse üritustesse. Made raamatust on üsna värskendav lugeda Rohelise Liikumise, Interliikumise, Töökollektiivide Liidu lühikest, kuid terviklikku kirjeldust. Või ka peatükki “Kõrvalrollide esitajad” selleaegseist erakondadest ja parteidest. Lausa teatmeteose moodi. Ega see laad Madele võõras ole, kui meenutada tema koostatud teatmeteoseid.

Mõned peatükid jäävad pealiskaudsemaks. Aga need on enamikus asjad, millest nagunii mitmel pool ja mitut moodi kirjutatud: “Loomeliitude pleenum”, “Kodanike komiteedest Eesti Kongressini”, “Ülemnõukogu iseseisvuse toojana”. Viimasest tooksin ära esimese lõigu, kus kroonik Made on selgelt taandunud poliitik Made ees: “Eesti NSV Ülemnõukogu oli see ainus institutsioon, millel oli võimalik Eesti iseseisvust taastada. Vaid Ülemnõukogu otsustel ja seadustel oli arvestatav rahvusvahelise õiguse järgne taust, mis võimaldas pidada diskussiooni Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu seaduslike ja täitevvõimu korraldavate institutsioonidega. Seepärast tuleb ükskõik milliste laulva revolutsiooni ajal esile kerkinud liikumiste ja ühenduste pretensioone iseseisvuse taastamise põhiliste tagajatena käsitleda emotsionaalsete avaldustena, millel pole mingit õiguslikku ega juriidilist tagapõhja. Küll avaldasid nad märkimisväärset survet Ülemnõukogu ühe või teise otsuse sünnile ja mõjutasid otseselt vastuvõetud dokumentide sisu.”

Poliitikust asjaosalise sirge ja selge seisukohavõtt. Ega see ainus ole. Ja neile otseütlemistele sekundeerivad siin-seal iroonilised kommentaarid. Tervikuna jääb raamat siiski fragmentaariumiks. Pole sisulist, ideelist selgroogu, mis kõike ühendaks. On hüplemine ühelt sündmuselt ja teemalt teisele. Nagu on hüplev mehe poliitiline karjäärgi, ühest liikumisest, erakonnast teise. Igas asjaline, kuid lõpuks vaid kroonik, mitte tegija – taas see algusest peale kummitav võrdlus.

Lõpetuseks veel üks suur küsimärk. Miks salapäratsetakse selle poliitiku nime ümber, kellest pidi saama pärast augustiputši võitu mees number üks Eestis? Kõik seda teavad: Savisaar teab, Made teab, Rüütel koos Salumiga teab, Lebedev ja teised internatsid teavad iseenesest mõista. Kui ta poliitikute hulgas nagunii teada on, mis mõte on siis salatseda avalikkuse ees? Ja miks seda “luukeret” kunagi kapist välja ei võeta, kui meil mudamaadlus ja üksteisele ärategemine käib ilma igasuguse halastuse ja häbitundeta? Made raamatu aspektist on see küsimus muidugi ebaoluline. Lihtsalt veel üks liigne salatsemiskord paneb seda avalikult küsima.