Gustav Suitsu luule meie ees

Eestikeelse rahvusülikooli rajamine Tartus ei olnud Gustav Suitsule unenägu. Unenäoline polnud vabariigi sündki. Unenägu ilmnes omariikluse teatraalsuses seespool ränka ringi.

PEETER OLESK

Kahtlemata oleks Gustav Suitsu luulet kergem mõista, kui lugejal oleks käepärast ka ta poliitiliste artiklite kommenteeritud valik. Peale töömahukuse ei näe ma ainsatki kõrgemat takistust niisuguse kokkuseadmiseks, milleks kuluks ehk paar aastat jätkupidevalt spondeeritud pühendumust. Artikleid on märksa vähem kui sadakond. Osa neist võib lugeda kui ligikaudu samal ajal ilmunud luuletuste kommentaare, osa on tarvilikud arusaamiseks ajastust, mil Suits luuletusi ei kirjutanud.

1930. aastate lõpul jälgis Gustav Suits väga tundlikult Euroopa muutumist sõjatandriks. Kohvikujutud nii kaugele ei ulatunud, pealegi ei istunud Suits näiteks Werneris tundide kaupa ega astunudki sealt igal päeval läbi. Tõenäoliselt oli Suitsu peamiseks allikaks sündmuste tähenduse kohta välismaine perioodika kas sealsamas Werneris või J. G. Krügeri raamatupoes Rüütli tänaval või Toomel. Kõige usutavam on, et Suits eelistas ülikooli raamatukogu, kus ta sai sirvida jooksvat perioodikat segamatult, ja kui oli tarvis seeüle arutleda, siis oli direktor Friedrich Puksoo alati käepärast nii teiseks vaatekohaks kui ka Suitsu vekslitele laenukäenduse allakirjutamiseks. Koju Suits poliitilist päevaperioodikat ei tellinud, see läinuks liiga kulukaks. Arvatavasti oli Suitsust märgatavalt jõukam dr Johannes Vares Pärnus peaaegu et ainus kirjanik, kelle kodusse jõudis vähemalt prantsuskeelne ajakirjandus.

Missugune oli Suitsu Eesti riigi mudel?

Nii paljude oletuste juures on Mart Velsker liikunud igatahes õiget teed pidi, kui ta omalt poolt koostatud Gustav Suitsu kogutud luuletusi kui täiesti iseseisvat väljaannet pole koormanud kommentaaridega Suitsu iga sõna ja värsi kohta. Eesti keeleruumis oleks akadeemiline Gustav Suits perspektiivne üksnes digitaalselt, järelikult kujul, kus võib kergesti juhtuda, et hermeneutiline osa on koguni suurem kui luuletus ise. Muidugi teadis Gustav Suits, et Konstantin Päts oli alustanud vasakpoolsena, ent pigemini separatisti kui natsionalistina. Ent pole sugugi selge, milline oli Suitsu enda omariikliku Eesti mudel, sest kraaklev parlamentarism talle ei sobinud (selle kohta on mitu värssdokumenti), inglise kolonialism oli talle võõras ja saksa natsionaalsotsialism teatavasti ei tunnistanud demokraatlikku tolerantsi.

Umbes niisugune oli luuletuse „President“ ühiskondlik, kuid mitte ühtlasi ka isiklik tagapõhi. Viitest tõsiasjale, et Isamaaliit, mis teatavasti polnudki ülemaaline massierakond ja oli kaitseväest selgesti segregeeritud, lõpetati aastal 1940 nukuvalitsuse võimule tulles ikka veel Konstantin Pätsi kui presidendi „heakskiidul“, ei järgne ju sugugi, et Suits oleks liitu pooldanud kas või sillana haralikiskuva parlamentarismi ja tugeva presidentaalsuse vahel. Veelgi vähem võis Suits olla koos Pätsiga seda meelt, et meie rahvas on meelehaige või tõbine veendumuste poolest, nii et ravida saab teda üksnes diktatuur nagu kirurg Rooma riigi senatidemokraatia kallal. Erinevalt omaaegsest Eduard Vildest Gustav Suits elu Ameerikas seestpoolt ei tundnud, 1920. ja 1930. aastatel oli Suits rohkem prantsuse ja madalmaise orientatsiooniga. Selles suhtes võiks olla iseloomulik tema suhtumine Hispaaniasse ja Hispaania kodusõtta ehk frankismi võit kommunistide üle, aga paraku ei ole see Suitsul kuskil ühemõtteliselt dokumenteeritud.

Tekib küsimus, kas „President“ oli Gustav Suitsule otse reportaažlik episood või mitte. Arvan, et ei olnud, sest kui Suits Teise maailmasõja lävel valis endale poliitilise päevakaja edasiandmisel varjunimeks Wait, siis andis ta sellele teadlikult mitu tähenduskihti, muuhulgas ka hoiatuse „oodake ja olge oodates valmis uuteks pööreteks“. Kust said need uued pöörded pärineda? Lääne-Euroopa südamest, mitte Põhja-Euroopa ääreriikidest. Vahest tähtsam kui nonde pöörete geograafiline algpunkt oli talle aga uus põlvkond ka Eestis – need noored, kes pääsesid küll vabamalt liikuma kui Suits Tartu Vallikraavi käänul, ent olid nähtavalt pragmaatilisemad kui kunagised nooreestlased oma vaimse kodanluse vastasuses.

Neid asjaolusid arvestades poleks ma vastupidiselt Mart Velskrile kirjutanud raamatu saatesõnas „Muutunud laul“ ühelgi juhul, et Gustav Suitsu akadeemiline roll Tartus oli hall (lk 313, vrd lk 334: „Suitsule on Tartu vaimse ja isikliku sfääriga pelgupaik“), ehkki Suits ise vihjab paaris luuletuses päris otsesõnu loengupäevade sunnile ja argipäevade elule kella järgi. On tõsi, et Suitsu loengud olid kutsuvamad kui ta seminarid – kuigi tõsi on ka see, et Suitsu seminarist võrsus 15 magistrit ja muidu õpilasi oli veelgi rohkem. Professori kuulajate hulka kuulus näiteks August Sang, keda Suits sai aidata talle töö leidmisega 1941. aasta algupoolel ja keda sõja-aastail ning vahetult ka pärast sõda toetas Karl Eduard Sööt. Seejuures ei tohi unustada, et eesti kirjanduse ajalugu alamastme mõõtkavas Suits ei lugenudki, see kuulus lektor Johannes Voldemar Veski ülesannetesse. Gustav Suits käsitles valitud peatükke, valiku aluseks maht, mille piires jõudis professor ise ainese läbi töötada.

Nii või naa ei olnud Suitsu akadeemiline elu Tartus hall ega ühetooniline kuidagiviisi, peale muu ka sel põhjusel, et teda oli kasulik kutsuda sekka, kui vestluskeelena valitses mõni võõrkeel ja teemaks kerkis poliitilise olemise mingi rahvusvaheline aspekt. Ülem-Lauzitsis ehk Sileesias ehk Saksimaa, Poola ja Böömimaa piirialal sorbide kandis viibis Gustav Suits 1935. aastal. See oli jätk Suitsu varasematele kontaktidele sakslastega, kellega võeti kõneks nii põletav probleem nagu Suur-Saksamaa ulatus ning järelikult ka vastav riigikord. Keegi pidi neid kontakte vahendama ja see keegi pidi Gustav Suitsu poliitilist mõtlemist tundma olevikus, mitte Noor-Eesti algupäevilt. Professor Josef Nadler (1884–1963), hilisem nats, üksi see olla ei saanud.

Mitmekihiline luulenormistik

Raamatut „Nii tuli õhtu“ võib lugeda nii esindusliku valikkogu kui ka kogutud luuletuste säärase väljaandena, millel on originaalne kompositsioon ja eruditsiooni eeldav järelsõna. Viimast on kaks tükki, esmalt „Muutunud laul“ kui ülevaade Gustav Suitsu luulest ja selle järel „Luulevaliku kommentaariks“ kui selgitus valiku aluste kohta.

Gustav Suitsu akadeemiline elu Tartus ei olnud hall. Juhan Sütiste, Paul Ariste, Pärtel Haliste, Gustav Suits ja Friedebert Tuglas 1934. aastal Tartu ülikooli sööklas Eduard Vilde mälestusnäituse korraldamise puhul.

Eesti Kirjandusmuuseum

Mind pani mõtlema juba valiku pealkiri „Nii tuli õhtu“. Resignatsioon ei olnud Suitsule sugugi võõras tunne, kuid loojak oli pigemini tuglaslik kui suitsulik aeg, milleks oli rohkem päeva tõus ja mis seeläbi ühtis tal sageli kevadetundmusega. Kuigi „Nii tuli õhtu“ leidub Suitsul otse sõna-sõnalt, on see minu arvates hetk, mitte heinelikult vaevarohke hüvastijätt maise ilmaga.

Mart Velsker on loobunud Gustav Suitsu luuletuste sidumisest kogude kaupa ja otsustanud tsüklilise avaldamise kasuks. Seda pean ma valikkogu väärtuseks ning koostaja vaieldamatuks teeneks. Kahju ainult, et iga kord pole ta eneselt küsinud, mida kirjandusloolised oskussõnad võivad tähendada ja kas Gustav Suitsu konkreetne luuletus oli kavatsetud tsükliliselt või jäänud algusest peale päevakohaseks salmitagumiseks, nagu Suits ühes päevikukatkes eneseirooniliselt on tunnistanud. Nii on juhtunud sõnaga „klassik“ (lk 322), mis algselt oli ladina laen omaaegsest kreeka keelest, kuhu ta kuulub proto­indo­eurooplaste algkeelest lähtuvalt. Sõna ise võib tähendada väljavalitust mingi kokkukuuluvuse tõttu, olgu selleks kas või ühiskondlik seisund või kutse sobida kooskõlla niisuguses seisundis kehtivate reeglitega. Seos „klassik“ – „klassitsism“ on rohkem kui tuhatkond aastat hilisem siin viidatud algse seosega võrreldes ega ole ka Suitsu-pärane, sest ennekõike huvitas Suitsu binaarne opositsioon „klassitsism/romantism“. Tüpoloogiliselt vaatekohalt on selle vastanduse aluseks mõistusepärasuse konflikt tundepärasusega, ajalooliselt vaatekohalt polaarsus vormi staatilisuse ja dünaamilisuse vahel. Moliére’il ta komöödiad, inglise järvekoolkonnal looduspildid.

Toomata siin veelgi vastuolulisi näiteid, kaldun arvama, et Mart Velsker esindab uusimas kirjandustõlgenduses seda lähiminevikulist normatiivsust, mille kohaselt tugevale debüüdile peab järgnema kiire tõus võrdlemisi lühikeste vaheaegade tagant aina paremate teoste poole. Umbes nii, et Tuglase „Toome helbed“ (1907, 1908) tähendas eesti novellikunstis küll pööret, aga „Viimne tervitus“ (1941, 1957) peaks olema klassikalisem. Kuna ta seda paraku ei ole, siis on kõik, mis mahub nende vahele, üksnes teema variatsioonidega. Ilmumisaasta poolest viimane novell fikseerib õigupoolest märksa varem alanud langu alguse autori loometeel.

Mart Velskril on põhjust sedastada, et Gustav Suits lõi isikupärase normistiku, kuid see normistik on mitme­kihiline. Koostaja märgib (lk 329), et kogu „Kõik on kokku unenägu“ (1922) „pealkiri on laenatud Pedro Calderón de la Barca näidendist „Elu on unenägu“ (näidend ilmus 1635. aastal, eesti keelde tõlkis selle aastaks 1999 professor Jüri Talvet). Vormiliselt on tõepoolest, kuid miski ei välista, et unenägu oli ühtlasi ka hilise renessansiaja poeetiline universaal Hamleti monoloogi profiilis, milles surm ja uni toimivad kord teineteist jätkavalt, kord jällegi on uni sügavam kui surm, sest ta võib olla nii kummastav kui ka rikkalikum. Et seda mõista, polnudki Suitsul tarvis lugeda ilmtingimata just Calderóni teoseid, kuna ta tundis Eino Leinot ja tema pettumuslikke eleegiaid palju varem kui hilise renessansiaja klassikuid. Eestikeelse rahvusülikooli rajamine Tartus ei olnud Gustav Suitsule unenägu, kuigi ta polnud eesti ja üldise kirjanduse õppetoolile ainus kandidaat ning oli varustatud üksnes Helsingi ülikooli humanitaarkandidaadi tunnistusega, s.t madalaima astmega. Unenäoline polnud vabariigi sündki. Unenägu ilmnes omariikluse teatraalsuses seespool ränka ringi.

Aastaid hiljem märkis Betti Alver, et „vaim on vardas“. Mart Velskri käsitlusest võib välja lugeda, et selle nukravõitu järelduse saab kohaldada ka Gustav Suitsule. See oleks mõeldav juhul, kui vaadata Suitsu Tuulemaad ja Eestit paralleelidena. Mõnikord on nii tehtudki, nägemata Tuulemaa isiklikku rannariba, mis on Gustav Suitsul märksa rõhutatum. Kogusse „Tuulemaa“ kirjutatud tristia-luuletused sündisid autorile äärmiselt raskel ajal, paralleeliks mitte Eesti, vaid vaesus ja abitus tuleviku ees. „Tuulemaa“ autoriminas puudub täiesti vildelik piibelehelikkus. Kumb jääb siis nüüd Vilde „Pisuhänna“ järgi peale, kas Suitsu „Kerkokell“ või „Nii tuli õhtu“? Arvan, et esimene, sest siis jääb peale ka inimene – nagu lõppude lõpuks soovis ka Betti Alver.