Hääletu rokenroll

Vahur Afanasjevi „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige raamat armastusest ja võitlustahtest.

VEIKO MÄRKA

Vahur Afanasjevi (1979–2021) postuumne luulekogu pole loominguline testament, vaid autori ootamatult katkenud intellektuaalse ja emotsionaalse arenemisprotsessi paljuütlev ja lõplik dokument, just nagu ohjeldamatu tantsuõhtu tardunud fotojäädvustus.

Pole üllatav, et „Tuulevaiksed aastad“ sisaldab autori viimase eluajal ilmunud koguga „Hõbehundi laulud“ võrreldes uusi tendentse. Üllatab aga, et muutus on nii suur: see hõlmab kogu autori­positsiooni. Mingis mõttes vastandlikud on ju kogude pealkirjadki.

„Hõbehundi laulude“ keskmes on peamiselt üksindus ja surm, „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige raamat armastusest ja võitlustahtest. Kohtab ka üksinduse ja surma motiive, kuid seotuna vähem süngetega: „Niisiis ikkagi / kirjutada sõpradest, / kuni ma elan. Kirjutada endast, / kuni ma kirjutan“ (lk 17), „Ja pikad aastad pärast seda, / pärast isa surma, / otsisin tuulevaikseid aastaid, / aga tuulevaikus / oleks võimatu tuuleta“ (lk 86). Ilmekas on „Karihiired pruutvalgel põllul“, kus autor vajutab lörtsisel ja ebatasasel teel kihutades aina gaasi, kuid mõtleb sealjuures oma tütrest, kelle pärast on vaja edasi elada, ning karihiired põllul ei saagi kunagi teada, kas õnneliku (sic!) inimese veri suudab aurustada lund.

Autori luulemina otsib sõpru, lihtsalt inimesi – eeskätt aga armastust. Ja leiab nii esimesi, teisi kui ka kolmandat. Mõjutused väljastpoolt viivad sisemiste pöördumisteni, sisemuutused omakorda suhtumise muutumiseni inimsuhetes. Nõnda meenutab luulekogu struktuur liivakella. Üksiku ja üldise laiemate, vastandlike osade vahele jääb pingekoht, millest luuletused sünnivadki. Kui üks on pool tühjaks nõrisenud (enamasti üsna kiiresti), keeratakse kell tagurpidi ja kõik algab otsast peale. Jääb siiski mulje, et liivakellas on mingi anomaalia: üks, autori sisemina pool, nõriseb intensiivsemalt kui teine. „Iga päev kirjutan endale kirja. / Lugeda ei mõista – võõras keel. / Kirjutan vastu – samad sõnad. // Kuidas suruda kätt / noorel mehel, / kes vaatab mind peeglist?“ (lk 33). Lausa matemaatiliselt täpne on näiteks luuletus „Armastuse planeet“.

Otsustavus ja läbimurdmistahe domineerivad eriti raamatu avatsüklis „Rokenroll“. „Nüüd pole enam kuhugi peita. / Kõik lootused on mu enese peal. / Jääb astuda otsustav samm“ (lk 13). „Iga­ühel on siin oma hümn. / Oma hümnigi leian ma üles“ (lk 15). „Võidelda ülekohtu vastu. / Võidelda väikeste inimeste eest. / Võidelda väikeste loomade eest. / Võidelda vanade majade eest“ (lk 19). Iseküsimus muidugi, millest autor nii intensiivselt läbi murda soovib. Minevikust? Olevikust? Tulevikust? Tsükli pealkiri kattub Vahurist vaid veidi aega hiljem ootamatult surnud poeedi Marko Mäe lemmikväljendi ja manifestiga. Võib-olla on tegu kokkusattumusega, kuid ilmselt mitte. Alati hillitsetud ja distantseeruva olekuga Afanasjevile võis diametraalselt vastandliku käitumisega Mäe avalik imago sügava ja mingil määral kadestamisväärse mulje jätta küll. „Nüüd viimaks on aeg. / Nüüd viimaks olen päriselt kohal. / Just siin selles hetkes, / vahetult ja midagi mõistmata“ (lk 10). Raamat põhinebki mõistmise ja mittemõistmise antagonismil. Kas autor tahab mõista, kuid ei mõista? Või ta ei taha mõista, kuid siiski mõistab? Pigem viimast.

Aga, nagu öeldud, „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige armastusluulekogu. Üpris erandlikult annab muidu luules nii sõnulseletamatut tunnet selle kogu piires defineerida (majandus- ja ajakirjandus­haridusega autori objektiivne pilk?). Armastus on väljapääs tundmatust, kuid väga ähvardavast ohust, maabumine kuival maal pärast laevaõnnetust. „Ma tean, sul pole piisavalt vaase, / aga luuletused / ei võta palju ruumi / ega vaja vett – enam pole uppumise aeg“ (lk 53).

Ei ole kadunud ka Afanasjevi varasematest kogudest „Eesti vaarao“, „Katedraal Emajões“ ja „Kuidas peab elama“ tuttavad meelisteemad: kosmos, taevas, ajalugu, naised (neiud) ning muidugi Tartu, Tartu, Tartu … Isegi hõbehunt ilmutab end taas. Ning nagu varasemaid kogusid, iseloomustab ka viimast mõtte sujuv kulgemine läbi luuletuste esimesest leheküljest viimaseni, ehkki iga luuletus on omaette teos. Justnagu hoitaks sul kogu aeg käest kinni, kuid samal ajal näidatakse üha uusi ja huvitavaid asju. Viimaseski kogus leidub nagu tema kogudes ikka ilmekaid kujundeid, mis on ka kontekstivabalt mõttepärlid: „Kust leida nii puhast paberit, / millel iga sõna ei tunduks määrdunud?“ (lk 10), „käed ühendatud palves, / kuid pöial näitamas trääsa“ (lk 22), „Iga heli on parem kui vaikus“ (lk 31), „Vale jalaga astusin ämbrisse“ (lk 51), „Nüüd juba kauem kui aasta / oled sa nõnda tihti / unedes kohal, / et kaotasin su ilmsi“ (lk 54) … Nagu eeskujulikus mosaiigis ühenduvad need ka luuletuse kui tervikuga.

Näib kummaline, et Afanasjev on ilmutanud oma majandus- ja ajakirjandusõpingute tausta rohkem luules kui proosas, v.a „Minu Brüssel“. „Tuulevaiksed aastad“ põhineb reaalsel, asjalikul ja arusaadaval kogemusel, pilvedes hõljumist ega tuule püüdmist pole. Isegi autori alalised kahtlused on arusaadavad, konkreetsed, lähedased. Kahtlemine – hooti isegi armastuses – iseloomustab raamatut kujukalt. Kogenud autojuhtide väitel on inimene ainus imetajate liik, kelle käitumine ootamatult keset teed auto ette sattudes on ettearvamatu. Inimene võib söösta kuhu tahes. Afanasjevi kogu on selles mõttes väga inimlik.

Ka tema postuumne kogu on läbivalt sotsiaalne. Kõige ilmekamalt avaldub see reastatud assotsiatsioonidel põhinevates luuletustes: „Sekundaarsed hümnid“, „Tervitustelegrammid“, „Must lein“ jt. „Eesti hümn ajalooõpikusse. / Eesti hümn allahindlusega. / Eesti hümn kolmanda salmita. / Eesti hümn saba ja sarvedega“ (lk 15). See alaliik on Afanasjevi loomingukapis uus ja särav sahtel. Loetelul põhinevaid luuletusi on kogus suhteliselt palju, kuid need ei mõju monotoonselt, sest lõpevad enamasti ootamatu puändiga – kõige üllatavamalt „Hümnis“.

Raamatu väljaandmisel ei saanud autor enam oma sõna öelda. „Tuulevaiksed aastad“ on toimetanud Kaur Riismaa ja Doris Kareva. Tundub, et nende töö on korda läinud. Kogu on hästi üles ehitatud: raskuse paigutamise tõttu just algusesse ja lõppu on see saanud tihe ning kompaktne. Kui „Rokenrolli pragu“ avab Afanasjevi viimase kogu veenvalt nii kvaliteedi, autoripositsiooni kui ka mahu poolest, siis kolm viimast luuletust, eriti „Kask“, mõjuvad ühtaegu pahaendeliselt ja suurejooneliselt. „Aga tuul. / See tuul. / Millal ta murrab?“ (lk 110–112). Puhuti (lk 92 ja hiljem) leiduvad küll mõned ebakohased väheütlevad lühi­fragmendid, aga tegu on ikkagi Afanasjevi lõppsõnaga lüürikas ja kes julgeks öelda, et see peab tingimata olema eriliselt sügavusse kallutatud.

Olin Vahuriga 21 aastat hea tuttav ja kompanjon. Seetõttu tekkis pärast lugemist küsimus: kui ta veel elaks, mis nõu ma talle annaksin? Mismoodi kirjanduslikku karjääri edasi arendada? Vastus oli kiire tulema: mis nõu ikka anda inimesele, kes on kogu maailma enda jaoks nii selgeks mõelnud. „Sõber, mõtlesime, / millal sa uuesti luuletad. / Siis kui keegi on minemas / ja tema puudumine / toominga­õitena mõru“ (lk 115).

Vahur Afanasjev Peipsi ääres

Piia Ruber