Halastamatu ja mitmekülgne Talvik

ROLF LIIV

Heiti Talvik, O. Reis, Richard Indreko, E. Kirst, J. Kimmel, Al. Isotamm arheoloogilistel kaevamistel Saaremaa Asva linnamäel 1931. või 1934. aastal (arvatavasti ikka 1934. aastal). Heiti Talvik, Legendaarne. Ilmaamaa, 2004.

Mahukas valimik sisaldab taastrükituna Heiti Talviku kaks luulekogu: ?Palavik? (1934) ja ?Kohtupäev? (1937). Eriti väärtuslikud on aga kirjandusmuuseumi fondidest pärit ligi paarkümmend esikkogu-eelset luuletust. Samuti leiame kogumikust tosinkond Talviku artiklit, mis ilmunud Üliõpilaslehes, Akadeemias, Loomingus, Eesti Kirjanduses, Tänapäevas ja Kevadikus. Emotsionaalset vürtsi pakuvad Talviku kirjad, teiste hulgas ka Tuglasele ja Betti Alverile.

Kolmandik raamatust kuulub arvustustele ja käsitlustele Heiti Talviku kohta. Valik on esinduslik: leiame Gustav Suitsu, Ants Orase, Aleksander Aspeli jmt. seisukohavõtte. Siiski: selle asemel et eraldada Aspelile ja Orasele kahe artikli jagu trükiruumi, võinuks kaasa haarata ka näiteks Paul-Eerik Rummo või Ralf Parve kindlasti mitte vähem väärtuslikud Talviku-kirjutised. Kummalisel kombel ei hakanud silma ainsatki kriitilisemat hoiakut Heiti Talviku luule suhtes ? tunnustav toon on äratoodud käsitlusis pea ainuvaldav. Aga võibolla tõesti oli Talvik perfektne nii aristokraatliku seltskonnainimese kui ka lihvitud väljenduslaadiga poeedina? Selle taustal on mul natuke piinlik arvata, et surmamotiiv muutub Talviku luules sageli siiski ülemäära painajalikuks. Muidugi ei vii see lugejat veel psühhoosi, aga empaatilisemail meie seast võib ju visualiseeruda nii mõnigi anatoomilise täpsusega esitatud tülgastav pildike Talviku luulest. Raamatu viimane kolmandik oma memuaarilises osas loob kardinaalselt teistsuguse luuletajakuvandi: mõistev ja kombekas intellektuaal, kelles täielikult puudub see eksalteeritus ja üledramatiseeritus, mis on tema värssidele nii tunnuslik.

Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus þanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire?iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla-Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks tegi… Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski ei moodusta homogeenset ja harmoonilist poeedikuvandit. Liiga vastuolulised on ta tekstid, kuigi neid on püütud skematiseerida vaimse arenguloo etappideks: masendusest kirgastumiseni, resignatsioonist lohutuse ja lunastuseni. Milline on see ?tõeline? ja autentne Talvik, kas Aspeli või Orase konstrueeritud (mälestused + tekstide interpretatsioon), või ilma kommentaarideta, ainult ta enda värssidest välja kooruv, ähmaselt aimduv? Nõnda ongi meie käsutuses mitu Heiti Talvikut ja ma ei kiirustaks a priori mõnda neist teistele eelistama. Ilmamaa valik on justnimelt ?valik? ? see võinuks ka olla teistsugune. Vaatlusaluse kogumiku mõtteliste lisavihikutena kujutlengi ülejäänud artikleid temast, lisaks nn. akadeemilise kirjandusloo ja Tartu 2000. aasta üheköitelise kirjandusloo ja kooliõpikute Heiti Talvikud ? ka need tuleks kindlasti ühtede kaante vahele koguda.

Süda põnevusest kloppimas, asusin lugema Talviku arvustust Betti Alveri ?Viletsuse komöödiale?(1935) ? kas ütleb ta ehk mõne halva sõna oma (toona veel) tulevase abikaasa kohta? Kas armastus pimestab kriitilise meele? Aga ei: ?Teoses leidub mõningaid olustikulisi vääratusi,? nendib Heiti Talvik, mööndes siiski: ?kuid need on vabandatavad ?poeemi? kaitsva sildi all? (lk. 146). Talvikule meeldis arvustada oma ringkonnakaaslasi: nii retsenseeris ta näiteks Paul Viidingu ?Traataeda?, Mart Raua ?Kauget ringi?, August Sanga ?Üks noormees otsib õnne?.

Mahukas on Talviku Puðkini-käsitlus, mis kulmineerub väitega: ?Haarates oma kultuurivalemisse nii euroopa kui põlisvene printsiibid, seisab Puðkin vene kirjandusloos a a d l i k u l t u u r i k õ r g e i m a t i p u n a. ? (originaali sõrendus; lk. 179 ? 180). Tegemist on biograafilis-loomingulise ülevaatega, milles paljus tuginetakse vene kirjandusteadlasele Pavel Sakulinile (1868 ? 1930). Kindlasti vääriks võrdlevat analüüsi Juri Lotmani põhjalik Puðkini-monograafia, krestomaatilised kooliõpikukäsitlused ja Heiti Talviku lühiülevaade. On kurioosne, et algselt kavandas Talvik ?Suurmeeste elulugude? raamatusarjas välja anda Puðkini biograafia, ent millegipärast jäi see kava soiku ja resultaadiks oli vaid artikliseeria ajakirjas Kevadik. Talviku Puðkini-ülevaade on mõneti referatiivse iseloomuga. Sellest on kahju ? oodanuks selgelt sõnastatud Talviku enda hinnanguid vene suurmeistri loomingule.

Huvitav on jälgida epistolaaria vahendusel Heiti Talviku suhete arengut Friedebert Tuglasega. Aastal 1928 teietab ta veel Tuglast; toon on aupaklik ja väljapeetud. Ent juba aastaks 1938 on mindud sina peale. Ja ometi lahutas neid mehi teineteisest 18aastane vanusevahe! Lisagem, et Tuglas ja Talvik elasid Tartus samas majas.

Kindlasti vääriks uurimist Heiti Talviku tekstide psühholoogiline toime lugejale. Hüpoteetiliselt väidan, et see on erakordselt depressiivne. Ja ma ei arva, et ülehindaksin siinjuures kirjanduse kõige vahetumat mõju inimpsüühikale! Loetu ju mõjub ? ja kuidas veel!

Talvik oma hämmastavas mitmekülgsuses on võtnud seisukoha ka nn. päevapoliitilistes küsimustes. 1935. aastal avaldas ta Üliõpilaslehes artikli ?Uuestisünni tähe all?, milles avaldab tunnustust Pätsile: ?Rühmadiktatuur, kuid ilma autoriteetse juhita, ähvardas viimaseil aastail väga hädaohtlikul kujul Eestitki, mille tõttu tol kriitilisel hetkel tüürilolev riigivanem, õigusega arvestades faðismitõvest nakatamata rahvaosade usaldusega, ja tugedes õigusile, mida loovutas talle uus põhiseadus, koondas riigivõimu ajutiseks oma kätesse? (lk. 117). Jõulise ideoloogina näib Talvik järgnevas: ?Kuid mitte riigikantseleides valmivate dekreetide ega sundusliku koraalilaulmisega ei rajata jumala Riiki maa peal, vaid sisemise uuestisünni tähe all? (lk. 120).

Talvikut võib iseloomustada ka kui vene kultuuri importijat: nimetagem vaid Nikolai Berdjajevit, Leonid Grossmani, Pavel Sakulinit. Talviku kultuurilises haardes on selgesti eristatavad kaks orientatsiooni: vene ja prantsuse.

Lihtsalt, ent mõjuvalt määratleb heiti Talvik kirjanduskriitika funktsiooni: ?Kriitika ülesandeks on /—/ rajada sildu teose ja lugeja vahele? (lk. 131).

Ehk pisut ootamatult mõjub Talviku ilmselt 1944. aastal sõnastatud järsk (liberaal?)teoloogiline hinnang Piiblile: ?…isegi pühad raamatud, nagu Piibel, Bhagavad-Gita ja Tao-te-king ei ole puhtal kujul Jumala sõna, liiga palju on neisse inimene oma isekas tarkuses vahele seganud, Jumala loomingut enda loominguks püüdnud teha? (lk. 192). Edaspidi peaks Talviku uurimisse kaasama kindlasti ka teoloogi, kes leiaks ta loomingust palju intrigeerivat ja analüüsimist väärivat.

Nõustun suuresti Harald Pauksoni hinnanguga välismõjude osakaalule Talviku esikkogus ?Palavik?: ?Võibki öelda, et Talvikule on stiili-eeskujusid kui ka inspiratsiooni ilmsesti andnud sellised ?klassikalised romantikud? nagu Villon ja Baudelaire (mõnel määral ka Poe)

/—/ Nimetatud mõjud ei ilmne ?Palavikus? mitte epigoonlikkude jäljendustena; nad on sulatatud üsna ehtsaks tervikuks? (lk. 209).

Pettunult avastasin, et Talviku suhtumine öösse on küllaltki trafaretne: ?alles öö varjus, tähtede süttides avaneb meile võimalus aimu saada maailmakõiksuse tohutust ulatusest?. Sellele järgneb fundamentaalne metafüüsiline ruumikäsitus: ?Veel samm edasi ? ja tähed kustuvad, lõpeb ruum ning algab Nimetu? (lk. 189). Paradoksaalsel kombel kõlavad suured tõed alati natuke kliðeelikult. Ja loomulikult on eeltoodud tsitaat metafüüsika elementaartõdede mitmekordne parafraas.

Pisut ka puudustest: kogumikus ?Legendaarne? on küll ohtralt trükivigu, kuid see on andestatav. Nähtavasti elas teksti arvutisse sisestaja liigintensiivselt sisse Talviku palavikulisse kõnemaneeri, imiteerides seda siis tahtmatult neurootilise ja pisut lohaka arvutiklõbistamisena. Eelöeldu ei ole mõeldud sarkasmina, vaid heatahtliku andestamisena: parem kiirustades välja antud Talvik kui muuseumiriiuleil tolmuv Talvik! Äärmiselt kahju on ?Palaviku? esitrükki kaunistanud Ott Kangilaski illustratsioonide väljajätmisest vaatlusalusest koondteosest.

Võib ju tõstatada küsimuse, kas me nüüd lõpuks tunneme Talvikut ja tema retseptsiooni läbi ja lõhki? Ei, veel siiski mitte! Kindlasti jätkuks avaldamisväärt materjale (nii artikleid kui mälestusi) veel vähemalt ühe köite jagu. Ja ma ei kahtle, et missioonitundega kirjastus Ilmamaa eesotsas Hando Runneliga (kellele ju võlgneme Heraklese mõõtu ?Eesti mõtteloo? sarja) leiab nii vaimseid kui ainelisi ressursse selle idee teostamiseks.

Talviku luule on teatud määral balansist väljas. Tema eksalteeritud surmahuvi ja selle lõpmatu varieerimine tekstides ? kas ei ole see kaugel harmooniast, tasakaalustatud kunstnikukäekirjast, milles elu vastandpoolused, taevane ja põrgulik, ülev ja madal, oleksid välja toodud proportsionaalselt, kaldumata äärmuslikku depressiivsusse?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht