Hando Runneli „elavad pildid”

Arno Oja

Teekonnal pildi sisse sunnib Runnel lugejat alatasa mõistatama.        Hando Runnel, Reebuse rahvas ehk Piltlaulud ehk Sõnad kadunud. Koostanud Kadri Asmer. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 160 lk.  Märtsikuu Loomingus mulluse aasta eesti luulet üle vaadates pole maininud Märt Väljataga Runneli „Videvikku”, vaatamata raamatu hästi komponeeritud sisule ja pilkupüüdvale välisilmele. Põhjus peitub ilmselt asjaolus, et „Videvik” koosneb 2/3 ulatuses varem ilmunud  luuletustest ega haaku kuigi hästi läinud värsiaasta „jõujoontega”. See-eest teeb ülevaataja tähendusrikka reveransi K. E. Söödi ja G. Suitsu poolt täpselt sada aastat tagasi koostatud antoloogiale „Eesti luule”.  Jättes praegu „Videviku”, Väljataga ja tänase luule tunnustähised sinnapaika, ei  pääse minagi läinud sajandi alguskümnendeid meenutamata. Aastal 1913 andis Auguste Kaarna Tartus välja „täielikuma kogu Eesti luuletusi” pealkirjaga „Eesti luuleilm”. Selle saatesõnas nendib koostaja, et iga luuletaja on laulik, kes kujutab „Eestlase wälimise ja sisemise hingeelu tähtsamaid silmapilkusid ehk momentisid”. Ühena neist markantseist momendikujutajaist on ajasõelale jäänud ülalmainitud  Gustav Suits. 

XX sajandi alguse nooreestilikku luuleilma valgustas Suitsu „Elu tule” palang, XXI sajandi hakul miilab Hando Runneli „Armukahi”, mis  autori enda sõnutsi on „igavene põlemine armastuse tules”.¹ Läinud aastasaja esiotsas unistas Suits Alpidest ja Hannibali selgetest sihtidest. Sama sajandi lõpul on Runneli luule Hannibali tegu korranud ja läinud üle Alpide (kogu „Üle Alpide”, 1997). Ohvreid tuli tuua mõlemal. Suitsust jäi luulelise Rubico kaldale nimevääriline „Ohvrisuits”, Runnelil jagus teispool mägesid rammu „Sinamu” tsükli „Ohvrikivi” tarbeks. Alea iacta est. 

Pildi sisse minek   

Niisuguse pealkirjaga tähistas Viivi Luik enam kui 30 aasta eest luuletajana täisikka jõudmist. Tema sisemusest valla pääsnud tundelüürika tajus juba välisilma võnkeid. Hando Runnel  on ammu täisealine ja läheb pildi sisse Luigele vastupidisel põhjusel, oma „mina” kaitsmise nimel. Võib-olla see ongi „uus samm” Runneli luules, mida „Reebuse rahvas” ihkab näha Postimehe kirjandusküljed monopoliseerinud professor Rein Veidemann (Postimees 30. VII ). Loodan siiski, et mitte liiga pikk samm. Muidu neelab pilt oma looja lõplikult.   

Teekonnal pildi sisse sunnib Runnel lugejat alatasa mõistatama. Seda sajandit alustas ta koguga „Mõistatused”, nüüd siis on platsis reebused ehk piltmõistatused. Ma püüan aru  saada, et sõnad kaovad pildi sisemusse, ent siin pole tegu tavapärase reebusega, vaid Reebuse rahvaga. Järelikult on pildi sisse minejaid rohkem kui üks ning nad kõik elavad ise elu. Seega näitab Runnel meile elavaid pilte (ärge ainult ütelge, et „teeb kino”!). Kui ma eksin, siis las „mõistab ja rehkendab Allah ja fellah”, nagu autor ise on kord rehmanud². Oma loomeloo sõnastikus sedastab Runnel: „Viimasel ajal ma naudin rohkem keelt  ennast, keelt kui mingi mustri (minu rõhutus – A. O.) loomise võimalust^”3. Mustreid ta „Reebuse rahvas” koob ja näitabki, kuid sellest allpool. Siinkohal rõhutagem luuletaja täiuseni arenenud keelevaistu ja sõnatundlikkust ning õnnestunud sõnaloomet. Sellised tuletised nagu „armukahi” ja „sinamu” on tõeliselt suure Meistri väärilised. 

Kuid meepott tõrvatilgata pole siiski õige meepott. Ja kui too tilk sinna kusagilt ei kuku,  siis tuleb ta potti tilgutada. Seda autor vaadeldava raamatu 96. leheküljel teebki. Kes või mis ometi on salapärane „õplanna” Lea, kelle poole luulemina valutuike saadab? Teda ei võta omaks isegi keeleuuenduse ülevõllihoos välja pakutud „lõvinna”. Raamatus esitatud „elavaid pilte” too tõrvatilk siiski rikkuma ei küüni. Seda enam, et Hando Runnel ise toimib oma teose juures kui stsenarist ja produtsent. Režissööri ülesandeis on kunstiteadlane Kadri Asmer, kes raamatu tiitellehe pöördel on kirja pandud koostajana.       

Sõna ja raam 

Märksõna „luule” juures oma „Väravahingi” kriiksutades määratleb Runnel luulet kui suveräänse sõna kunsti ja resümeerib: „Ta (luule – A. O.) kohus on põgeneda laulust, vabaks välja koorutada ennast häälest”.⁴ Nüüdses raamatus on autor hääle pildi vastu vahetanud, ent nimetab oma tekste ikkagi lauludeks. Tõsi küll – piltlauludeks. Kas tuleb seda mõista nii, et pildi sisse kadunud sõnad helisevad, ümisevad oma viisi ning lugeja (kuulaja) ülesanne on too  viis kinni püüda? Umbes samamoodi, nagu aegade hämaras talitati rahvalauludega. Sellise uitmõtte kutsus esile Runneli ammu teada sinasõprus nii regilaulu kui ka selle noorte sugulaste laada-, kõrtsi- ja lorilauludega. „Reebuse rahva” suhu pandud värsinelikute kohta võib hea tahtmise korral ju ütelda, et tegu on pahatihti vemmalvärssidega (lk 56, 94, 114), salmikuluulega, mis oli „Sinamu” ja „Videviku” jaoks liiga kergekaaluline. Ent pisimagi  tahtmise seda kuulutada võtab ära PaulEerik Rummo mõne aasta tagune retooriline küsimus: „Kas oma prohveteist vaimustumise käigus ja eesmärgil teeme neid tasapisi endale meelepärasemaks?”.⁵ Ma ei saa kuidagi öelda, et hammaste teritamine Runneli sõnaseade kallal millegi mulle meelepärasemaks teeb.       

Sestap liigume sõnadelt raamistuse juurde. Kõigepealt üks mehine virtuaalne musu Mari Ainsole, kes on kujundanud kõigi selle aastasaja olulisemate Runneli luuleraamatute kaaned. Kui „Viru veri ei värise” (2008) kohal pool silma kinni pigistada, siis pakuvad need kõik omaette esteetilist naudingut. Vähemalt kolm Hando Runneli viimast kogu (kõnesolev kaasa arvatud) juhatavad sisse autori oma käega joonistatud vinjetid. Nende eellugu ulatub juba tosina aasta taha, Runneli joonistuste näituseni kirjandusmuuseumis. Luule- ja pildikunsti koosmõju katsetamine jääb samasse aega. Katsetuse tulemiks oli väikese trükiarvuga õbluke raamatuke nimega  „Haruldus”, millest tänaseks on saanud bibliofiilne rariteet. Olendid „Reebuse rahvast” avaval vinjetil meelestavad küll meenutama multifilmidest tuntud Muumipapat oma perega, kuid on seeläbi ka elusamad.       

Pildi sees olek       

Kolmveerandi raamatust võtavad enda alla pildid, mille režissöör Asmer on välja valinud. Kõrvallehekülgi täidavad autori (stsenaristi) loodud sõnamustrid, mis pildi sisse kadudes alustavad sellega ühiselu ja kõnetavad meid. Ses kõnes on muret ja rõõmu, keelemängu ja mõtteteri, huumorit ja enesekriitikat, igatsust ja resignatsiooni. Mida ei ole, on sapisus. Selle soovitab autor kohe pausidesse jätta. „Reebuse rahva” piltlauludest kostev hääl on armastuse hääl, mõistatuslik nagu reebus ise. Paiguti sigineb tämbrisse küll dissonantslikke pooltoone (lk 40, 78) või looja igivanu nalju rumala kriitiku aadressil (lk 30), kuid eks koer koera tunne. On ju Runnelgi kriitikale suud andnud6 ja terekätt pakkunud. Sõnu neelavate piltide sisekõnet aga mõistatagu igaüks omaette.        Vihjena võib lisada, et kõne sõnamustrid on salvestatud. Seda teeb raamatu tekstiosa järele paigutatud kaamerasilm, mis ühtlasi toimib kaleidoskoobina. Viimsena sisestab luuletaja sinna kibestunud sõnumi: „paber otsa saand, tint otsas on, / uus, armutu aeg justkui alanud” (lk 124). Jah, ei ole enam eesti rahva rindeaeg nagu oli „Avalike laulude” (1970) aegu ega aeg tantsida kaerajaani „Punaste õhtute purpurisse” (1982 ja 2008). Kuid peagi tantsib ilus pikk poiss eurotindi ja -paberiga ning küllap nad tantsivad Runneligi sesse „Kes aias?” mängu.       

Pildi seest minek 

Raamatu viimases neljandikus on „Reebuse rahva” esindajad staatilisemad, süüvinumad kui algupoolel. Mõni neist kaevub mälestustesse (Uku Masing, Vaino Vahing), mõni kõnetab  sealtilma mehi (Ilmar Malin, Aksel Eist, Lennart Meri), mõni jälle siinilma omi (Ülo Tuulik, Arvo Valton, Jüri Arrak). Aega seejuures ei vaadata, sõnu peaaegu ei tehtagi. Varem lausutud sõnad jäid piltidesse. Need, keda autor lahkudes kaasa võtab, seiravad suletud sui ajatut laulupeosammast (lk 150). Tulevikuga seob elavate piltide autorit ainult üks visioon ja seostub see miskipärast Riho Illakuga. Kas sellepärast, et Illak on noorim, keda „Reebuse rahvas” kampa võtab (kuigi pealtvaatajana)? Või näeb Hando Runnel Riho Illakus tulevast Tartu vaimu? Sest praegu on Runnel ise Tartu vaim, ajaluule huulil ja „Eesti mõtteloo” kandam turjal. Läinud sajandi algul oli Jaan Tõnisson, kes ka ju natuke luuletaja. Kõlbluse ja rahvusluse vankrit võinuksid need kaks sirgeselgset meest vabalt kõrvu vedada.       

1 Hando Runnel, Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde. Ilmamaa, 2008, lk 25.

2 Hando Runnel, Mõistatused. Ilmamaa, 2000, lk 32.

3 Väravahingede kriiksumist kuulnud, lk 136.

4 Samas, lk 134.

5 Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib. Jooksvast kirjandusest 1964–2009. „Eesti mõttelugu”, nr 91. Ilmamaa, 2010, lk 341.

6 Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud. „Eesti mõttelugu”, nr 23. Ilmamaa, 1998. 560 lk.