Hea aeg

MUDLUM, kirjanik

Mudlum

Piia Ruber

Mis sel aastal hästi läks ja rõõmu tegi?

Aasta on ju iseenesest nagu iga teinegi, kui jätta kogu koroona kõrvale. Mul on olnud erialaselt hirmus hea aeg, üle väga pika aja on olnud raha. Tänu igasugu lockdown’idele ei kulutanud ma seda niisama tühja-tähja peale, vaid tegelesin oma sügava sisemise probleemiga – tegin igal pool remonti. Ja kuna oli raha, siis ma ei teinudki kõike ise ripa-rapa ja lohakalt, vaid kasutasin mõnikord remondimehe abi. Kohutavalt raske on leida remondimeest, olgu koroonaga või ilma. See, et sul on raha, ei huvita kedagi karvavõrdki. Nad vaatavad sulle silma sisse ja ütlevad, et neil on järgmiseks kolmeks aastaks töö olemas. Üht-teist ikka õnnestus korda saata, mul on nüüd Ikea köögimööbel ja õigupoolest võiks kirjutamise ära lõpetada. Oma viimases raamatus ma ju sellise veksli välja käisin, et niikaua kui pole oma teenitud raha eest suutnud kööki korda teha, tuleb veel kirjutada. Aga no vaatame seda asja. On olnud selline pausiaeg, kus ma kirjutanud õieti polegi, kui tellitud arvustused ja muud lood välja arvata. Kirjutamine tundub nii suur ettevõtmine ja üleelusuurune piin, et ma ei saa aru, kuidas ma varem olen hakkama saanud.

Hea on olnud ka see, et kuigi auhindu on selga sadanud, siis on see tänu pandeemiale möödunud täiesti valutult. Igasugune kisa-kära puudub täiesti, väljamaasõidud ja festivalid on jäänud ära. On olnud küll hirmus tüütud Zoomid, aga ikkagi on vist lihtsam oma köögis tooli peal kõikudes tund aega juttu purssida kui jantida lennuväljade ja hotellidega ja võõras linnas ringi koperdada. Kui alguses ehk oligi natuke kurb, et ei saanud tulpe ja kuldset muna, siis mida aeg edasi, seda mõistlikum säärane asjakäik tundus. Mitte mingit võimalust nina püsti ajada või mõelda, et oh kus nüüd lähen ja löön ennast lille, tõmban uued sukad jalga, panen kontsad alla ja pean ehk väikese kõnegi! Ei, kõik läks rahulikult vanaviisi, kökutasin ikka kodus, inimesi nägin haruharva, pooled ajad olin maal ja nii ongi aastake vaikselt mööda libisenud. Praegu olen ka Muhus. Vedasin arvuti kööki, siin vähemalt näpud ei jäätu ära.

Hakkasin väga palju uudiseid lugema: alustasin koroonanäitudest ja pikapeale laienes see pea kõigile päeva­uudistele. Varem ma vaatasin ainult kultuuriuudiseid. Olen natuke rohkem kursis, aga no ühekülgne on see ajakirjanduse edastatud pilt ikka küll. Ei suuda kuidagi aru saada, kui palju peab poolerakuna ilmaeluga kursis olema ja mis oleks selleks õige viis. Olen selle üle nii palju mõelnud, et hakkas idanema lausa soov kirjutada ühiskonnakriitiline romaan. Tõenäoliselt on aga ühiskonnakriitika siis hoopis rohkem teoses kohal, kui seda pole omaette eesmärgiks seatud.

Kõige täpsemalt iseloomustab mööduvat aastat mulle jah mingi paus või vahekoht. Kõik seisab, seisavad ka mõtted peas, edasi liigub ainult kõige elementaarsem ja hädavajalikum, loomi on vaja toita, poes on vaja käia, koristada ja pesu pesta niikuinii, oma roosidega jantisin ka suve otsa, olen Muhusse istutanud nüüd juba ligi 80 roosipõõsast, enamasti vanad nn ajaloolised roosid, ja kui need põõsad peaksid suureks kasvama, siis ohohhoo, ilmselt ei saa sammu astuda, ilma et kuskile okaste sisse kinni ei jää. Eks mu aiatööd tegidki mulle kõige rohkem rõõmu. See on nagu maailma loomine – sul on koht ja sa hakkad sinna kohta suvaliselt taimi istutama, mõtled küll, et mis võiks omavahel sobida ja kui suureks nad kasvavad ja kuidas kõik siis välja nägema hakkab, aga päriselt ei suuda seda ikka ette kujutada. Kui ma talvel aeda vaatan, siis kohe kuidagi ei tule silme ette, mismoodi see suvel võiks olla, kus miski õitseb, ja kevadel hakkad siis vaikselt imestama, ahhaa, näed, selle asja olen maha pannud, ei tea, mis taim see ka on nisuke? Mõnel kainemal hetkel tabab mind pisuke õud, et pole ju normaalne kõik kohad roose täis istutada, see on mingi haigus. Taluaiad ei käi sellised, see hakkab kunagi väga jabur välja nägema.

Mudlum pälvis tänavu romaaniga „Poola poisid“ Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja Euroopa Liidu kirjandus­auhinna.