Hea inimese nälg ja iha

Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.

PEEP EHASALU

Iida Turpeineni eelmisel aastal ilmunud debüütromaan „Elolliset“ (S&S) on kirjanduslik sensatsioon: Finlandia auhinnale kandideerinud ja Helsingin Sanomate debüüdiauhinna võitnud romaani tõlkeõigused on müüdud praeguseks juba 25 riiki. Piret Pääsukese tõlkes on see nüüd jõudnud ka eestlaste lugemislauale.

Soomekeelne „elollinen“ tähendab elu sisaldavat, elusat või siis lihtsalt orgaanilist, verbina on „elollistaa“ vaste nii „elustama“ kui ka „isikustama“. Loodus jaguneb elusaks, nagu taimed, loomad ja linnud, ning elutuks, nagu vesi, õhk ja kivid. Miski elu sisaldav ei ela aga igavesti. Eestikeelse pealkirja „Surelikud“ näol on leitud suurepärane tõlkevaste, mis nihutab tähendust eluslooduselt suremise ja väljasuremise poole. Kirjandusteadlasest kirjanik kirjutabki oma esikromaani lehekülgedel muu hulgas väljasuremisest ning jälgib teadlasepilguga kõike elu sisaldavat.

Mis paneb hulgad vaimustuma romaanist, mis räägib meriõhvast, õigupoolest tema skeletist? Kui paljud on üldse teadnud sellise eluka kunagisest olemasolust? Ometigi ühendab mõttelise niidina romaani kolme sajandit just see mereloom, kes avastati 1741. aastal ning kes suri 27 aasta pärast liigse küttimise tõttu välja.

Teadjakeel. Albert Einsteinile on omistatud mõte, et kui mõni ei oska oma asja lihtsalt selgitada, pole ta järelikult sellest veel ise aru saanud. Turpeinen kahtlemata on.

Oma doktoritöös käsitleb ta loodusteaduste ja kirjanduse seoseid. Selle kirjutamise kõrvalt kulus tal romaanile üle seitsme aasta. Turpeinen on uurinud oma surelike tegelaste tausta teadlase põhjalikkusega: romaan sisaldab ajaloolistel allikatel põhinevaid elulugusid, populaarteaduslikku looduslugu, teadusfilosoofilisi arutelusid, esseistikat ning seiklus- ja fantaasiaromaani elemente. Nagu Turpeinen on intervjuudes öelnud, tähendas sellise kirju materjali üheks mõistlikuks tervikuks kokku sõlmimine mitme kohutavalt halva terviku läbikirjutamist. Kuni ta leidis õige tooni, stiili ja viisi.

Turpeineni romaan jaguneb omamoodi vinjettideks või stseenideks, kus kõlab teadlase tõdev, ainult väga kaalutud adjektiividega kirjeldus – ja see on sõna- ja tunderohkusest märksa mõjusam. Turpeineni keel on ääretult täpne: midagi ei ole üleliigset, midagi ei ole puudu. Sellise keele puhul ei saa rääkida teaduskeelest või akadeemilisest tekstist, mis kipub olema kuiv ning enamasti liialt üleseletav või erialaterminitest vohama. Turpeineni keel on teadjakeel, mis põhineb teadusest ammutatul ja oma teemade sügaval mõistmisel.

Pole siis ime, et romaani populaarteaduslikke ekskursse looduse ja teaduse arengusse – näiteks viiele leheküljele mahutatud maailma arengulugu esimesest rakust meriõhvani – loetakse ette Soome mitme üldhariduskooli loodusloo tunnis. Miks mitte alustada paljunemise teemat niisuguse kirjeldusega: „Kromosoomid tema sees ühinevad, rakk jaguneb ja hakkab ennast reprodutseerima kord kahekümne tunni jooksul, veel toimub see tema endagi eest salajas. Sellal kui Anna reisib läbi Euroopa, kordab putukaid krõmpsutanud esiema leiutis ennast tema üsas. Platsenta vormub, spiraalarter avaneb ja rakukoest sirutub välja peenike nöör. See seob kokku loote ja Anna ning elu tema sees hakkab kasvama“ (lk 98). Ühtaegu bioloogiliselt täpne ja poeetiline.

Pildikesi heade olendite elust. Kõiketeadva jutustajana liigub Turpeinen kõigi oma tegelaste peas, ka meriõhva omas, tundes ennast võõra naha all üsna mugavalt. See on ilmselt üks põhjustest, miks romaan lugejale mõju avaldab – Turpeineni loomadel, lindudel ja putukatel on tunded ja iseloom. Teisisõnu, neil on eneseteadvus, omadus, mis väidetakse olevat kõigist surelikest vaid inimesel.

Niimoodi väidab muidugi inimene, see heatahtlik ja mõistlik imetaja. Turpeineni romaanis ei ole halbu või pahatahtlikke tegelasi peale mõne üksiku nimetuks jääva ametniku. Ülejäänuid käivitab uute teadmiste nälg, kohusetunne ja iha maailma paremaks muuta. Me kõik oleme ju teadmiste teenistuses ja püüame looduse ilu tuua igaüheni. Võimalikult lähedale. Meie eesmärk on üllas. On ju nii?

„Ta peab saama lähemale, nägema siseelundeid ja luid ning võtma mõõdud. Loodusuurija ei või rahulduda silitamisega. Ainult pinda läbi torgates saab ta teada, millega on meriõhva näol tegemist“ (lk 57). Nii arutleb loodusteadlane ja teoloog Georg Wilhelm Steller, kes aimas esmakordselt meriõhva nähes, „et on kohanud looma, kelle järgi hakatakse teda mäletama“ (lk 40). Meriõhv on indiviid, kelle kõrval näivad näljased meremehed massina – alatu, petliku ja raiskavana.

„Steller suri uskudes, et tema leitud loom toidab terve Siberi, kuid ta alahindas inimeste nälga“ (lk 136). Inimene on liik, kes kustutab oma nälga raisates – tapab määratult palju loomi, rohkem, kui jaksab ära süüa või ära kanda. Inimene ihkab koguda looduse ilu enda ümber, mitte jätta seda kuhugi, kus teise inimese silm seda kunagi ei näe. Kuhugi loodusse … Inimene kuulub ka ise eluslooduse hulka ehk ei ole hea ega halb, vaid selline, nagu ta on.

Kui kaks sajandit tagasi toitis meid usk, et kõik looduse seadused avanevad me ees nagu raamat ja oskame kujundada tulevikku, siis selle raamatu kirjutamise ajal suri välja sadu liike. Mitte sellepärast, et me ei teaks ega hooliks või oleksime pahatahtlikud, vaid sellepärast, et me oleme inimesed ja meil on üsna ükskõik kõigest, mis jääb meie kõhutäiest kaugemale. „Uskumatu mõte, et inimene oleks teisele liigile samasugune needus kui asteroid või veeuputus“ (lk 159), eks ole? Niikuinii sureb kõik elav ükskord välja, olgu liik või loom. Või ametid, näiteks loodust üles joonistava kunstniku oma.

Iga lugu on teaduslugu. Kui palju kangelaslugusid looduse üle võidu saavutamisest me teame! Millise imetlusega loeme Ameerika „avastamisest“ ja „asustamisest“! Imetleme kirikuid, mille sein on ehitatud algasukatelt ära võetud kullast – uskumatut ilu suudab inimene ikka luua … Selliste lugude puhul meenub vägisi Tammsaare miniatuur „Poiss ja liblik“, kus ilu taga ajades tallatakse kõik muu väärtuslik jalge alla. Me ei taha märgata suurte teadlaste või loojate tegevuses selle hoolimatut või vägivaldset külge.

Iida Turpeinen seab lugeja ette kolm eri ajastut, igaüks oma piiratud teadmiste, arusaamade ja eelarvamustega. Neljas on tänapäev, kirjutamise ja lugemise hetk. Faktid ja dokumentaalsed allikad on põimitud tõenäosuste ja ajastukohase fantaasiaga. Turpeinen ei seleta, ei moraliseeri, ei korda üle tänapäeva lugejale ilmselget. Ta kirjeldab oma tegelaste silmade kaudu ajastuid, kus meesinimene on arengu tipp ja asub loodusest palju kõrgemal. Järelikult on kõik, mis loodusele lähemal, nagu pärismaalased-põlisasukad ja sünnitavad naised, automaatselt madalamal astmel.

XIX sajandi teaduselu vaatleb autor Venemaa Alaska soomlasest kuberneri Hampus Furuhjelmi naise Anna heatahtlikult rassistliku pilguga. Polnud ju toona tänapäevast teaduseetikatki ning teadmise ja maailma klassifitseerimise nimel tapmine ja hävitamine oli loomulik. Ei pidanud mõtlema oma tegevuse kõigi tagajärgede peale, teadus pühendas abinõu.

Iga Turpeineni vinjett on lugu teadusest ja inimestest selle sees. Lugeja osaks jääb ohates või peast kinni hoides tõdeda, kui palju võimalusi on jäänud kasutamata eelarvamuste või ka puudulike teadmiste tõttu. Selline ajalookirjutus mõjub samamoodi, nagu lapsed õpivad kuumast pliidist eemale hoidma: pole vaja pikki jutte ja paljusõnalisi hoiatusi, vaid üht kõrvetavat kogemust. Teadlase kiretu pilk liikide kadumisele võiks olla universaalselt mõistetav kõrvetus.

Romaanis 1950ndatel tegutsenud teaduri John Grönvalli pähe on kirjanik asetanud väite, et „teadus ei kujutle, vaid teab“ (lk 233). Ometi osutab Turpeineni romaan üsna selgelt, et lüngad kindlate teadmiste vahel saab ja tuleb täita fantaasia abil. Võib-olla me õpime iga järjekordse liigi kadumisest, igast uuest eksimusest, igast uuest katsest loodust parandada? Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab selle lootuse elus.

Iida Turpeinen on festivali „HeadRead“ külaline. Temaga saab kohtuda pühapäeval, 2. juunil kell 16 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Kirjanikuga vestleb tõlkija Piret Pääsuke.