Moekoormat õlul kandes

Mingi eriline jõud peab Laura Pörsti raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meeslugejat esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas oligi lugu üldse riietumisest?

PEEP EHASALU

Hilistes kolmekümnendates naine käib külas oma eluõhtut rindemehemajas veetval vanaemal, aitab tal riidekappides korda luua ja kuulab voodihaige memme korduma kippuvaid lugusid. Kordumatud on aga vanaema lood tema kapis peituvate riiete kohta: ta mäletab neist igaüht ja raske on midagi ära visata.

Nõukogude aja lapsed mäletavad samuti oma vanemate kokkuhoidlikkust, seda, kuidas tehti vanadest riietest uusi, parandati ja paigati. Kui jope oli puruks kulunud, siis kapuuts hoiti ikka alles – see ju veel täitsa korralik. Eesti praegused viie-kuuekümnesed on umbes samas seisus kui soomlaste kuue-seitsmekümnesed – need põlvkonnad mäletavad veel defitsiiti, aga nüüd on võimalus osta mida tahes.

Praegu on „täiesti teine maailm, võrreldes vanaema omaga, kus oste vaeti põhjalikult, kulutati aega uue asja valmistamisele, lepiti olemasolevaga, parandati ja paigati. Ma ei tea, kas „leplikkus“ muutus tollal negatiivse alatooniga sõnaks, aga ometi on nii juhtunud. Maailmas, kus tuleb kogu aeg edasi liikuda, möllata ja korrigeerida, ei tohi millegagi leppida ja seega ei tohi ka rahul olla. Aga just seda ma tahan! Rahul olla. Õppida rahul olema.“

Riietes tuhlamine viibki peategelase lähemale iseendale ja oma juurtele, aitab endaga rahu teha.

Rindemehemaja

Eestlastele on peategelase vanaema hoiak tuttav muuski. Soome rindemehemajas suuri sõnu ei tehta: „Vanaema ei räägi kunagi oma tunnetest, isegi mitte nukrusest, rääkimata siis armastusest või pettumusest.“

Soome pidi pärast sõdu Nõukogude Liidule loovutatud alade elanikud mujale Soome ümber asustama ning see tähendas, et üle üheteistkümne protsendi kogu riigi elanikkonnast vajas uut eluaset. Lahenduseks said tüüpprojektide järgi ehitatud majad, millest nn rindemehemaja eri variante ehitati 1940. aastast peale paarikümne aasta jooksul üle kogu riigi. Enamasti olid need pooleteisekorruselised viilkatusega puitmajad, kus eluruumid olid paigutatud ümber korstnajala hoone keskel. Pesemis- ja saunavõimalus, sageli ka tualett, tuli majadele tagantjärele lisada. Selline tuumikperele mõeldud maja täitis aga paljude perede unistuse paremast elust.

Milleks rääkida rindemehemajast seoses rõivastusega? Kõik, mida minajutustaja leiab rindemehemajast, on suurem kui riideese. See on mõtteviis, pilguheit soomlase meelelaadi ja lähiajalukku, nende häbile ja hirmudele. Rindemehemaja on tähistaja, märk vastandlikest tunnetest, milles sisaldub kaotusevalu ja ka eduelamusi. Seepärast annab vanaema elukoht raamistiku, on justnagu ankur: kunagi tunti seal õnne ja kogeti kordaminekuid, saadi lapsed ja ehitati üles parem elujärg.

Enam siin peale põetaja „inimesi ei käi, aga maja kõneleb minuga. Ta on nagu hõlpsasti avatav purk, mis on talletanud enda sisse kõigi sugulaste hinged, kõik aegade jooksul vastu võetud külalised.“

Häbi

Kas Eestis mäletatakse veel häbi selle pärast, et ei saadud endale lubada defitsiitkaupa ja kalleid riideid? Kuidas sa lähed välismaalaste ette koledas nõukogude masstoodangus! Kas siis, kui me viimaks endale kõike lubada saime, häbi kadus? Soomes ei kadunud. Soome sai rikkaks, nagu sõjaaegne põlvkond oli unistanud, lapsed kolisid rindemehemajast linnakorterisse. Häbi ei lasknud aga lahti, vaid soomlasi valdas häbitunne oma privilegeerituse pärast, sest nüüd oli odavam lasta teha riided odavalt kusagil arengumaadel. Rikkusega ei uhkeldata, isegi soome rikkad rõhutavad igal võimalusel oma põlvnemist tagasihoidlikest oludest või vaesest suguvõsast.

Peategelase häbivaramus segunevad heaoluühiskonna kasvandiku süütunne arengumaade ees ja häbi ebaõnnestumise pärast, sest talle ei ole lapsesaamine kerge. Vanaema on mitu last sünnitanud ja sunnitult lastetul on vanaema ees häbi. Ja häbi sellepärast, et ta seetõttu vanaemast eemale hoiab.

„Ehk ei sundinudki mind siia keegi, vaid miski. See on konstrukt või ebaõiglus või võlg või kohustus, mis on kuidagiviisi seotud sellega, kuidas mina ja meie kohtleme just nimelt naisi, ja iseäranis vanu naisi. Sellepärast ma tulingi. Oli vaja, iseenda pärast,“ tõdeb minategelane. Kiire elutempo ja erinev eluvaade ei soosi vanaema külastamist, ent kohusetunne sunnib ta tühjaks jäänud rindemehemajja mõneks nädalaks paigale. Ta tahab „mõista enda kohta midagi sellist, mille mõistmiseks on vaja just nimelt vanaema näoga peeglit“.

Riietus kui identiteet

„Uute riiete soovimine on soov saada iseenda paremaks versiooniks, veidi teistsugusemaks, veidi stiilsemaks, veidi enesekindlamaks,“ tsiteerib autor etnoloog Päivi Roivaineni koolieelikute riietumist käsitlevat väitekirja. Ning tõdeb: „Ka minu garderoobis on olnud mitu mind, eri identiteete, mille hulgast on igal hommikul tulnud sobiv välja valida.“

Kui ennast aga liiga julgelt riidesse panna, võib see ahvatleda teisi sind mõnitama või paneb ligi tikkuma. Oma kogemuste põhjal tõdeb Pörsti, et „need olid rõivastatud alastioleku kogemused“. Neid on mõttekam varjata. Pealmisena on inimese tunne mingi rõivaeseme kandmisel: riie annab hoiaku, see mõjub kui välja ütlemata sõnum. Muidugi ainult siis, kui riietust kanda õigesti, enesekindlalt naeratades. Nagu pariisitarid.

Pörsti romaan on omamoodi pikaks venitatud essee, millele annab lõdva raamistuse minategelase liikumine rindemehemaja riidekapi, Pariisi moetänavate ja viljatuskliiniku vahel. Kogu romaani sisurikkus tuleneb teravatest arutlustest riietuse, rõivaste, moe, rätsepatöö ja masstootmise üle. Pörsti esitatud küsimused ei sisalda enamasti vastuseid, vaid juhatavad lugeja paradokside ja võimatute valikute maailma, kus inimene tahaks olla hea, õiglane ja üllas, ent ühiskond koos anonüümse rõivatööstusega ei lase teda lahti. Neid aegu, kus kõik kalli rätsepa juures või odavalt kodus valmistati, tagasi ei tahaks, aga ei tohi lubada ka illusiooni, nagu ei hävitaks masstoodang keskkonda.

Kes on nõus ennast mõnda aega ebamugavalt tundma ja tahab rõivaste motiivi kaudu mõtiskleda selle üle, mida tähendab olla inimene, see võtku Pörsti raamat ette. Ning küsigu endalt ja uuringufirmadelt, miks on „oluline küsida, kuidas väikse sissetulekuga inimene korralikult süüa saaks, kuid miskipärast on alp mõelda, kuidas ta korralikult riietuda saaks. Ometi mõjutavad riided meie minakuvandit, avalikku kuvandit ja sotsiaalseid suhteid tõenäoliselt rohkemgi kui toit“.