Helsinki Lit armastab välisautoreid

Soomlaste kirjandusfestival andis hea võimaluse tutvuda Põhjamaade tippkirjandusega, esile tõusis mitu keerulisi peresuheteid ja mitmekultuurilisust käsitlevat romaani.

HEIDI IIVARI

Kirjandusfestival Helsinki Lit 25.–26. mail Helsingis Savoy teatris

Samal ajal kui Tallinnas nauditi kirjandusfestivali HeadRead, toimus Helsingis neljandat korda tõlkekirjandusele keskenduv kirjandusfestival Helsinki Lit.

Juba eelmisel aastal oli alanud kahe festivali koostöö: Helsinki Lit esitles HeadReadil arvukalt soome kirjanikke ning laval toimusid viljakad vestlused eesti ja soome raamaturahva vahel. Sel aastal oli festivalide koostöö veelgi mitmekülgsem. Helsinki Liti üks säravamaid esinejaid oli eesti kirjanik Ilmar Taska, keda intervjueeris Sofi Oksanen. Mõlemal festivalil osalesid itaalia kirjanik Domenico Starnone, ameerika kirjanik John Freeman ja häälutajate rühmitus Berlin Sound Poets. Käisin Helsingi leitsakus uurimas, mida Helsinki Lit endast kujutab.

Välisautor on nr 1

Helsinki Lit on Soomes kontseptsioonilt ainulaadne kirjandusfestival, ehkki nagu paljud edukad ettevõtmised, on ka see paljuski importtoode. Festivali algataja ja programmijuhi, soomerootsi kirjaniku Philip Teiri sõnul on Helsinki Liti eeskuju eelkõige kirjandusfestival Stockholm Literature.¹ Üks Helsinki Liti silmapaistvamaid erinevusi võrdluses teiste kirjandusürituste ja -messidega on see, et välisautor on seal vaieldamatu staar. Nimekad Soome kirjanikud on lastud lavale ainult sel eesmärgil, et nad intervjueeriksid nimekaid välisautoreid. Teir põhjendab otsust sellega, et erinevalt traditsioonilisest intervjuust, kus kõnelevad ajakirjanik ja kirjanik, võib vestlus kujuneda sügavamaks.²

Miks ka mitte. Selge on seegi, et tuntud ja esinemiskogemusega kodumaised kirjanikud meelitavad kohale rohkem publikut kui kirjandusteadlased või -kriitikud – mis siis, et Helsinki Liti rõhk on selgelt välisautoril ja tema värskelt soome keelde tõlgitud teosel. Üldjoontes püsisid soome kirjanikud neile antud intervjueerija ja külalise mõtete peegeldaja rollis ning suhtusid väliskolleegide loomingusse kohati isegi ülevoolava vaimustusega. Teisalt ei sündinud seetõttu ka teravaid debatte. Vestluste tase oli kõrge ning õhkkond vahetu, isegi lõbus.

Esinemised olid inglise keeles, v.a festivali alustanud rootsi kirjaniku Johannes Anyuru ja soomerootsi kirjaniku Kjell Westö vestlus, mis oli ilma tõlketa ainult rootsi keeles, ning Starnone ja Teiri vestlus, mis toimus tõlgi vahendusel itaalia ja soome keeles. Keelega seotud koomikat tekitas norra kirjaniku Morten Strøksnesi ja eelmise aasta Finlandia auhinna laureaadi Juha Hurme vestlus. Festivali n-ö õhtujuht, tuntud näitleja Pekka Strang (peaosatäitja nt filmis „Tom of Finland“) juhatas Hurme esinemise sisse, tuletades meelde, kuidas too tegi Finlandia auhinna vastuvõtukõnes soomlastele etteheiteid kehva rootsi keele oskuse pärast: „Mölakad, õppige rootsi keel ära!“³ Lause tekitas Soomes pikaks ajaks kõneainet. Strang arvas, et seekord on Hurmel põhjust nõuda: „Mölakad, õppige norra keel ära!“ Kohe seejärel said kõik kuulda, kui kehv oli Hurme enda inglise keele oskus, kui ta kiitis Strøksnesi romaani „Mereraamat“ („Havboka“). Ometi oli Hurme oma kommentaaridega värskendav erand teiste ah-kui-elegantsete ja sofistlike soome kirjanike kõrval, tõmmates tahes-tahtmata välisautorilt tähelepanu endale.

Kuna Helsinki Lit esitleb eelkõige värskelt soome keeles ilmunud tõlkekirjandust, on kirjastajatel programmi koostamisel tähtis osa. Sel aastal oli Helsinki Lit teinud koostööd 11 kirjastusega. Kõikide esinejate raamatuid sai kohapeal mugavalt osta raamatupoe Nide pop-up-letist.

Kirjandusfestivalil on saanud traditsiooniks premeerida möödunud aasta parimat ilukirjandusteose tõlkijat. Kirjastuse Tammi asutatud ja Soome Raamatufondi jagatud 5000 euro suuruse Jarl Hellemanni nimelise auhinna pälvis Hanya Yanagihara⁴ romaani „Väike elu“ („A Little Life“) soome keelde vahendanud Arto Schroderus. Viie nominendi hulka kuulus ka Taska „Pobeda 1946“ Jouko Vanhaneni tõlkes.

Põhjamaad, peresuhted ja mitmekultuurilisus

Peale tänapäeva tõlkekirjanduse Helsinki Litil kindlat teemat või rõhuasetust ei ole.⁵ Siiski võib öelda, et festival andis hea võimaluse tutvuda Põhjamaade tippkirjandusega. Peaaegu pool 14 välisesinejast oli tulnud Põhjamaadest.

Teemaskaala oli lai, kuid mitmedki tõlgitud teosed käsitlevad problemaatilisi peresuhteid, eriti naise vaatevinklist. Populaarne süžee puudutab ka kultuuridevahelise suhtluse raskusi ja nendest tingitud isiklikke või ühiskondlikke konflikte. Isa poolt Uganda päritolu Anyuru⁶ mullu Augustipreemia (rts Augustpriset) pälvinud menuromaan „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ („De kommer att drunkna i sina mödrars tårar“) on düstoopia totalitaarsest Rootsist. Romaanis on monokultuurilisusest saanud käibetõde, millega õigustatakse sisserändajate inimõiguste piiramist ja nende süstemaatilist piinamist.

Juuretusest ja oskamatusest armastada räägib Iraani päritolu rootsi kirjaniku Golnaz Hashemzadeh Bonde romaan „Meie olime need“ („De var vi“), milles pagulasest peategelane otsib oma identiteeti naise ja emana. Mitu autobiograafilist teost kirjutanud Eduskunna rahvasaadik Jani Toivola leidis Bonde tekstist palju samastumisainest. Ka Ayòbámi Adébáyòni romaanis „Jää minu juurde“ („Stay with me“) seatakse kahtluse alla emaduse müüdid ning kirjeldatakse kahe liberaalse inimese abielu luhtumist traditsiooniliste peremudelite ja ühiskonna nõudmiste mõjul. Nigeeria kirjaniku feministliku kallakuga esikromaan kõnetab õige mitmesuguse taustaga lugejaid ning selle tõlkeõigused on müüdud juba 18 riiki. Adébáyòni inter­vjueeris Laura Lindstedt, kelle romaan „Oneiron“ pälvis 2015. aastal Finlandia auhinna.

Festivali vestluspaarid olid veel Samantha Schweblin (Argentina) ja Hannele Mikaela Taivassalo, Cristóvão Tezza (Brasiilia) ja Maria Manner, Naja Marie Aidt (Taani) ja John Freeman (USA), Kim Leine⁷ (Taani) ja Sirpa Kähkönen ning Ebba Witt-Brattström (Rootsi) ja Koko Hubara.

Publikusõbralik festival

Publik on Helsinki Liti kiiresti üles leidnud ja omaks võtnud. Takistuseks ei ole olnud ka festivali tasuline sissepääs (ühe päeva pilet 25 eurot, kahe päeva pilet 35 eurot). Helsinki Liti produtsendi Heidi Backströmi sõnul oli festival eelmisel aastal välja müüdud. Sel aastal oli huvilisi natuke vähem, kokku 1100.

Festivali toimumiskohaks on olnud algusest peale Helsingi kesklinnas asuv vana väärikas Savoy teater, mis sobib kirjandusfestivali areeniks ideaalselt: lavale on suurepärane nähtavus, hea kuuldavus ning teatrisaalis saab rahus jälgida laval toimuvat. Kummalgi päeval oli kavas kuus-seitse kuni 40minutilist vestlust, mille vahele jäeti lühikesed pausid. Festival oli paraja pikkusega ja mis kõige tähtsam: vestlused ei kattunud üksteisega. Mõlemal päeval oli võimalik kohtuda lemmikkirjanikuga ka autogrammide jagamisel.

Need, kes ei saanud kohale tulla, said festivali jälgida Soome Rahvusringhäälingu YLE otseülekandeid. Helsinki Lit on suutnud rakendada hästi ka Soome meedia: juba enne festivali ilmusid mitme välisautoriga inter­vjuud ja nende raamatute arvustused YLEs, ajalehes Helsingin Sanomat ning teistes kirjandust kajastavates väljaannetes ja saadetes. Samuti mobiliseeriti kirjandus­blogijad.

Tundub, et publikusõbralik festival meeldib ka esinejatele: „Helsinki Lit oli päris ausalt üks kõige ladusamalt laabuvaid ja edukamalt teostatud festivale, kus olen käinud,“⁸ meenutab kirjanik Sadie Jones⁹ kahe aasta tagust festivali. Siinkirjutajal ei jää üle muud kui tänavuse festivali näitel temaga nõustuda.

1 Yle Areena, Kulttuuriykkönen, 24. V 2018, https://areena.yle.fi/1-4406267

2 Samas.

3 „Opetelkaa ruotsia, juntit“. – Finlandia-voittaja Juha Hurme piti väkevän puheen ruotsin kielen puolesta. – Yle Uutiset 29. XI 2017, https://yle.fi/uutiset/3-9954780

4 Eesti keeles on ilmunud Yanagihara romaan „Inimesed puude võras“ (tlk Krista Eek, 2016).

5 Yle Areena, Kulttuuriykkönen, 24. V 2018, https://areena.yle.fi/1-4406267

6 Eesti keeles on ilmunud Anyuri „Paradiisist tuli torm“ (tlk Heidi Saar, 2014).

7 Eesti keeles on ilmunud Kim Leine „Igaviku fjordi prohvetid“ (tlk Ene Mäe, 2016).

8 „Helsinki Lit was quite honestly one of the best-run and succesfully realised literary festivals I’ve been to.“ – https://helsinki-lit.fi/en/frontpage/

9 Eesti keeles on ilmunud Jonesi romaan „Hüljatu“ (tlk Bibi Raid, 2014).