Hindrey – lustlik riskikäituja

Vabale mehele postuumselt ideoloogiliste rangide kaelasurumine ei saa lõppeda teisiti kui läbikukkumisega.

KAAREL TARAND

Sissejuhatav kursus Karl August Hindrey ellu ja loomingusse algab mu peres juba kolm põlve järjest koolieelses eas jutuga Vaarist, Moorist ja Seerist „Vanast oli vaar …“ (esmatrükk 1929).¹ Kuigi nimenaljad on nõmedavõitu, klassik sel suvel aktualiseerus – kuidagi ei saanud jätta Eesti riigijuhte ning nende kangelaslikku võitlust pandeemiaga kõrvutamata Hindrey pilkeloo sangaritega.

Edasi tulid juba Jaunart Jauram, Pambu-Peedu, Kolumats jt. Kodus leidus ka „Minu elukroonika“ koos järgedega, mis võlusid sellega, et erinevalt oma kaasaegsete memuaaridest ei kujutanud Hindrey seal end mingi õrna ja emakese erihooldust vajanud kaunishingena, vaid korraliku seikleja ja põikpeana, riskikäitujana kõiges, milles võimalik. Julgustav eeskuju gümnasistile nii esimeseks joominguks kui ka tüliks koolijuhiga.

Võtsin järjest ette ka Hindrey kirjandusliku loomingu, mille käsitlusviis ja hoiakud sümpatiseerisid sedavõrd, et Hindrey oma mõttelises eesti kirjanike kõigi aegade edetabelis Karl Ristikivi ja August Gailiti kõrvale esikolmikusse tõstsin, ettepoole Tammsaarest ja Vildest. Minu klassikute tsitaadikaustikus, kuhu elujuhiseks vana tarkust kirja panin, oli tähtsaim Hindrey selgitus oma tegelaste, aga ka iseenda loomuse kohta: „Aristokraatlik joon on separaatne mõtlemise viis. Nad ei taha olla massinimesed, harjumuste ja eelarvamuste orjad. Ükski isand oma maal ei saa olla tola. [—] Mis aristokraatia! Meie oludes ainult paistab seesugune vaatlusviis ja maailmasuhtumine aristokraatsena. Iga mees olgu omal maal täieline härra ja isand. See, mis meil võidakse tembeldada aristokraatseks, on teistes vanades, vabades riikides ainult demokraatia. Meil siin elab iga inimene nagu armust. Isegi olemasoluks on sul kellegi luba vaja. [—] Pole ilusat joont – mitte pole ilusat vaba mehe joont. Siin võime isegi lihtsast inglise töölisest õppida.“²

Hindrey alal nõnda aastakümneid relvastatuna ei ole ma tõenäoliselt Mart Laari kirjutatud Hindrey värske elulooraamatu „Hoia Ronk“ õige sihtrühm. Nagu autor sissejuhatuses kahetseb, pole Hindreyst „tänaseni õieti midagi kirjutatud“ (lk 14). Esimene katse on nüüd tehtud ja kui Hindrey elu mõningate kollasemate ehk eraelulisemate seikade käsitlemine välja jätta, sobiks Laari raamat kenasti sõjaeelsesse sarja „Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole“. Lõpptulemus toetub soliidsele allikabaasile, väidete usutavuse kindlustab ulatuslik tsiteerimine, mis on seotud ladusate üleminekutega. Õige valik, sest Hindrey ajakirjanduslik pärand on mahukas, hõlmab pikka ajaperioodi ja laia teemaringi. On, kust ammutada. Õnneks kinkis lõppev aasta lugejaile ka „Eesti mõtteloo“ sarjas Hando Runneli tehtud valiku Hindrey ajakirjanduslikust loomingust, milleni kohe Laari lugemise järel edasi jõuda.³

„Hoia Ronga“ mõnes, eriti sõdadega seotud episoodis annab ehk tunda autori kirglik sõjahuvi, soov jälle jutustada meie meeste kangelaslikkusest Vabadussõjas ning meeleheitlikest ponnistustest Eesti vabaduse taastamiseks aastatel 1941 ja 1944. See koormab teksti lahinguseikade ja asjaajamistega, millele Hindrey mõnelgi korral kõigest statistina külge õmmeldud (ka Hindrey oli seal, ka Hindrey võttis osa). Kuid see, mis on pisiviga minu silmis, võib olla hoopis autori ja toimetaja hoolikas sihtrühma silmas pidav kaalutlus, nagu ka eriti raamatu algupoole tekstis mainimist leidvate ärkamisaja tegelaste nimede taga entsüklopeedilise teabe jagamine (kes oli, millal elas, mida tegi).

Karl August Hindrey osales 1906. aastal karikatuuride ja maastikumaalidega esimesel eesti kunstinäitusel.

Eesti Kirjandusmuuseum

Veel paar märkust. Hindrey karikatuuride sisu ümberjutustamise asemel (lk 68–74) võinuks mõne neist pigem raamatus ära trükkida. Usun, et Hindrey ei oleks ka ise rahul, et kunstnikunatuuri inspiratsiooni või emotsiooni tõukel alanud sõjasõitu või poliitikategu iseloomustatakse mitmel korral stiilivaeselt uue aja kõnekeelse väljendiga „täiega“ või võrreldakse loomingulist produktiivsust Vändra saelaudadega. Hindrey nõudnuks siin hoopis teisest registrist pärit sõnu ja väljendeid.

Eespool tsiteerisin Hindrey mõtteavaldust, milles ta keeldub olemast aristokraat (või koguni lord, kelleks Laar ta avapeatükis edutab), vaid peab ennast veendunud demokraadiks, seejuures kitsendamata seda kogudusliku määrat­lusega liberaal-, sotsiaal- või kristlik demokraat. Laar aga kuulutab Hindrey juba raamatu kaanel konservatiiviks, seab vabale mehele, kes end ise ja eriti parteipoliitilise elu suhtes kõrvalt­vaatajaks arvas, postuumselt kaela ideoloogilised rangid, millesse Hindrey elu kuidagi mahtuda ei taha. Laar ei ole esimene. „Eesti mälu“ sarjas 2010. aastal ilmunud Hindrey mälestuste kordustrüki järelsõnas kirjutab Rutt Hinrikus: „Suur boheemlane Karl August Hindrey oli samal ajal loomult konservatiiv, kelle eluvaade toetus aumõistele.“⁴

Mis mõttes konservatiiv, pidin endalt Laari raamatut lugema asudes küsima. Mida Hindrey ise oleks selle kohta arvanud aastal 1940 või veel enam aastal 2021, mil konservatiivsus ei tähista enam ammu ei sotsiaalsete hoiakute süsteemi ega poliitilist doktriini, vaid on täitunud lihaliku sisuga ja muutunud ühe vähemusrühma karjakuuluvuse ja alfasuse välismärgiks, mille seost aumõistega on võimatu näha? Kas oleks ta lubanud end paigutada täpina sotsiaalteadlaste primitiivsele kahe teljega maailmapildile ning millisesse neljandikku parema-vasaku ja väärtustunnuste järgi?

Vastused ei anna end lihtsalt kätte. „Konservatiivi elukaare“ esimene pool on täis kirjeldusi Hindrey lugupidamatusest sotsiaalse korra igipõliste institutsioonide (nagu kool või kirik) ja positsiooniga ametiisikute vastu, kui nood näivad talle isikuomadustelt väheväärtuslikuna. Tänapäeva Eesti konservatism, täpsemalt tema kaks erakondlikku keha ründavad küll ka institutsioone (süvariik), kuid pelgalt seetõttu, et õigetes struktuurides töötavad sinna moraalselt kõlbmatud inimesed.

Kui inimene on konservatiiv ja patrioot korraga, siis on ta ise oma raha­asjade eest parim vastutaja ning eakana enda toeka toimetuleku osav kindlustaja, teame tänapäeva Isamaa jutluseraamatust. „Konservatiiv“ Hindrey oli aga läbi elu kuulus korratuse poolest oma rahaasjades: alati võlad, alati puudus. Võib spekuleerida, et kui Hindrey pikaajalisim tööandja Jaan Tõnisson oleks taibanud 1905. aastal Hindreyle kohustusliku kogumispensioni palga külge õmmelda, oleks ta 1930ndate noore pensionärina saanud oma novellid ja romaanid veelgi paremaks lihvida ja mitte ettemaksu või honorari saamiseks avaldamisega kiirustada.

Rääkimata siis nn pereväärtustest ning katsetest perekonda ja abielu õiguses senisest rangemalt defineerida, millega moodne konservatiiv innukalt tegeleb. Hindrey avaldas aga toetust ka toona ametlikult keelatud uuenduslikule käitumisele peresuhetes ning Laar on oma raamatus seda Oleskite pere näitel ka pikemalt käsitlenud.

Küllap on autorile kirjutamise käigus aeg-ajalt endalegi kangastunud, et tema soovmääratlus ning jutunäited ei kõla hästi kokku. Appi tuleb kordamine. Mida kaugemale Hindrey elukäiguga jõutakse, seda tihedamas tempos taob autor jutustusse oma džunglitrummi põrinat: konservatiiv, konservatiiv … Võitlev kirjutis põhimõttekindlalt konservatiivilt (lk 136), alalhoidlikuna kartis Hindrey vasakpoolset põhiseadust (lk 140), kirjanikuna kasutas kõige liberaalsemat raamistikku oma konservatiivse sõnumi võimendamiseks (lk 168). Leheküljel 172 teatab Laar lõpuks, et mõtestab lahti Hindrey kui konservatiivi isiku, kuid ei jõua lubadusega kaugemale mõtteveast, et traditsioonid, õilsus ja moraal on konservatiivide monopol. Lugeja jääb endiselt pimedusse mõistatama ja seda nagu priimas kriminaalromaanis lõpulehekülgedeni välja. Seal selgub tõde, kui raamatu taktivaeseimast lõigust leheküljel 242 võib välja lugeda, et Karl August Hindrey saatus on olla konservatiiv, kuna nii on Mart Laar ühes vestluses Margaret Thatcheriga kokku leppinud. „Veel iseloomustab konservatiivi see, et ta ei räuska ega lärma,“ punkteerib Laar Hindrey kivisse (lk 244). Mis sest, et kogu raamat räägib vastupidisest. Lootkem, et juba lähiajal võtab keegi suurmehe eluloo põhjalikumalt, isiksust ja tema ilmavaadet avavalt läbi kirjutada ning vabastada ta ka Mart Laari pandud kammitsaist.

1 https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:274657/252072/page/1

2 Looming 1936, nr 7, lk 792.

3 Karl August Hindrey, Minu sajand. Ilmamaa, 2021.

4 Karl August Hindrey, Minu elukroonika. Murrang. Tõnissoni juures. Eesti Päevaleht 2010, lk 770.