Luulesalv

Hull ja vaikne

Ta toimub siiski! Järgmisel nädalal saab külastada festivali „Hullunud Tartu“.

Rahvusvahelisel interdistsiplinaarsel üritusel astuvad üles kirjanikud, luuletajad, muusikud ja kunstnikud meilt ja mujalt. Nende hulgas on siinse luule­rubriigi autorid Teele Lember, Jürgen Rooste, Katrīna Rudzīte (Läti) ja Ville Hytönen (Soome), aga ka Abramova, Adam Cullen, Kristjan Haljak, Anu Jalas, Maarja Kangro, Mika Keränen, Veronika Kivisilla, Paul Lepasson, Carolina Pihelgas, Piret Põldver, Øyvind Rangøy, Kalev Vapper ja Tõnis Vilu. Berit Kaschan viib läbi kirjutamise töötoa „Sõnade salaelu“, Krista Ojasaar ja Hannes Einpaul astuvad üles installatsiooniga, avatakse kunsti­näitus ning taasavatakse Tartu luule­automaat.

„Hullunud Tartu“ leiab aset üheteistkümnendat korda. Festival kannab alapealkirja „Vaikus“. Ühtlasi peetakse Tartus kirjandusfestivali „Prima vista“ teist osa.

---

Narvast

see on häbitu kiri, ma armastan sind
sul algab iga hetk väike maailmalõpp, kõik see rõõmutu elu
ja rongisõidud, koerakorjusest õhkav värv ja verililla,
veedan sügise sinuga sa vaatad mind vanalt fotolt

metallitöökodadest mööda
põgenen käed risti vene restorani poole, vaatan üle mere
sinu tammtumedaid silmi, vaatan merd, sest meri
on maa liignaine, mäslevate fjordide
uhke armuke, ogalikuripsmed,
tasakaalutus ja tukse
õhtu mustenenud huultel, ma armastan sind

vedelen seitsmendat ööpäeva diivanil, olen läbi kukkunud
kõiges, likööripudeli põhi paistab, kirjutan
hotellis katteta tšekki nagu euroopa sest
meie ball on algamas, näen jaamas koera
ja mõtlen sinust ilusasti

VILLE HYTÖNEN

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

---

***

mu sõbral tuli vesi tuppa
tuli muda tuppa
tulid elusad maod tuppa
vesi läks
maod jäid

mu sõbrad on tänaval
vaesuse vastu
laulavad ja
löövad panne kokku
nüüd on nende vastu
vaesuse tuules
ka tankid

mu sõber reisis jalgsi
maailmajagude vahel
koerad haukusid kuskil
tuld ei saanud teha
nüüd ta ootab
kas pagulus või surm
kas alandus või vangla
kas ebaõiglus või ebaõiglus

üks silm nutab
teine naerab
kolmas karjub
sõrmed soonivad su nahka
elus habras õrn tukslev
keha suudab rebida maast
kakssada kilo rauda
aga vaid kakskümmend grammi
võib temasse rebida
eluga kokkusobimatu tühimiku

sa räägid mulle valgustusdisaini
tulevikusuundadest
mina kardan sind armastada
kui vihmametsad põlevad
ja õhk ähvardab kondenseeruda
tulevikuga kokkusobimatuks
rauaraheks
meespoliitik televiisoris paneb
südamele et sünnitada ei unustaks
uut elusat habrast õrna tukslevat
keha

üks silm nutab
teine naerab
kolmas juba harjub

TEELE LEMBER

---

***

tal on kergesti kaasas kantavad tiivad
mida ta hoiab sahtlis
kummikinnaste ja kääride kõrval
ta ärkab iga hommik ja lülitab sisse taustamüra – hiigeltsentrifuugi
mis pööreldes summutab happe söövitatud tumedad plekid
sõda ja nõrkus hirm suudlused
ja vihased indiaanlased reisivad lakkamatult
läbi avatud halli kanali
läbi köögi mis on alati natuke jahe

kurbuse kasvades
tuleb suurendada müra pöördeid
kuni enam pole võimalik kuulda
teekannu susinat ega valguse ära voolavaid millimeetreid 

KATRĪNA RUDZĪTE

Läti keelest tõlkinud Mikk Grīns

---

***

Kuidas viha poegib armastuse hauwal, kuidas vaglad tärkavad ja tantsivad ja laulavad ja möllavad sääl, kus on surma, kuidas võbelev-värelev pind karjub enese elu, kuidas me ei saa kunagi teineteisele andeks anda seda, et lasime ühe kõige tähtsama osa enda sisimas ussitama ja ei oska enam armastada. See kõik mõjub, nagu teinuks me pornofilmi oma tundeist ja hävitanuks tolle, mis oli meie: mis oli õrn ja soe ja päris. Aga rõõmsad vaglad möllavad me ihal ja me limal ja me vihal. See on surma kaunis võidukäik, see kuhtumine ja kukkumine tühjusse parima Las Vegase kabaree saatel! Elvis ise laulab meid ära, kes siis veel, kui mitte Elvis! There will be peace in the valley for me. In the valley of Death!

JÜRGEN ROOSTE