Ikka hull ja rõõmus

Festival „Hullunud Tartu“ on tänavu pühendatud konfliktile kui maailmakorda sisse kirjutatud loovale algele ja purustavale lõppsõnale.

PILLE-RIIN LARM

Festival „Hullunud Tartu“ tuleb 14. ja 15. novembril kümnendat korda, kuid seekord ei korralda seda Jaan Malin (kolis Tartust ära). Festivali plaane tutvustab selle uus eestvedaja Siim Lill, kes nimetab end diletandiks selle sõna algses tähenduses, „asjaarmastajaks, kelle tegevust juhib pelk rõõm tehtavast“.

Mida on festivali programmis uut ning mille oled senistest kaasa võtnud?

„Hullunud Tartu“ kasvas välja Jaan Malini sünnipäeva tähistamisest ja ilma Luulurita tundub selle korraldamine ääretult riskantne – Malin on ikkagi üks Tartu vaimudest. Programm järgib Malini algatust ühendada kodumaine välismaisega, luule kirjandusega, muusika sõnaga ning kõike seda kerges hullusenihkes, ent lastesõbralikult. Samuti jääb alles festivali raamistik: iga-aastane läbiv teema, esinemine mitmel pool Tartus jne. Ka korraldajaskond on tegelikult suuresti sama. Puudub vaid seda kõike sidunud ja oma karismaga pärjanud Jaan Malin, kelle asemel juhin õhtuid koos Rauno Alliksaarega.

Tänavune festival kannab alapealkirja „Konflikt“. Miks nii? Kas pole ühiskonnas konflikte niigi ülearu? Kas festivalil minnakse ka karvupidi kokku?

Eero Epner kirjutab oma vaimustavas Konrad Mäe monograafias nõnda: „[Mägi] võis maalida lummava koloriidiga maale, suvitada koos ajastu suurimate poetessidega sulni järve ääres, kuid võimalusel sõitis ta kellegi ebameeldivale lõustale kohe sisse.“¹ Mägi polnud oma kaasaegsetest kindlasti ainus, kes harrastas säärast stiili, ent nüüdisajal on ürgbioloogiline konflikt taandunud kultuurielus psüühe sfääridesse. See aga ei tähenda, et vaim oleks kehast nõrgem või eraldatud!

„Hullunud Tartu“ konflikt on ühtepidi festivali enese sees, vana ja uue vahel. Konflikt on ka tegelikkuse süvatasanditele pressitud binaarsuse tähistaja. Selle olemuse ja võimaliku lahenduse osas võiks näiteks süüvida alkeemiasse. Minu silmis on konflikt aja märk: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“² Tolle „väga hea“ sisse on kätketud pahupool, pisike Nukitsamees või Nublu (mitte muidugi Rannapi positiivne tegelane). Kahe pooluse kohtumine võib tõsta algseisundist kõrgemale, äratada unest loomingu ja inimessentsi parima osa – kujutlusvõime (mundus imaginalis). Konflikti tulemiks võib aga olla ka keskaegsete hüüatus „Corruptio optimi qua est pessima!“, mis kõlab suure maagi W. B. Yeatsi sõnastatuna kui „parimatel puudub meelekindlus, halvimad on täis kirepinevust“.

Viimaks esitan küsimuse, millega Veiko Märka kimbutas 2012. aasta festivalil osalenud luuletajaid. Milline on kõige hullem tegu, mille sa oma (luuletaja)karjääri jooksul teinud oled?

Meenub mitmeid enesehävituslikke seiku. Esmalt üks kaunis luulekava, mil esitasime koos kollektiiviga Iso Pullo Ernst Ennost inspireeritud Saudi Araabiaga flirtiva luulekava. Sattusin lõputekstis muu hulgas Viidingu luulet väänates („kui ma mängisin saudide mängu / kui ma mängisin siis nagu hull“) nõnda ekstaasi, et hakkasin ennast piitsutama – rikutud valge triiksärgi päästis mitmekordne pesu.

Ühel sumedal suveõhtul murdsin Viljandi kunstifestivalil kogemata roide. Sõnad paiskasid mu soome kunstnike hardunud pilkude all vastu muru, mis polnud üldsegi nõnda pehme, nagu multifilmides kinnitatakse. Eks siis, kui sõnade säädmine ei õnnestu, saa ikka lünki välise butafooriaga täita. Hullusega käib kaasas hetke võlu. Õigupoolest peab see aga olema väetis, mis seesmist impulssi jätkuvalt toidab.

Festivali kava leiab siit.

1 Eero Epner, Konrad Mägi. Enn Kunila / OÜ Sperare, 2017, lk 84.

2 1Ms, 31.