Ikka küsida ja mitte unustada

Stanisław Lem paneb südamele, et kõik on kõigega seotud, nii ka teadus ja teadvus. Tehnika arenedes ei tohi jätta esitamata küsimusi eetika kohta.

MATHURA

Ulmekirjandust on laias laastus kahte laadi. Ühel juhul fantaseeritakse, mõeldakse välja uskumatuid paiku ja tegelasi, püütakse luua midagi väljaspool tavapärast loogikat ja kujutlusvõimet. Teisel juhul seevastu kasutatakse ulme väljendusvormi ainult vahendina uurimaks inimese eetilist või moraalset kindlust või peegeldamaks ühiskonna võimalikku tulevikku inimese hingelise olemuse seisukohast.

Inglise keeles on üht nimetatud fantasy’iks, teist science fiction’iks ehk lühemalt sci-fi’ks. Eesti keeles on käibel nimetused „imeulme“ ja „teadusulme“, aga esimest ei pea ma õnnestunuks. Otsetõlkes võiks väljendi „science fiction“ eesti keelde vahendada kui „teadusliku ilukirjanduse“ või „teadusliku väljamõeldise“, olgugi et mõlemad lõhnavad oksüümoroni järele. Teaduse rolli võib selles ulme kategoorias mõtestada ka nii, et kuigi siin tegeletakse ühtpidi millegi fantastilisega, on see samal ajal siiski vähemasti hüpoteetiliselt teaduslikult põhjendatav.

Filosoofiline ulme

Selle aasta 12. septembril oli ühe XX sajandi suure ulmekirjaniku, poolaka Stanisław Lemi 100. sünniaastapäev. Eesti keelde on jõudnud Lemi täispikad romaanid „Solaris“ (1961, ee 1989, tlk Aarne Puu), „Eeden“ (1959, ee 1989, tlk Aarne Puu) ja „Tagasitulek tähtede juurest“ (1961, ee 1976, tlk Gunnar Kaarend), jutukogumikud „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud“ (1957, ee 1962, tlk Olev Jõgi) ja „Ijon Tichy mälestused“ (1967, ee 1967, tlk Jaan Kaplinski). Peaaegu kõigist on ilmunud ka uustrükk. Hiljuti lisandus Lemi teoste eestinduste nimekirja „Robotite muinasjutud“ (1964, ee 2021, tlk Hendrik Lindepuu).

Lem on muidugi tuntud ka filmide kaudu: „Solarisest“ on loonud oma versiooni nii vene filmilavastaja Andrei Tarkovski (1972) kui ka ameeriklane Steven Soderbergh (2002). Lemi kirjutatul põhineb aga ka Nõukogude ajal Eesti ja Poola koostöö-ulmefilm „Navigaator Pirx“ (1979).

Ulme eelkirjeldatud kahesuses jääb Lem kindlasti teadusliku ulme poolele ning kuna Lem ise ei lahutanud teadust filosoofiast, poleks tema loomingut vale nimetada ka filosoofiliseks ulmeks. Niisugune määratlus on seda pädevam, et fantastilisus pole olnud talle kunagi mingi omaette eesmärk, vaid kõigest vahend vaatlemaks inimese võimekust ja puudulikkust ning küsimaks, milline on üldse inimese ülesanne või otstarve elus. Selles püüdes kuulub Lem ühte oma kaasaegsete ja mõttekaaslaste Arthur C. Clarke’i, Isaac Asimovi, Robert A. Heinleini ja teistega. Vabastades kirjanduse olustikulise realismi nõudest, annab ulmežanr autoreile võimaluse käsitleda inimese kalduvusi ja omadusi justkui abstraktselt, vaadelda neid hüpoteetilistes oludes ning küsida, kuidas käituks inimkond, millised moraalsed ja eetilised valikud langetataks, kui olud oleksid teised. (1981. aastal kinnitas Lem intervjuus Raymond Federmanile, et püüab oma teostes üksnes läbi viia „mõistuslikke eksperimente, mis looksid erinevaid situatsioonimudeleid“.)

Kosmosele võõras inimkond

Ühe Lemi loomingus korduva teemana on tihti esile toodud tema visioon inimese võimetusest luua ühendus maaväliste tsivilisatsioonidega. Küsimus ei ole siinjuures mitte kontaktide puuduses, kuna tema raamatute tegelased satuvad ikka ja jälle silmitsi elu või intelligentsiga kosmoseavaruses või mõnel teisel planeedil. Suhelda inimene aga nendega oma piiratuse tõttu ei suuda. Näiteks mõnevõrra iroonilise pealkirjaga raamatus „Eeden“ leiab eluvaesel tundmatul planeedil alla kukkunud kosmoselaeva meeskond eest kummalised kahekehalised olendid, dubletid, nagu Lem neid nimetab. Teadlased näevad nende masinlikku totalitaarset ühiskonda, kuid selle eesmärgid ja tähendus jäävad neile mõistetamatuks.

Vahest kõige sagedamini peetakse kontaktiloomise võimatuse näiteks aga Lemi romaani „Solaris“, kus kosmosejaama töölised on kuskil kauges galaktikas avastanud teadvusliku „kosmose­ookeani“, mis rematerialiseerib jaamas tegutsevate inimeste lähimad lahkunud. Loost on ilmne, et elav kosmosemeri suhtleb jaama pardal olevate teaduritega, aga mil moel või millise eesmärgiga, jääb neile selgusetuks. Nagu ka see, kuidas ookeanile vastata. Ja ometigi näib teadureil puuduvat ka selge soov koju Maale oma tavapärasesse ellu naasta. Kosmosemerel on oma eiramatu lumm, jääb vaata et mulje, et ta on palju kõrgema intelligentsi ja teadvusega kui inimene. Raamatust jääb selgusetuks seegi, kas ookeani teadvus on individualistlik või kollektiivne, või kas kosmosejaamas olevate inimeste endi teadvus mingil moel ookeani omaga ei segune, saa osaks sellest.

On kahtlemata tõsi, et praegusteski kosmoseuuringutes peegeldub kõige muu kõrval hulk inimlikku kõrkust ja võib-olla ka rumalust. Näiteks eeldatakse, et see, mille taevaruumist eest leiame, allub meie ratsionaalsele, mõistuslikule seletusele. Arvatakse, et küllap on meil võimalik sellega dialoogi astuda ja võib-olla enamgi, seda valitseda. Või siis vastupidi, ollakse vaata et veendunud, et kosmosest eluvorme ei leia ning seetõttu saab taevaruumi veel kindlamalt valitseda. (Tõenäolise strateegia hea näide on James Gray 2019. aastal valminud ulmefilm „Ad Astra“, kus Kuu kosmoselinnakus toimetavad tuttavad suurkorporatsioonid ning käib sõda planeedi tooraine pärast.) Ometigi pole ühelgi neist teooriatest seni mingit veenvat sisulist alust. Nõnda näib Lemi maailmale lähem hoopis India vanade pühakirjade kosmoloogia (nt „Bhagavata Puranas“ esitatu), kus kinnitatakse, et ka näiteks Päikesel on elu, ent sealsed eluvormid koosnevad tulest ning nende adumiseks tuleb ka ise omada sarnast vormi.

„Solarise“ puhul söandan aga vastu vaielda üldlevinud käsitlusele: see, et inimesed ei suuda teoses teadvusliku kosmoseookeaniga suhelda, ei ole minu meelest tõsi. Pigem on küsimus just selles, kas nad oskavad neile esitatud sõnumeid tõlgendada – tundub, et nad pigem tajuvad kui mõistavad seda. Või miks muidu see ookean neid ja nende elu nii drastiliselt mõjutab?

Moraalse vastutuse küsimus

„Solarise“ põhirõhk näib aga lasuvat veel hoopis mujal. Üha ratsionaalsemas maailmas, kus ka teadust käsitatakse muu hulgas pigem mingi mehhaniseeritud edasiarenduse kui teadvusliku arengu protsessina, on küsimus kosmoseuuringute seotuse kohta eetika ja moraaliga tõstatunud harva. Lem paneb südamele, et kõik puudutab kõike: tehnilist teadmist ei saa vaadelda inimese psüühilisest või eetilisest tuumast eraldi. Tuleb olla valmis hindama, mis ühe või teise uue teadmisega kaasneb, näha inimese ja maailma tervikut ning otsida tähendusi vaid säärases kontekstis.

Moraalse ja eetilise vastutuse küsimus puudutab tehnoloogilist arengut laiemalt. Lõpuks on raske päriselt hinnata ülikiirelt arenevate mobiilivõrkude või mitmete muude uute tehnoloogiliste lahenduste pikemaajalist mõju inimorganismile ja -vaimule. Tehnoloogia uusi võimalusi nautides ei tohi usk iga uue arenduse progressiivsusse olla pime, samuti ei maksa omistada tehnoloogilisele arengule eetilise vääramatuse oreooli. Lemi huvitas seejuures väga ka küsimus, millise hetkeni valitseme üldse meie tehnoloogiat ja mis hetkest hakkab see valitsema meid. Ta oli veendunud, et varem või hiljem libiseb tehnoloogia inimesel käest.

Romaanis „Eeden“ segunevad need küsimused suuresti poliitilise õiguse ja vastutuse teemadega. Uurimisrühma kohatud tsivilisatsioonis ilmneb jälgi kunagisest ebaõnnestunud katsest, millega püüti liiki geneetiliselt parendada. Katse tagajärjel deformeerunud indiviidid on ühiskonnast välja tõrjutud ning katse olemasolugi süsteemselt maha vaikitud. Võimu kahjustav tõde surutakse maha ümberkorraldatud võimustruktuuri abil, mis on niivõrd ebamäärane ja hajus, et ühiskonnas puudub otsene vastutaja või ka järelevalvaja, kelle vastu rahval oleks üldse võimalik välja astuda. Eeden meenutab tugevalt desinformatsioonil ja poolsunduslikul enesesisendusel põhinevat režiimi, justkui vabatahtlikku vanglat, mille uksed on lahti, aga kust lahkuda on juba hilja.

Turvalisuse ohtlikkus

Romaanis „Tagasitulek tähtede juurest“ jutustab Lem loo pikalt kosmosereisilt naasvast astronaudist Halist, kes tunneb end vahepeal tugevalt muutunud inimühiskonnas justkui võõrkehana. Eeskätt mõjub talle ängistavalt uue ühiskonna äärmuseni viidud turvalisuspüüe.

„Tagasitulekul tähtede juurest“ on tugev temaatiline paralleel Arthur C. Clarke’i romaaniga „Linn ja tähed“ (ee 1981, tlk Ralf Toming). Clarke’i teoses rändab peategelasest nooruk välja ülima korra ja turvalisuseni viidud, aga seejuures inimliku loomuse minetanud Linnast. Nii Clarke’i kui ka Lemi huvitab küsimus, kas täiuslikkus võib olla formaalne, ja kui, kas pole see siis ängistav.

Raamatu sõnum, mis hoiatab turvalisuse ületähtsustamise ohtude eest, peaks eriti kõnetama pandeemia ajal, kui on üha raskem mõista, kas rakendatud meetmed meid tõepoolest kaitsevad või suretavad välja ühiskonna orgaanilisuse ning inimeste vabaduse.

„Tagasitulek tähtede juurest“ annab põhjust pöörduda klassikaliste mõtlejate ja filosoofide poole. Nendib ju näiteks Tacitus oma „Annaalide“ XV raamatus, et „iha turvalisuse järele on iga suure ja ülla ettevõtmise vaenlane“, ja Seneca oma teoses „Elu lühidusest“, et „pole mingit põhjust arvata, et inimene, kelle juuksed hallid ja nägu kortsudes, on elanud kaua – ta on vaid pikka aega olemas olnud“. Samamoodi osutab Lem, et kui turvalisusest ja materiaalsest mugavusest saab ühiskonna esmatähtis väärtus, nihkuvad isikuvabadus ja riskivalmidus paratamatult teisejärgulisele kohale. Pealtnäha üllas eesmärk taandada inimese elust ohud hakkab lõpuks hoopis pärssima tema eneseteostust ja sisemist rahulolu.

Võib meenutada ka Nietzsche ütlust („Lõbusas teaduses“) „Uskuge mind, viljakaim ja naudingurikkaim elu on see, mida julgetakse elada ohtlikult!“. Elust tähtsamgi on niisiis elusus, nagu ka Lem romaani peategelase kolleegi Olafi sõnadega järeldab: „Nad on inimeses inimese ära tapnud. [—] Et inimene olla, on vaja võimet kõik vajaduse korral korraga kaalule panna. Meie suudame seda. Nemad [uue aja inimesed] ei suuda. Ja sellepärast nad meid kardavadki.“

Tahaksin väga loota, et Stanisław Lemi loomepärand jääb kestma kauaks ning muutuv maailm lubab meil lugeda tema teoseid ikka uutes tähendustes. Eestikeelne valim on seni autori viljakust arvestades küll kasin, aga siiski igati hea ja adekvaatne, et saada üldpilt Lemi mõttelaadist ja ideaalidest. Tema teoseid lugedes tuleb vaadata kaugemale pealispinnast, Lemi raamatute tuum ei asetse peaaegu kunagi nende narratiivis: olulised on laiemad küsimused, mille autor on neis lugudes tõstatanud. Lugu ise on vaid tõukepunkt, et küsida, üha küsida, ja teada, et isegi kui vastus ei saabu, siis küsimise enese tähtsus sellest ei kahane.