Ilus sarvedega loom ehk Lastekirjanduse peavoolu sees ja kõrval

Eesti lastekirjandus võib tugeva põdra kombel enesele lubada aksessuaaregi, milleta vabalt hakkama saaks.

KRISTA KUMBERG

Algupärase lastekirjanduse üldpildis annavad tooni humoorikad lühijutud kas mudilase pildiraamatuks vormistatuna või hulganisti koos juba tragimale lugejale mõeldud kogumikes. Lapsed ootavad raamatult nalja ja põnevat sündmustikku, olgu siis fantaasiavõtmes või tõsielulist. Seda meie kirjanikud neile ka pakuvad. Peavoolu kõrval näitavad kasvutendentsi läbiva sündmustikuga raamatud, samuti teosed päris laste päris elust. Jätkuvalt on haruldased lood koolielust ja n-ö keskmisele vanuseastmele (V-VI klass) mõeldud raamatud, eriti sellised, mis hoiaksid algklasside lektüürist välja kasvanud poisse lugemise juures.

Aastaga 2018 võrreldes olulisi muutusi arvnäitajates näha ei ole. Eelmisel aastal ilmus 148 algupärast ilukirjanduslikku teost lastele ja noortele, sealhulgas kordustrükke või varem ilmunust koostatud kogumikke-valimikke-antoloogiaid 30. Aimeraamatuid tuli juurde 37, seega ilmus kokku 185 algupärandit. Luuleraamatuid avaldati 18, proosaraamatuid 128, lisaks üks näidendiraamat ning üks segakogumik. Jäme ots on kõige noorematele kirjutatud teoste käes – 79 raamatut, 8–12aastastele ilmus 61 ja 13+ eale 8 raamatut.

Lasteluulet tuleks raputada

Võiks ju arvata, et lastele luuletada on kerge ja lõbus. Nii mõtleb üks eesti kirjastus, kes andis mullustest luuleraamatute esmatrükkidest (14) välja ligi poole. Roninastik muudkui ronis, / pugutuvi täitis pugu. / Poni põrandat kord poonis, / nõnda valmiski see lugu. Piinlik lugeda, kuid see näidis kõlab veel enam-vähem viisakalt … Ilmselt on luuleraamatute vähesuse põhjus selles, et lastele luuletamine, neid köitvate teemade sisse mõtteivade poetamine ja vormiga mängimine pole teps mitte lihtis töö.

Lasteluulet tuleks raputada. On vaja üllatajat, sellist, kes julgeks tõsistel, ka kurbadel teemadel kirjutada, värsivormiga professionaalselt ringi käia, söakalt ja teadlikult lüüriline olla. Praegu on ainus üllataja Ilmar Trull. Ah et millega? Trull on Trull on Trull on Trull. Aga just nimelt! „Pori kärbes ja Tori hobu“ üllatabki sellega, et on jätkuvalt hea ja värske: autor ei korda ennast, vaid rõõmustab lugejat endiselt keeletundlike ja sõna- ning mõttemänguliste luuletustega.

Toreda tembu tegid Jaan Tätte ja Regina Lukk-Toompere. Kahest Tätte luuletusest „Hülgeviga“ ja „Jäljed“ sai tirelraamat, mille pildid lisavad sõnadele-sõnumile varjundeid. Nii meelast põtra (seelikuga ja tripid ka!) pole varem näinud! Siinkohal tekkis mõte: kas võiks näpsata täiskasvanute luuleraamatuist mõne hea luuletuse ja selle lastele apetiitses pakendis välja anda? Nad saavad aru küll ja kui ei saa, mõtlevad.

Kõige kopsakam luulekogumik oli mullu „Igal pool on ainult tähed“, mille on koostanud Leelo Tungal ja mis hõlmab kolme aastakümne eesti lasteluulet (illustreerinud Marko Mäetamm). Tuleb tõdeda, et see on tõesti pikk aeg ja ühendab vanema põlvkonna noorema(te)ga: nii leiab kogumiku lehekülgedelt Eno Raua ja Wimbergi, Ellen Niidu ja Merca loomingut. Luuletused on esitatud autorite tähestikulises järjekorras. Võib avastada mõne tuntud autori, kelle puhul vaatad rõõmsa üllatusega – ka tema on lastele luuletanud!

Heiki Vilep andis välja oma ligi 400-l leheküljel koondkogu „Päike põues“ (illustreerinud Ott Vallik jt). Autor ei hellita aga lugejaid teabega, ei luuletuste esmailmumisaasta ega temaatilise ülesehitusega. Kogumikud võiksid kokkuvõtmise kõrval olla mõeldud peale nautiva lugeja ka laste lugemise juhtidele.

Helle Kirsi „Kool ei murra konti“ (illustreerinud Pusa) on autori kolmas luuleraamat lastele ja, nagu kerge taibata, kooli(aasta)teemaline: lõbus, sõnamänguline, kohati ülemeelik ja ebaühtlane. Tarmo Vaarmetsa esimene lasteluulekogu „Võileib võimleb“ (Lucija Mrzljaki pildid) vastab arusaamisele luuletamisest: riimub ja rütmub, autor mängib sõnadega ja žongleerib teemadega – kergel meelel tehtud, kerge lugeda.

Palju sisukaid pildiraamatuid

Mudilaste pildiraamatute hulgas oli mullu palju erakordselt ilusaid väljaandeid. Vähe sellest, need on ka sisult kandvad ja temaatiliselt mitmekesised, toetavad kasvamist, samuti kasvatamist, pakuvad mõttekohti ja ergutavad fantaasialendu. Liis Seina „Saskia otsib värve“ (Catherine Zaripi pildid) läheneb mudilase värviõpetusele omal viisil: elevanditüdrukul on oma arusaam värvinimetustest, ta ei kuula teisi ega õpi selgeks õigeid. Meenus tõdemus, et õigus oma arvamusele ei luba arvata, et su arvamus õige on. Tuleb aga tunnistada, et Saskia värvinimetused on hoopis poeetilisemad kui tavapärased.

Piret Raua „Kõrv“ kinnitab taas, kui oluline on kuulamisoskus ja kui palju halba teeb mürgine jutt. Pildiline vimka seob lasteraamatu kunstiajalooga. Väärt sõnumi leiab Piret Jaaksi lasteraamatust „Emme draakon“ (Marju Tammiku pildid). Emade sees elab draakon, kes võib muidu vagura emme tuld purskama ja valju häält tegema panna. Polegi vaja muud kui valada veidi ploomimahla arvutiklaviatuurile. Ülo ja Anne Pikkovi „Kop-kop!“ kinnitab, et igas sängis oma kirbud. Pole seal kaugel parem sugugi kui kodus. Kodumetsas häirib toimekas rähn, kaugel maal möirgav lõvi. Rähni tegutsemise tulemusel sünnib ent imeline pill ja kaunis muusika. Raamatus on meeldivalt teistsugune pildikeel. Kadri Kiho „Auklikust päevast“ (Mirjam Siimu pildid) sobiks rääkida ka keeleteemaliste raamatute plokis: augud konkreetsest mutiaugust käega katsumatu mälu­auguni.

Leelo Tungla „Jänes Juliuse arvuti“ (Regina Lukk-Toompere pildid) ei manitse ega kurjusta arvutisõltlasega, vaid näitab, mis juhtub. Kui mäng lõpeb, on vanemad pensionil ja poisivolakas ei oska lugedagi. Veel pole hilja! Tiiu Kitsiku „Krokodilli saba“ on lugu oma iseärasustega leppimisest. Piret Veigeli „Piparkoogiloos“ (Catherine Zaripi pildid) lähenetakse pahasoovlikkusele sõbralikult: kuri on see, kellel on valus, nii et aitame teda ja kõik saab korda. Teisi näksaval kalal Hasso Krulli „Kurja kala kohvikus“ (Marja-Liisa Platsi pildid) nii hästi ei lähe: kui oled järjepidevalt kuri, siis arvesta, et sind süüakse ära. Värskendav pipratera üleüldises sõbralikuks ja mõistvaks manitsevate raamatute reas.

Nüüd hakkab nalja saama!

Jätkakem peavooluga ehk siis lõbusate ja fantaasiaküllaste jutukogumikega. Nagu Trull luules, nii paneb ka Andrus Kivirähk imestuses ja imetluses pead vangutama – et tal neid ideid ka jätkub! Ja iva on selles huumori-absurdi-groteski punupatsis läbiva siidilindina olemas, mõnes mitugi. Autor ühendab kogus „Tont ja Facebook“ (Heiki Ernitsa pildid) etnograafilise ja digimaailma: tont kolib nimelt Facebooki, sest metsas ja pööningul ei käi enam keegi, aga inimesi tuleb ehmatada. Eesti sünnipäevale pühendatud palad on rutiinivabad ja südamlikud. Kodumaale tuleb pidupäeval süüa pakkuda (jooki maha valada ja toitu matta, selline asi oli vanadel eestlastel ka kombeks) ja eestlastel on ka midagi ühist – talvel on kõigil nohu. Asjade maailma uppumisest on juttu loos „Nõudlik kuldnokk“, maaelu hääbumisest palas „Leib teeb imet“ (tajutav paralleel näidendiga „Isamaa pääsukesed“). Kõige kangem vend, sobilik kas või piraadilaeva kapteniks, on Joosep, kes loeb terve päeva Tammsaaret – seda juba igaüks ei jaksa! Aitäh autorile, et tugevuse mõõdupuu on lugemus!

Mitmed püüavad kirjutada nii nagu Kivirähk. Nende hulgas Kristi Piiper, kellel ilmus mullu „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (Ulla Saare pildid). Tema lood on heas mõttes kivirähalikud, värskete ideedega: kalorid õmblevad riidekapis ema kleite kitsamaks ja Une-Matiga annab tehinguid sooritada, et vanaema uni parem oleks. Koeravillast sokkide ootamatu kõrvaltoime lapsele ja täipopulatsiooni põgenemisoperatsioonid on nii absurdsed kui ka väga lõbusad.

Ilmar Tomusk teeb „Kõrvalistes isikutes“ (Priit Pärna pildid) eesti keelega tempe. Emakeel on piltlike väljendite poolest ikka uskumatult rikas! Samuti leidub palju mitmetähenduslikkust, nagu näiteks sõna „kõrvaline“, millest kirjanikul raamatu kirjutamine lahti läks, või „sügav“. Üksjagu nalja sünnib sellest, kui väljendeid otsesõnu mõista. Kuidas näeks välja ülesoolatud toidu nina peale viskamine? Väikestel lastel, kes lugema asuvad, soovitab autor sissejuhatuses kampa võtta mõne suurema, kes selgitaks, kui vaja peaks olema. Tomuski artistlik žongleerimine emakeelega avaldab sügavat muljet ning üht-teist tasub sealt kõrva taha panna. Pealegi mõjuvad ta lood keeleväljendite tavatule kontsentratsioonile vaatamata ikkagi loomulikult ja ladusalt.

Loomalood ja empaatia

Lemmikloomalood meil peavoolu ei kuulu, kuid on teretulnud täiendus laste lektüüri sekka. Marek Sadama „Grifoon Leenu“ (Mari-Leen Üksküla pildid) on õigupoolest armastuslugu. See koerake on autori nii oma käpa alla saanud, et ses peres tundub terve elu keerlevat vana varjupaigast võetud grifooni vajaduste ümber. Lugu on aus, hell ja isiklik ning jutustatud koera seisukohalt. Teeb pisut kohmetuks, et lugeja ees ollakse nii avatud. Lugu on vormistatud kui lasteraamat, aga pole seda otseselt mitte. Hea meeldetuletus, et inimene vastutab selle eest, kes on end tema hoolde usaldanud.

Laura Meriranna „Rasmus ja Flip“ (Kadri Ilvese pildid) on sirgelt ja selgelt lasteraamat. Ka siin saab kutsikas sõna ja sündmusi näeb vaheldumisi tema ning jutustaja vaatepunktist. Loomaraamatute eesmärk ongi ju osadustunnet äratada, et laps paneks end sõnatu kaaslase rolli ja mõistaks tema vajadusi, käitumismotiive, arvestaks nendega. Selle eesmärgi kirjatükk täidab. Lugu äratab küll vähem tundeid, vähem heldimust kui grifooni minajutustus, aga on lustlikum ja eakohasem.

Ilmar Tomuski „Väike Vunts“ on tänu Catherine Zaripi piltidele vastupandamatult nunnu raamat. Ilma hooleks jäänud kiisu leiab pärast ohtlikke seiklusi armastava perenaise ja kodu. Pole last, kes pärast lugemist mõne kiisupoja eest hoolitseda ei tahaks.

Esivanemate pärandikirst

Südame teeb soojaks, kui lasteraamatutesse kätketakse meie oma folkloorset ainest, nagu seda on teinud Tuul Sepp oma debüütteoses „Allikahaldjas“ (illustreerinud Jaan Rõõmus). Hõbe on 12aastane tüdruk, kinnine ja veidi iseäralik. Tema noorem vend Kaaren huvitub ülientusiastlikult ajaloost, on valmis kõikjal ning kõiges kaasa lööma. Rangele, töökasvatust ja looduse tundmist tähtsaks pidavale vanaemale sekundeerib mõistev ja lahke vanaisa. Pool raamatut kirjeldab laste elu maal vanaema juures, poole pealt aga sekkub loosse Unustustemaailm, mille värav avaneb kogemata kombel just selle pere tiigi põhjas. Seal elavad kõikvõimalikud mütoloogilised olendid meilt ja mujalt. Halltõvel, kratil ja eksitajal õnnestub plehku panna. Mõistagi peavad lapsed olukorra kontrolli alla saama. Selleks uuritakse muistendeid. Mõndagi eesti folkloorist saab selgemaks. Lugu on jutustatud ladusalt ja heas eesti keeles.

Etnograafilise ainese on ette võtnud Kerttu Sillaste raamatus „Kõige ilusam seelik“, jutustades Lihula lilltikandiga seeliku sünniloo. Marie Mustkivi tikandid on leidnud väärika koha muuseumikogudes, aga säärane pärandikirstu tuulutamine toob vähestele teada meistri rahva ette. Sillaste rõhutab tekstis isetehtud asjade väärtust – nii toona kui ka praegu.

Rahvatarkusi pakub lisaväärtusena oma raamatus „Kuidas kuud endale mütsid said“ Veiko Märka (illustreerinud Karel Korp). Läbivaks tegelaseks on mütsimeister Ants Tosin, kes kuude erinõudeid täites igaühele peakatte valmistab. Iga kuu jutt lõpeb rahvatarkuste, vanasõnade ja ilmaennustustega. Lõpus selgitab autor liikuvate pühade määramise keerukat kunsti.

Mõned pikemad ja põnevad lood

Mika Keräneni, Ilmar Tomuski ja Hugo Vaheri sarjalood on saanud täiendust ja vastavad lugeja ootustele. Mika Keräneni „Soome pitsa“ (Marja-Liisa Platsi pildid) lahendus üllatab tõsiselt – tasub lugeda. Ilmar Tomuski „Tulnukate rünnakus“ (Hillar Metsa pildid) saab rünnak poole raamatu peal otsa ja algab hüplemine ajas ja ruumis. Peategelastel ei õnnestu oma tavapärasele maailmale pihta saada ning lõpuks jäävad nad kinni kohta, kus kvantfüüsika seadused ei kehti. Kas see ongi lõpp? Kas ajarännu ideed on ammendunud? Hugo Vaheri teises raamatus Vääna jäljeküttidest „Maa ja taeva vahel“ satuvad sõbrad maa ja taeva vahel rippudes olukorda, kus ka nende elu ripub juuksekarva otsas (Joonas Sildre pildid). Saabub politseinik, kurjategijad tabatakse ja poisid on suveseikluse üle rõõmsad. Jaana Maasiku „Hopspelleri amuleti“ teise osa „Üksik skelett“ (taas Sildre pildid) puhul häirib sama, mis esimese osa puhul: halb kodutöö, vilistamine olustikule ning seisuslikele vaheseintele anno 1903.

Üks mahukamaid raamatuid oli mullu Jaanus Vaiksoo „King nr 39“ (Katrin Kaevu pildid). Vaiksoo raamatu juures võlub positiivne eluhoiak, pealetükkimatu huumor ja kaasahaarav lugu, mida ei käivita hea ja halva vastasseis. Tegelaskond lubanuks kujutada pildikesi vinne näppiva kiusualuse ja kõige selle juures ka armunud pubeka raskest elust või ema kaotanud tüdruku lõppematust leinast või üksikisa vaevadest tõreda teismelise kasvatamisel. Aga ei, hoopis enesega hästi hakkama saavad lapsed, lahked täiskasvanud ja Suur Saladus, mis kutsub end uurima. Raamatu peategelane Paul Viies on tark ja hea poiss, kes kord kiusajate eest kingapoodi varjus ja seal kingi proovis, misläbi sattus sündmustesse, millest võib vaid unistada. Reaalellu naastes märkab ta, et kaasa on tulnud midagi, mis ei lase juhtunut terve mõistuse kiuste väljamõeldiseks pidada.

Kui eelmine raamat sisaldab maagilist realismi põhikooli keskmisele astmele, siis Kairi Loogi „Piia Präänik ja bandiidid“ pakub sama veidi noorematele (Ulla Saare pildid). Piia on tragi tüdruk, kes elab oma perega kalamajalikus keskkonnas. Perre sünnivad kolmikud, õde avastab, et väikevendade silmad hiilgavad roheliselt, nad räägivad, skeemitavad kui vanad mehed ja söövad küpsiseid! Majas sünnib veel mõndagi salapärast, mis innustab täiskasvanute järel luurama. Humoorikas raamatus kohtab veidraid täiskasvanuid (karuhull kanadalane ja noorpoliitik), mõni asi saab seletuse, midagi jääb saladuseks, poliitika ja poliitik saavad tuvijäljed tuulepluusile.

Kurbus läheb mööda

Kahtlemata saab lõbusat ja naljatlevat stiili pidada meie lastekirjanduse peavooluks. Teistsuguseid raamatuid on vähe, aga on. Näiteks Aidi Valliku „Seebu maailm“ (Lumimarja pildid), kus autor on leidnud tabava-toimiva kujundi – seebimulli, millesse õnnetu laps end mõtetes peidab. Lugu on lapse armastusest ema ja isa vastu, aga ka lahutusest ja väikese tüdruku kurbusest.

Peeter Sauteri „Tülikas laste raamat“ (Reti Saksa pildid) on samuti lahutusest, kui lugude taha vaadata. Pealtnäha jätab see küll mulje, nagu oleks kirjanik sahtleid koristades leidnud kimbukese „Laste raamatust“ (2004) ning „Laiskade laste raamatust“ (2006) välja jäänud jutte, mõned juurde kirjutanud ja nüüd takkaperra välja andnud. Järjekindlalt pürib pildile isa, kes on lahkumineku tõttu vaata et kurvemgi kui tema lapsed. Kas tegemist on üldse lasteraamatuga, jääb igaühe enda otsustada. Mõlemad raamatud on siirad ja ilusalt nukrad: jõutakse tõdemuseni, et kõik läheb mööda ja elu edasi.

Mis päästab nutimaailma uppumisest?

Hoopis lustakamas võtmes on kujutanud laste elu Sandra Heidov raamatus „Lapsed ja natuke vanemad“ (Anna Ringi pildid). Jutukogu sisaldab üdini positiivseid, elulisi ja vastuolupriisid lugusid lastest ja nende vanematest. Üldse ei ole igav! Isadega saab tavakohaselt palju nalja. Kristi Piiperi raamatus „Meie uues kodus kummitab“ ei kummita keegi (illustreerinud Sirly Oder). Kaanepilt lubab tonte, keda ei olegi. Ei ole ilus veksleid välja käia ja siis mitte tondipoegagi lagedale tuua! Kaks last ei soovi, et neile hoidja võetakse, ja on pähe võtnud teda hirmutada. Laste vaenulikkus tundub pehmelt öeldes põhjendamatu, aga lapsed võivadki kiuslikud olla.

Koolielust pajatab rõõmsalt ja reipalt Tiina Laanem raamatus „Mina, Meg ja meie klass“ (Andres Varustini pildid). Meg, muuseas, on tumedanahaline tüdruk. Tema sulandumisele klassikollektiivi pühendab autor paar peatükki ja siis justkui unustab selle. Kadri Hinrikuse „Millest sa unistad?“ (illustreerinud Anu Kalm) pajatab samuti algklassilaste ja nooremate argipäevast: kes unistab telgis magamisest, kes lavakarjäärist. Tasased lood laste päris elust on ka Maarja Astoveri „Mäepealse lood“ (Merike Malva pildid) ja Karin Kilbi „Oma saar“ (Kamille Saabre pildid). Esimene on lugu neljaliikmelise pere elust Lõuna-Eestisse ostetud talus, teine poisist, kes on Keri saarel ainuke laps, seda küll mitte alaliselt. Raamatud tõstavad esile maaelu võlu, kinnitades, et päevad võivad huvitavat tegevust täis olla ka nutiseadmete otsas rippumata.

Samast põhimõttest on lähtunud ka Anu Aus raamatus „Eia seiklus Tondikakul“ (illustreerinud Sirly Oder). See ei ole filmi kokkuvõte, on film raamatu kujul. Mõni stseen lahke loomuga külajoodiku paremaks mõistmiseks on siiski lisandunud. Loodushoiu ja Eesti looduse ilu imetlemise ärgitamise eest plusspunktid.

Eelnevas kolmes raamatus on maaelule vaadatud linliku nurga alt. Ma ei taha öelda, et need on nagu prantsuse rokokookunstnike maalitud pastoraalsed stseenid, aga sinnapoole. Näib, et kirjanikud näevad vastukaaluna nutimaailma kõikehaaravale pealetungile just lihtsat, aga põnevat elu maal. Äkki neil ongi õigus!

Noortekirjanduse kasin saak

Noorteraamatuikaldust just polnud, aga saak oli kidur. Mida me noortekirjanduselt ootame? Mida ootab sihtgrupp? Lõpuks võib noor inimene lugeda ju kõike. Žanrilt oodatakse spetsiifilisi teemasid, mis noort kõnetaks ja kus ta iseenese elu ära tunneks, loetust abi ja tuge leiaks. No ja see peaks olema nii kunstiküps, et parandaks arusaamisi elust, meeleolu, hakkamasaamist.

Mullu ilmus kaks tõsielulist lugu: Agnes Kolga „Jagatud saladused“ ja Lille Roometsa „Üks väike valge tuvi“. Esimese ilmumist õigustab teema: kuidas ära tunda domineerivat suhet ja kui vajalik on selle lõpetamine. Teine tekitab küll vastakaid tundeid, kuid pole sihtgrupivälisele lugejale nii etteaimatav kui esimene. Roometsa käsikiri võitis Tänapäeva noorteromaanide võistlusel 2018 aastal esikoha. Autor kirjutab Karksi-Nuias elavat tütarlast, kelle ema on hukkunud liiklusõnnetuses. Süüdlane kadus jäljetult. Komponeeritud on põnev, toimiv ja oludele vastav krimiliin, mille kõrval ei ärata aga peategelase karakter ja kannatused kuigivõrd kaastunnet, ehkki justkui peaks.

Reeli Reinausi „Roosi märgi all“ liigitub fantaasiaromaaniks ning on kahtlemata kõige professionaalsemalt kirjutatud mullune noorteraamat. Omavahelisi suhteid on kujutatud käsikäes põneva looga minevikust: Suuremõisa krahv tappis kapten Malmi ja mehed õiendavad arved tänapäeval elavate noormeeste kaudu. Väärt ainestik, aga tegelastele kaasa elada on raske. Kas sellepärast, et nad on autorile vaid nupud keerukas malemängus?

Avaldamine on liiga lihtne

Kahjuks tuleb rääkida veel ühest nähtusest, mis on aastatega maad võtnud. Lasteraamat välja anda on imelihtne, kui on ambitsiooni, asjaajamisoskust ja raha. Põlve otsas oma loomingut välja andes või selliste kirjastuste nagu Hea Tegu teenuseid kasutades ilmus ka mullu arvestatav hulk halvas eesti keeles nõrga sisu ja abitu kujundusega lasteraamatuid. Võib ju paista, et mis see lasteraamatu kirjutamine siis ära ei ole: päästa lihtsalt oma fantaasia kütkeist lahti või kirjuta mõni eriti nunnu lugu sõprusest ja/või karvastest loomakestest. Seda sorti lugusid tuleb Sten Roosi muinasjutuvõistlusele kümneid ja kümneid, kuid kahtlen, kas Hea Teo kaudu välja antud lood seal auhinnalisele kohale pääseks. Eelmise aasta produktiivseim autor (ei olnud Tomusk, Kivirähk ega Tungal) andis välja kaheksa raamatut eri žanreis ja mitmele eale. Suure paja leem kipub aga lahjaks jääma isegi meisterkokkadel, rääkimata muist.

Mis aitaks? Tsensuuri tagasi ei taha, kvaliteedikontroll kõlab industriaalselt. Aitab heade ja ilusate lasteraamatute lugemine-vaatamine – eeskujuks, innustuseks ja enesekriitika äratamiseks.

Loodusteadlased põhjendavad põtrade ebaotstarbekalt suuri sarvi sellega, et nii tõestavad isendid oma jõudu – näete, millele kõigele on meil energiat kulutada. Eesti lastekirjandus on nii ilus ja nii tugev, et võib enesele lubada aksessuaaregi, ilma milleta vabalt hakkama saaks.