Inglite keel

Kirjakeele armastamise tuhinas ei tohi me ära unustada esiemade ja -isade keelt. Keelt saab armastada mitut viisi, ükski neist pole vale.

KRISTEL ALGVERE

Esimese Jaan Kaplinski stipendiumi laureaadina on mul suur vastutus, aga ka rõõm jagada teiega oma mõtteid keelest ja teadusest. Olen teise aasta doktorant Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis, kirjutan doktoritööd keelelise ebakindluse teemal. Stipendiumi kasutamise ajal uurisin peamiselt eesti keele õpetajate hoiakuid. Viin teid nüüd Jaan Kaplinski päeval peetud ettekandele1 toetudes väikesele isiklikule keeleloolisele rännakule.

Tule tagasi helmemänd – keel kui merevaik

Teisest aegilmast siia sadand / tumm kollane päikeselaik / läbi võrade – vastu südant / jälle koputab merevaik. Jaan Kaplinski 1984. aasta väike kollane luuleraamat „Tule tagasi helmemänd“ oli ülikooli algusaastatel antikvariaadileid, mille üle tundsin siirast rõõmu. Kuulasin huviga ansambli Pantokraator versiooni raamatule pealkirja andnud luuletusest ja mind jäi saatma kaua aega tagasi olnuga kohtumise võimalikkuse mõte.

Küsimus, kas minus saab olla alles minu esiemade keelt, ei ole kindlasti originaalne. Aga selge on see, et kõigil meil ei ole sama ema, ja sama ei ole ka meie emakeel. Aastal 1818 sündis minu esiema Ingel. See oli Hiiumaal tavaline nimi. Eriline on hoopis, et kuigi üle kahesaja aasta tagasi saarel elanud naine ei rääkinud minuga täpselt samasugust keelt, võivad väga paljud meie sõnad ja häälekõla ikkagi sarnased olla.

Inglile sündis Liisa ja Liisale Marta ja Martale 1915. aastal Leida, minu vanaema. Tema seisab kõige lähemal minu esiemade reas – nagu Balti ketis seisavad nad mu kujutluses ja hoiavad käest kinni. 1950. aastal sündis Hiiumaal minu ema, kes hakkas koolis õppima õiget eesti keele hääldust. Lugusid sellest, kuidas algkoolis pidid pöösastest saama põõsad ja harjutused nagu kövera möögaga vastu köhtu kömm ja kömm kõlasid laste heledate häältega Hiiumaa koolides, rääkis ta mulle ikka. Kogu Eesti teab Margus Taborit ja tema mamma lugusid, hiiu hääldus ajab ikka mandri­inimestele naeru peale – aga minu Ingel ja Liisa ja Marta ja Leida rääkisid nii iga päev, ilma naljata.

Minu vanaema Leida laulis mulle üht vana laulu. Teate küll seda: Hiir hüppas ja kass kargas, / vana karu lõi trummi, / kirp aknast välja, / nahkpüksid jalga! Ma istusin vanaema süles ja muudkui nurusin: laula veel! Veel! Ja nii ta aina kordas seda laulujuppi. Muidugi ei salvestanud me tema häält, olid 1990ndad ja ehkki mu vend oli meile ostnud kassettmaki, ei tulnud vanaema hääle salvestamise mõte meile pähe. Aga ma mäletan Leida hääletooni ja hiiu hääldust ikkagi, nendele mõtlemine teeb mind õnnelikuks ja ma tunnen end turvaliselt. Mälu valguses kõlab mere­vaigus mu vanaema hääl.

Ei ole Jumalat, ei ole lavastajat – aeg enne kirjakeelt

Ma ei ole käinud lasteaias, õppisin lugema ja kirjutama alles koolis. Väikeses Leisu algkoolis, kus viie klassi peale oli meid kokku vaid 30 õpilase ringis. Üleminek vabast lapsemaailmast kooli­maailma ei läinud kergelt, minus oli sisemist trotsi ja ängi. Tänu minu esimesele eesti keele õpetajale, ühtlasi ka logopeedile, Krista Leisbergile hakkasin siiski usinasti õppima. Ta ei surunud meie keele hiiupärasust otseselt maha, vaid andis meile julgust ja oskusi. Siiski jäi mind alati saatma teadmine, et oskasin keelt ka enne kooli, et mitte koolis õpetatud keel ei ole minu emakeel.

Jaan Kaplinski luuletuses: Ei ole Jumalat, / ei ole lavastajat / ei ole dirigenti. / Maailm toimub ise, / näidend mängib ise, / orkester mängib ise, / ja kui kellelgi / kukub viiul käest / ja süda jääb seisma, / ei saa inimene ja surm / kunagi kokku – klaasi taga / ei ole midagi, teispoolsus on peegel, / milles mulle vaatab otsa / mu oma hirm oma suurte silmadega / ja selle hirmu taga, / kui ainult hoolega vaadata, / on rohi ja õunapuud ja päevalill, / mis tasapisi pöörab end päikese poole / Jumalata, lavastajata, dirigendita.2 Täpselt nii tundsin minagi lapsena, et keel oli juba enne kooli minus tugevasti juurdunud, sest ma pöörasin end nagu päevalill inimeste poole, kes minuga rääkisid – ja võtsin keele vastu nagu päiksevalguse, polnud midagi loomulikumat kui kuuldud sõnade mõjul sirguda.

See maailm, mis elab sinus – laps-keeleõpetaja

Ma olen sündinud 1989. aastal. Umbes samal ajal hakkas meil kord aastas külas käima USAst pärit sotsioloog ja matka­radade entusiast Suzanne Meyer Mittenthal. Ta oli minu elus esimene inimene, kes ei rääkinud eesti keelt, ja kuna mina hakkasin kolmandas klassis õppima inglise keelt, võtsingi ma ette julgustüki ning tutvustasin talle sõnu nagu „lumi“ ja „koer“. Mäletan selgelt, et ta polnud sellest, et teda õpetama hakkasin, eriti vaimustuses – siiski ta polnud ka häiritud. Näis, et ta mõistab mu siirast soovi, ent ühtlasi teadis ta, kui palju rohkem peab keele õppimiseks pingutama.

Vahel kõlab mu peas Jaan Kaplinski tuntud luuletuse viisistus filmist „Laane­taguse suvi“.3 Eriti kummitavad read et kõike ei saagi võtta / et kõike ei saagi anda / et vabadus on ja valu / mis tuleb sul endal kanda.4 Hakkasin eesti keelt õpetama magistrantuuri ajal, alustasin eraõpilastega, seejärel juba ülikoolides lektorina, aga võin julgelt öelda, et olen õpetanud kõikides kooliastmetes ja kõikidel keeletasemetel üle kümne aasta. Sellest vaid paar aastat suutsin õpetada eesti keelt seda juba oskavatele inimestele – alati tundus, et minust on rohkem kasu, kui õpetan teiste keelte taustaga inimesi. Hakkasin ju ka lapsena meie USA peresõbrale eesti sõnavara tutvustama, aga klassikaaslaste keele-eripära korrigeerima ei tormanud.

Laula-laula suukene, liigu linnukeelekene – aga korrektselt

Hakkasin päevikut pidama, kui olin üheksa aastat vana. Ühel hetkel võtsin kasutusele ema vana kalender-märkmiku, millele panin kuldse paberi ümber, kuna just oli eesti keelde tõlgitud Doris Lessingi „Kuldne märkmeraamat“ ja mu ema luges seda. Tassisin märkmikku kooli, kirjeldasin paberil, mis klassiruumis toimub. Kirjutamine sai minu igapäeva osaks.

2004. aasta detsembris saatsin käsitsi kirjutatud artikli Hiiu Lehe toimetusse, ja ilmus minu esimene arvamuslugu. Sellele eelnes õpilaste reisi Saaremaale kirjeldav reportaaž, mille oli mulle välja pakkunud põhikooli eesti keele õpetaja. Juba 2005. aastal tabas mind idee luua Hiiumaa noorteleht. Mäletan selgelt, et sõitsin bussiga koju ja vaatasin lumiseid põlde, mis olid justkui valge vaabaga üle käidud – jah, luua tuli noorteleht nimega Glasuur. Läks paar aastat ja 2007. aasta sügisel nägi ilmavalgust esimene aja­lehenumber.

Luuletaja, õpetaja ja keeleteadlane Kristel Algvere 2021. aastal Tartus Uku Masingu korteris.

 Ekvilibrist

Kõik ei läinud siiski nii ladusalt, nagu lootnud olin. Õhtul enne esimese numbri trükki minekut teatas mulle Hiiu Lehe korrektor, et peatoimetaja on ta õhtul tagasi tööle kutsunud, sest Glasuuri korrektuur oli lugemata. Ometi olime mitmekesi kõik lood läbi töötanud ja noortekeelsuse sihilikult sisse jätnud. Vältimaks kohaliku lehe lisana ilmuva noortelehe keelekasutusega kaasnevat võimalikku häbi, tuli kõik korda teha. Muidugi sain pahaseks, minu silmis oli see ebavajalik. Ma mõistan nüüd, et toimetaja tahtis kõigest südamest head, see oli tema armastus keele vastu, mis sundis teda korrektorit kutsuma. Minugi motiiviks oli armastus eesti keele vastu. Armastusel on erinevaid kujusid.

Mulle tundus, et sõna jõud ja keele ellurakendamine oli midagi, mida koolis ei õpetatud. Tahtsin, et ajaleht oleks neid külgi noortele valgustanud. Kaastöölisi oli ju palju, tahtsin kuidagi muuta keeletunni letargilise keelekäsitluse elusamaks, elulähedasemaks. Kool oli ju vaid mäng, aga ajaleht elu. Noortelehte Glasuur ilmus kuus keeletoimetatud numbrit, seejärel andsin selle üle järgmistele tegijatele.

Kuna olin esindanud Hiiumaad üleriigilisel bioloogia olümpiaadil, olin Tartu ülikoolis nagunii sees. Kui ütlesin sõpradele, et tahan ülikooli hoopis eesti keelt õppima minna, sain enamasti vastuse, et see on kindlasti igav. Kartsin ka ise veidi, et eesti keelest räägitakse ülikoolis samamoodi nagu keskkoolis – kiretult. Ometi kripeldas mus soov eesti keele kohta rohkem teada saada, minu meelest polnud me kaheteist kooliaasta jooksul tõeliselt keelest veel rääkima hakanudki.

Ma ei pidanud pettuma. Tartu ülikoolis leidsin õppejõud ja kaastudengid, kellega moodustasime keeleringi, korraldasime keeleteemaliste filmide õhtuid ja mis peamine – arutlesime keeleteemade üle. Sai selgeks, et alg-, põhi- ja keskkoolis keele kohta räägitu erines palju sellest, mida õppisime keele kohta ülikoolis. Mõtted õigest ja valest keelest pühiti lõpuks ometi peast – need olid mind nagunii pidevalt kahtlema pannud, sest takistasid olulisest, sõna jõust aru saamist.

Riigikeel, riikide keel, aina vähem arusaadav – standardkeel

Sirutasin käe Jaan Kaplinski artiklikogumiku „Eesti, estoranto ja teised keeled“ järele, lõin raamatu suvalisest kohast lahti ja seal, leheküljel 293 seisis järgnev tsitaat: „Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja „emakeele õpetajate“ hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja.“5 See tundus olevat hea algus, et kandideerida oma doktoritöö teema uurimusega stipendiumile. Nii ka tegin.

Märt Väljataga tõlkes on ilmunud Jaan Kaplinski kogust „Kolmas raamat värsse“ luuletus, mis algab sõnadega Riigikeel, riikide keel, / aina vähem arusaadav, aina kaugem inimkeelest.6 Selle on Jaan Kaplinski kirjutanud vene keeles – nagu teame, väsis ta eesti keeles kirjutamast, sest tunnetas õigekeele liigset pitsitust. Mil määral on õige keele nõudmine võõrandanud Eestis elavaid inimesi nende emakeelest, keelest, mille nad on omandanud lapsena? Püüan oma doktoritöös uurida ja mõista sedagi.

Eestis on standardkeele prestiiž väga kõrge – keeleteaduses nähakse seda standardkeele ideoloogia mõjuna. Inimesed ei ole sageli teadlikud, et neid on mõjutanud mingi ideoloogia, kaldutakse arvama, et keelenormid on lihtsalt talupojatarkus.7 Kirjutatud on ka, et standardkeele kõrge prestiiž ühiskonnas, sealhulgas kohustus kasutada koolis ainult „õiget“ keelt, võib tõsiselt mõjutada keelekasutajate keelelist enesekindlust.8

Panemata kahtluse alla ühise normitud kirjakeele vajalikkust, juhin ometi tähelepanu, et seejuures tuleks enam väärtustada ja armastada ka meie esivanemate keelt.

Igal eestlasel on keeletunne – õpetajate hoiakute uurimus

Jaan Kaplinski on kirjutanud: „Igal eestlasel on keeletunne, kui seda ülipüüdliku ja pedantse „emakeele õpetusega“ pole nüristatud. Kui inimesi pole õpetatud kahtlema selles, kas nad oma emakeelt ikka oskavad.“9 Praegu käib arutelu muu hulgas selle üle, kas keele standardimine on Eestis liiga range või mitte.10 Vajame ühiskonnas nii arutelusid ja avatust kui ka rahu ja tasakaalu, et keele pärast mitte tüli kiskuda, vaid mõista – Eesti riigis on kõrgeima võimu kandja rahvas, seega peab rahvast igakülgselt harima, et sel saaks üleüldse mingi oma arvamus kujuneda. Üks osa selles protsessis on küllap mängida ka minu doktoritööl, mis on minu järjekordne katse väljendada oma armastust eesti keele vastu.

Viisin 2022. aastal eesti keelt emakeeleks pidavate inimeste seas läbi keelehoiakute teemalise veebiküsitluse, mille tulemustest olen kirjutanud artikli. Selle ilmumiseni läheb siiski veel pisut aega, sest teaduskirjanduse veskid jahvatavad aeglaselt. Teine uurimus on pühendatud eesti keele õpetajate hääle kuuldavaks tegemisele. Materjali kogun poolstruktureeritud intervjuudega ja analüüsin kvalitatiivsete meetoditega. Juba on ilmnenud, et õpetajate hoiakud varieeruvad. Tutvustan esimesi tähelepanekuid põhjalikumalt aprillis Eesti humanitaarteaduste konverentsil Tallinnas.

Luule on dialoog endaga, asjade ja sõnadega – lootus

Lõpetuseks jõuan välja tagasi algusesse. Ma mäletan ennast väikse lapsena, kes laulis vaikselt bussis ja isa ratta pakiraamil poodi sõites. Jaan Kaplinski on kirjutanud ja Märt Väljataga tõlkinud: Luule on dialoog endaga, asjade ja sõnadega. / Sõnad on nii rõõmsad, et keegi on valmis nendega rääkima, / sõnad ei taha surra, muutuda tühjaks, kaotada tähendust; / sõnad tahavad lehekülgedelt ja blankettidelt välja, / joosta üle luuletustesse, lauludesse, lapse suhu, / kes tahab veel nendega mängida, / nagu ta mängib ämbri ja kühvliga.11 Kuni me räägime lastega, ja lapsed pärivad meie keele, on kõik veel vägagi lootusrikas. Ma pean kalliks mälestust oma vanaema häälest, mis on kui teisest aegilmast siia sadand, mitte sugugi tumm päikeselaik. Kirjakeele armastamise tuhinas ei tohi ma ka ise unustada Ingli ja Leida keelt.

1 Mis mõlgub õpetajate meelel, kui räägime keeleoskusest? Mõningaid hoiakute variatsioone. Ettekanne Jaan Kaplinski päeval 19. I 2024 Eesti Kirjandusmuuseumis.

2 Jaan Kaplinski, Ei ole Jumalat. Kogust „Õhtu toob tagasi kõik“. Rmt: Valitud luuletused. Koost Märt Väljataga. Varrak, 2021, lk 271.

3 Rein Marani mängufilmi „Laanetaguse suvi“ (1980) laulude viisid on kirjutanud Mikk Sarv.

4 Jaan Kaplinski, See maailm mis elab sinus. Kogust „Tule tagasi Helmemänd“. Rmt: Valitud luuletused, lk 241.

5 Jaan Kaplinski, Keelesäädusest. Rmt: Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinna Ülikool, 2020, lk 293. Artikkel ilmus algselt 2009. aastal Postimehes.

6 Jaan Kaplinski, Riigikeel, riikide keel. Kogust „Kolmas raamat värsse“. Rmt: Teiste jõgede taga. Kolm viimast raamatut. Tlk Märt Väljataga. EKSA, 2022, lk 21.

7 Peter Garrett, Attitudes to Language (Key Topics in Sociolinguistics). Cambridge University Press, 2010, lk 7.

8 Dennis E. Baron, 1976. Linguistic Insecurity: The Effect of Attitudes toward Language on Language Production. Flowers of Evil. Käsikiri, 1976, lk 2; Loreta Vaicekauskienė, ’Good Language’ and Insecure Speakers: A Study into Metalinguistic Awareness of TV and Radio Journalists in the Context of Language. Rmt: Multiple Perspectives in Linguistic Research on Baltic Languages. Toim Aurelija Usonienė, Nicole Nau ja Ineta Dabašinskienė. Cambridge Scholars Publishing, 2012, lk 77.

9 Jaan Kaplinski, Keelesäädusest, lk 296.

10 Vt Liina Lindström, Lydia Risberg ja Helen Plado. Language ideologies and beliefs about language in Estonia and Estonian language planning. – Eesti ja Soome-ugri Keeleteaduse Ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 2023, nr 14(1), lk 7–48.

11 Jaan Kaplinski, Luule on dialoog endaga. Kogust „Tiivulise sõrme jälg“. Rmt: Teiste jõgede taga, lk 38.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht