Inimene on inimesele sõnaraamat

Anti Saar joonistab välja näiliselt argiste sõnade kultuurilise tähendusvälja ja nende teadvustamata konnotatsioonid, avardades sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.

AVE TAAVET

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Väliste tunnuste poolest on Anti Saare „Sõnaraamatu“ puhul tegu antisõnaraamatuga. Köide on õhuke, pehmekaaneline, register napp, mitte totaalsusele pürgiv, sõnade seletus subjektiivne, tihti isiklike mälestustega pikitud. Ehkki lugedes toob teos sageli muige suule, on olemuselt tegu ka pisut nukra kogumikuga: tuletab see ju lugejale igal leheküljel meelde, kui individuaalne on igaühe keeleruum ning kui suure pagasi sõnad elu jooksul omandavad. Mida tarvilikum ja igapäevasem sõna, seda kaalukam on täheühendi taga peituv seoste ja mälupiltide koorem.

Teos on valminud reeglistatud mängu järgides. Seitse (kaas)autorit saatsid kokkulepitud kellaajal Anti Saarele Messengeri kaudu sõna, mille tähenduse avamiseks oli tal aega 15 minutit. Napi veerandtunni jooksul pidi kirja saama kõik, mis pähe turgatas. Hiljem enam teksti sisu toimetada ei tohtinud. Suur osa „Sõnaraamatust“ on varem kultuuriajakirjanduse veergudel ilmunud, kuid igas sektsioonis on ka mõned avaldamata jäänud sõnaportreed ning raamatu lõppu on lülitatud teose kujundaja Peeter Lauritsa saadetud 14 sõna seletused.

Sünniloo poolest on „Sõnaraamat“ niisiis justkui eksperimentaalkirjandus: rangelt piiritletud mängureeglite kohaselt loodud tekst on sündinud paljude isikute kaasloomes. Visuaalse esteetika ning tekstide poeetilise potentsiaali poolest läheneb raamat aga proosaluulele. Kontsentreeritud sõnakirjelduste kaudu avaneb avar vaade keele, kultuuri ja mälu seostele.

Mängureeglite järgimise kiuste on muljetavaldav see metoodiline mitmekesisus, mida Anti Saar on sõnade avamisel kasutanud. Teoses leidub nii isiklikest mälestustest ajendatud tekste (nt „Kosmonaut“, lk 57) kui ka kontseptuaalsemat laadi sõnaseletusi (nt „Sõnatu“, lk 51), samuti füüsikalisi ekskursse („Haamer“, lk 22), sõna kõlast lähtuvaid mõtteuide („Pank“, lk 47), eksistentsialismi, fenomenoloogiat ning paradokse. Ent olgu lähenemine milline tahes, kõik see on vürtsitatud eksimatult südamliku ja sooja antisaareliku huumoriga. Olgu viimase illustreerimiseks siin n-ö maitseks ära toodud väike lõiguke „Kuuseriisika“ sõnatutvustusest (lk 138): „Uskumatu õnn! Kuidas võib olla, et uss pole veel jaole saanud? Uss tuleb ju maa seest nagu riisikas ise, mina aga linnast, hoopis kaugemalt, hoopis ehku peale (aga muidugi saamahimust põlevil silmil). Anna, mets, mulle kuuseriisikaid! [—] Tahan seada nad koorikleivale troonima, rüvetamata nende päikeselist preesentsit kartuli ega, hoidku selle eest, singiga. Vaid mõned tilliebemed luban ehtima nende luksuslikku padjandit, mälestusena samblast, mille vahelt nad on mulle oma auhiilguses ilmunud. Head isu mulle! Aitäh!“.

Teost läbivad eruditsioon ja muhedus püsivad kenasti tasakaalus. Tekste on mõnus ja ladna lugeda, kuid ridade vahelt kumab läbi semiootikust, kirjanikust ja tõlkijast autori lai silmaring, sinasõprus sõnadega: „[P]uu või luu süü, tekstuur, see ongi ju see, mis organismi ülal hoiab. [—] Minulgi on tekstuur, ja on tekst, mida ma kasvatan, üritades ikka, et süü ilusti nähtavale jääks. Süü on tähendus pluss liigendus, semantika ja süntaks, ilma nendeta tekstuuri ei moodustuks“ („Süütu“, lk 52).

Eesti kirjandusloost võib Anti Saare „Sõnaraamatu“ eelkäijaks pidada Mati Undi „Argimütoloogiaid“, millele omakorda olid eeskujuks ja inspiratsiooni­allikaks keeleteadlase ja semiootiku Roland Barthes’i 1950ndatel ilmunud „Mütoloogiad“. Kirjandusteadlane Indrek Ojam on argimütoloogilist lähenemist pidanud keskseks kogu Mati Undi loomingu mõtestamisel, leides, et „argimütoloogiline poeetika seisneb iga­päevase müüdilise mõtlemise esile toomises ja rakendamises realistliku mulje loomiseks“1. Sama pealisülesanne on ka Anti Saare „Sõnaraamatul“: joonistada välja näiliselt argiste sõnade kultuuriline tähendusväli, nende teadvustamata konnotatsioonid ning avardada sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.

Anti Saar Kolme Elu proovireisijana Prantsusmaal Nantes’is.

Kohati omandab see suisa maagilisrealistlikke kvaliteete – tähistaja võtab tähistatava üle võimust ning keele­mõnust kaasa kantud autor annab fantaasiale vaba voli. Nii nagu ühele heale mütoloogilisele jutustusele kohane, muutuvad aeg ja ruum suhteliseks ning tähtsuse kaotab seegi, kas kõige alguses oli Sõna, vöörus või puslatt: „Puslatt on nagu vateeritud sinel. Puslatti ei pesta kunagi. Alumised puslatid on nii vanad, et on seinal, otse õhus, rippunud ilmselt juba enne, kuni moodne mummudega nagi nende alla sattus. Tegelikult nii ongi: rasked puslatid toetavad nagi, mitte vastupidi“ („Vöörus“, lk 137).

Maailmakirjanduse autoritest võiks aga paralleele tõmmata prantsuse kirjaniku ja innuka ristsõnade koostaja Georges Pereciga, kelle teoste peamiseks eestindajaks on olnud Anti Saar. Marek Tamme järelsõnast Pereci artiklite ja lugude kogumikule „Mõelda/liigitada ja teisi tekste“ leiab suurmeistri loomingu keskse küsimusepüstituse: „Kuidas rääkida „argiasjadest“, kuidas neid lõksu püüda või pigem, kuidas neid välja meelitada, kuidas neid vabastada kestast, mille külge nad on kinni kleepunud, kuidas anda neile tähendus, varustada nad keelega: et nad hakkaksid viimaks rääkima sellest, mis on, sellest, kes meie oleme“.2 See probleemiasetus asub ka Anti Saare kirjandusliku eksperimendi südames. Sõnade „seletamise“ käigus toimub pigem nende kummastumine ja enesestmõistetavuse ületamine, kuni inimene seisab „kestast vabastatud“ sõnatuumaga silmitsi ja – näeb seal iseend.

Sõnade kõrval väärib tähelepanu ka teose kujunduslik pool, mille taga seisab eelkõige fotograafina tuntud kunstnik Peeter Laurits. Kirjutamissessioone liigendavad tema makrofotod looduslikest tekstuuridest. Värvigamma on halliks keeratud, fookus pehme – tihti polegi üheselt aru saada, mida pildil on kujutatud. Ja see pole ka oluline. Nii nagu sõna võib lõputul kordamisel, metoodilisel lähivaatlusel või üksipulgi lahtiharutatuna oma tähenduse kaotada, mõjuvad raamatut ilmestavad fotokujutised samuti tehnilise, pea meelevaldse tungimisena looduslikku maailma. Püüd lähedale jõuda, mõista, sisemusse tungida, on vaatlusobjekti hoopiski kaugendanud, abstraheerinud ning selle tähendusetuks muutnud.

Anti Saare „Sõnaraamat“ tuletab lugejale meelde, et keel on mänguline ja tunnetuslik, et mütoloogia ei ole ainult eepika, kauge ja kangelaslik hõllandus möödunud aegadest. Mütoloogiline on see, mis seob inimrühmad ühte, annab nende mõttele väljenduse ning tegudele raamistuse. Iga sõna lugu on pisike, palju­tähenduslik müüt, mis suunab meie igapäevaelu ja mõtte­tegevust sootuks enam, kui julgeme enesele tunnistada. Kalevipoja ja Vanapagana kõrval on eesti mütoloogia täieõiguslikud liikmed ka kartul, unkaauk ja toidu­kuller.

1 Indrek Ojam, Argimütoloogia kui Mati Undi poeetika lähtekoht. – Keel ja Kirjandus 2020, nr 4.

2 Georges Perec, Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tlk Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet. Varrak, 2008, lk 156.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht