Inimvaatlused – Kodu tutvustab elanikku

SUSAN LUITSALU

Uurides Londoni kaardilt, kuhu täpselt seal elav sõbranna vahepeal jälle kolinud on, sattus mulle Hackney linnaosas sõrme alla muuseum, mis tähelepanu algselt soovilt täielikult kõrvale juhtis – Museum of the Home. Kodumuuseum, mille eesmärk ongi mõtestada lahti kodu kontseptsioon viimase 400 aasta vältel. Ruumid on küll esemeid täis, aga sait lubab, et vaadatakse kaugemale mööblist ja interjööridest ning keskendutakse lugudele esemete taga.

Londoni kodumuuseumi väljapanekuga saab osaliselt tutvuda omaenda kodust: vt museumofthehome.org.uk.

Kuvatõmmis

Suurepärane! Kodu kui nähtus on mu huviorbiidis olnud juba sellest ajast saadik, kui umbes kümme aastat tagasi esimest korda elus sellisesse kohta tööle sattusin, kus loovisikuid üheksast viieni puuris peeti. Eelnevalt oli mul olnud õnne töötada kollektiivides, kus kõik olid ühel nõul, et on eraldi aeg ühiseks aruteluks ja aeg iseseisvaks tööks ning selle viimase osas on parem, kui üksteisele jalgu ei jääda. Kui varem aktsepteeriti töötegemise kohana kodu, siis uues kohas selline asi kõne alla ei tulnud. Veel enam – haigena kontorisse roomamisega teeniti ära lausa kangelase aupaiste ning kööginurgas uhkustati tihtipeale sellega, kui mitu päeva on kellelgi puhkust välja võtmata. Pärast tööpäeva jäid mõned kontoriloovikud (või kontorihoolikud?) veel sinnasamasse kööki trimpama kah ning ma ei imesta, kui selguks, et osa neist ka ööbis koosolekuruumi diivanil.

Mind hakkas see tööpostil viibimise kultus hirmsasti häirima. Isegi kui midagi parasjagu teha ei olnud, pidid kunstmaterjalist vaipkattel päevavalguslampide all oma tunnid täis sahistama. Olin aastaid suunanud energiat sellesse, et mu kodu oleks maksimaalselt mugav koht nii puhkamiseks kui ka töötamiseks – elamiseks. Et mul oleks võimalikult suur kirjutuslaud, mille taga on hea töötada ja millele mahub ära ka natuke segadust. Et diivan oleks pehme ja sellel leiduks tekke, millesse novembrikuus mähkuda. Et jaguks taldrikuid ja veiniklaase ning saaks sõbrad külla kutsuda. Nüüd aga olin päevad läbi kontoris, õhtuti aga kuskil asju ajamas, sportimas või kinos. Oma mõnusasse kodukesse nagu polekski jõudnud!

Kui kord pärast jõuluolengut kambakesi ühe kolleegi pool maandusime, sain aru, et olengi vist ümbritsetud inimestest, kellele kodu on nagu kahe tööpäeva vaheline ooteruum, kus saab külje maha panna, kui kontor ööseks valve alla pannakse.

„Mul on ainult kolm klaasi, sest mind pole kunagi kodus, peate vist jagama,“ vabandas kolmekümnendate eluaastate lõpus poissmees uhkusenoodiga ja kraamis köögikapist logode järgi otsustades välja klaasid, mis olid tõenäoliselt baaridest koos joogiga välja nihverdatud. Sama lõbus oli ka tema autodega voodipesu keset stuudiokorterit lebaval madratsil – kahtlustan, et selle luitunud komplekti oli ta kunagi noore kutina ülikooli minnes kodust kaasa saanud. Käepäraste vahenditega punutud askeetlik pesa ei ole taunitav, aga lisame konteksti – omaenda väljanägemisele garderoobist habemelõikuseni pööras sama inimene väga suurt tähelepanu. Samuti ei leidu maailmas eset, mille disainivigade kohta ei osanuks ta midagi vaimukat öelda. Olin eeldanud, et ka tema eluaseme iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, aga võta näpust. Kodu oli talle vaid kulissidetagune ruum, kus kostüüm selga ajada ja maailmale esinema minna …

Hiljem televisioonis töötades mõistsin, et inimese põhjal midagi tema kodu kohta ennustada ongi mõttetu, küll aga kehtib vastupidine – kodu võib öelda midagi, mida inimene ise ei räägi. Pidime nimelt saadete jaoks tihti osaliste kodudes filmimas käima ning empiiriliste vaatluste käigus selgus, et jah, vahel on tõesti boheemlasliku tüübi elamises üks akvamariinsinine aktsent­sein, nagu boheemlaseks olemise käsiraamat ette näeb, aga ei pruugi olla. Tema kodu võib välja näha hoopis nagu keskmise mööblipoe näidiste väljapanek – kõik asjad kenasti ühest komplektist ja raamatud tähestiku järjekorras riiulile sätitud. Ühe filigraanselt hooldatud aia omanike elumaja oli seest jällegi nii segamini, et ma ei osanud tuppa astudes öelda muud kui „oi“. Igati viksi välimusega naisterahva korteris elas neli tänavalt korjatud täiesti metsikut kassi, kes vist tavatsesid pissida sinna, kuhu juhtus. Peen daam ise tundus olevat sellest täielikus teadmatuses. Ka soole ega seksuaalsele orientatsioonile ei tasu kodu kujundamise ja korrashoiuga seotud stereotüüpseid võimeid omistada.

Aga kodumuuseumist. Loomulikult läksin sinna kohale. Muuseum on üllatavalt suur, põnev ja väga mitmekülgne. Pandeemia lisab kodu teemale ilmselgelt täiesti uue mõõtme. Näiteks kogutakse muuseumis projektile „Stay home“ („Püsi kodus“) lugusid ja pilte karantiinis istumisest. 28. novembrini on avatud näitus, kus kodus olemise teema üle mõtisklevad dokumentaalfilmide, fotode ja installatsioonide kaudu kümme briti kunstnikku: „The soft prison“ („Pehme vangla“). Üks varasem, 2008. aastast pärinev väljapanek on fotosein Londoni kortermajas nimega Ethelburga Tower: Mark Cowper on pildistanud oma naabrite identse planeeringuga korterite täiesti erinevalt sisustatud elutubasid. Osa piltide juures on tutvustatud ka elanikke. Projekti eesmärk on näidata, kuidas isiksus, maitse ja identiteet mõjutavad kodu kujundamise valikuid.

Kodu ei ole ainult ruum, kus elame – kodu on ka tunne. Paha lugu, kui kellegi kodu puhul on parim see, et ta seal eriti olema ei pea. Järjekordsete piirangute vaimus kohe eriti paha. Loodetavasti on härra Mind-pole-kunagi-kodus ostnud endale rohkem klaase ja võib-olla ka toolid ja laua, sest baarid pannakse varakult kinni. Ja loodetavasti on ta avastanud, et ka see on hea tunne, kui oma kodu saab jagada toredate inimestega.